Mida te kogu aeg lõkerdate?. Helen Eelrand
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Mida te kogu aeg lõkerdate? - Helen Eelrand страница 7
Название: Mida te kogu aeg lõkerdate?
Автор: Helen Eelrand
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789949934478
isbn:
Tegemist on üsna hirmuäratava monstrumiga, mille peatänav on täispikkuses remondis ja valdavalt üheksa korrusega hooned täis kritseldatud sõnumeid nagu “¡arriba las drogas!” (elagu narkootikumid!) väheste tänaval hängivate, kaunis kriminogeense välimusega noorte poolt. Ei, ühesõnaga.
Järgmine hotell asus El Puerto de Santa Marías, täitsa juhuslik valik, sest Puerto Reali teeotsast sõitsime kogemata mööda ja polnud ju vahet, kust oma tänamatut korteriotsingut alustada.
El Puerto de Santa María lõhnas algatuseks praetud kala järele ning oli mõnevõrra räpane ja inimtühi, ka õhtul. Viimase asjaolu põhjustest saime aru järgmisel päeval, sattudes kesklinnast eemal peetavale kohalikule feria’le (laadale), mis – nagu selgus – on konkurentsitult aasta tähtsündmus. Igal juhul lubasime juba sel hetkel, et kui meile järgmisel aastal külalised saabuvad, viime nad väevõimuga El Puerto de Santa María feria’le. Suures pidutsemislummuses ei töötanud muidugi ka ükski kinnisvarabüroo.
Järgmine linn, Puerto Real, oli meie kohapeale saabudes surnud. Tähendab, ta pidas siestat. Linnake ise oli kena, mõnevõrra pärnulik oma promenaadide ja kesklinnaga.
Meile sobivaid üüripindu oli aga pakkumisel 1 (loe: üks) ja selle omanik ei võtnud telefonitoru, kui plaanisime järgmisel päeval koos kinnisvaramaakleriga tutvumistuurile minna.
Siis tuli Chiclana, mis jaguneb kaheks iseseisvaks ja täiesti erinevaks osaks – hooletu ja lärmakas andaluusiapärane kesklinn ning eespool kirutud golfikülaga pisut sarnanev rannaäärne elamurajoon La Barrosa. Lasime endale näidata kahte võimalikku elamispinda. Eestlase maalähedasele karakterile ja loomadega kooselamise kogemustele vaatamata tundus esimene krunt, kuhu meie sisse kolides võinuksid elama jääda kolm koera, kanad ja pardid, pisut … külalik ehk?
Lastele vahest meeldinukski, aga nende vanemate rahutut ringirändajahinge arvestades ähvardas koeri, kanu ja parte näljasurm.
Teine koht oli ideaalne. Golfikülas küll, aga äärmiselt privaatne, nii suure krundiga, et sinna võiks kogu eestlaste laulupeo üle kolida, pealegi koosnes see kahest eraldi apartemendist, mis oleks potentsiaalsetele külalistele olnud lausa maiuspala.
Nüüd aga algasid kannatused. Imearmas maakler Inma (kahtlustan, et pärisnimi võis olla Inmaculada – puhas, patuta, sügavalt katoliiklik seega) tegi selgeks, et peaaegu kõik Hispaania kinnisvaraomanikud soovivad üürnikelt majanduskriisi aastail üht dokumenti. Mulle ei jäänud selle nimi kõigele vaatamata meelde, aga kujutab see endast panga notariaalselt tõestatud dokumenti, et oled valmis aasta jooksul korralikult üüri maksma, mis üksiti tähendab, et esmalt peab sul olema arve Hispaania pangas (no olgu, saab hakkama), pank paneb sinu arvelt kinni kogu aastarendi summa, et vajadusel see sult ära võtta, ja igas kuus maksad üüri niikuinii. Kui kõik hästi läheb, saad aasta möödudes pangalt oma raha tagasi. Kui mitte, siis ei saa.
Isegi selle kõik võinuks veel kuidagi välja kannatada. Ranna lähedal asuva pangakontori rootslannast juhataja Lisa oli valmis nõu ja jõuga abiks olema. Notar ja tema jutule pääsemine tundus taluvuspiiri kergelt ületavat, aga eestlase jonniga olime valmis asja edasi ajama. Paraku ei väärinud meie palavikuline tõmblemine küünlaid, sest juba järgmiseks hommikuks oli üle vaadatud maja läinud üürile kellelegi, kes ei olnud sedavõrd välismaalane, et temaga asjaajamistel nii palju komplikatsioone tekkinuks. Selle kogemusega seoses lõppes ka meie kannatus Chiclana suhtes.
Nõnda siis olimegi taas El Puerto de Santa Marías. Praekala lõhn, koristamata tänavad, imekaunid patio’d, mida sul lahkelt imetleda lubatakse, sest kõigi välisuksed on lahti, ning viimaks ometi inimesed – nad olid nüüd feria’lt tagasi ning valmis uuesti kodulinna tänavatel lärmama ja rõõmsalt oma legendaarses, 55-aastase ajalooga mereanni-kiirsöögikohas Romerijos tuutudest krevette nokkima, iga valgemajuukselist (meie nahavärvi kohta ei saa sõna “hele” juba enam ammu kasutada) heatahtliku uudishimuga silmitsedes.
Kahes kinnisvarabüroos oli meile pakkuda kaks elamispinda, nagunii kallimad, kui oleksime kalkuleerinud. Vaatasime üle mõlemad, võtsime esimese. See asub valges hoones, mille nimi on “Edificio de minaretes” (minarettide hoone) ja väärib oma nime musta-valgeruudulise torni tõttu. Maja on seest ja väljast nii valge, et meiesugustele pärdikutele peaks sisenemine keelatud olema, terrassinurgast võid ookeanil pidevalt silma peal hoida ja maja ees seistes näed üle lahe Cádizit, tema sadamakraanasid, muuli ja katedraali tippu. See on nii lähedal, et sinna võiks kõvema kopsumahu korral ujuda. Sa võid sinna sõita nii laeva, rongi kui ka bussiga. Autoga muidugi ka. Milles küsimus? •
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.