Mida te kogu aeg lõkerdate?. Helen Eelrand

Чтение книги онлайн.

      Oma koha eest päikese all

      … ja sõna otseses mõttes päikese all, nagu isegi aru saate.

      Tegutsesime esimesed kuu aega plaanipäraselt (kui jätta kõrvale mõned plaanipäratud vahejuhtumid nagu Krisleri-saaga) ehk siis otsides kohta, kuhu püsivamalt paigale jääda. Ning tunda seda südamega, mitte loogilistest kaalutlustest lähtuvalt. Ainuke loogiline kaalutlus seostus mere lähedusega – kuumus keskmaal niidab suvel lausa vikatiga, see oli meile varasemast teada.

      Niisiis viisid teed meid mereäärsetesse paikadesse.

      Kauneim kõigist Costa del Soli linnadest on Nerja: valge, puhas, lillerikas. Selle rannad on seni puhtad pilvelõhkujais asuvatest korteritest sildiga “Se vende” (müüa) või “Se alquila” (üürile anda). Miskipärast hakkab sealses linnapildis silma teismelisi paarikesi, kus poisil on läikivad tumemustad juuksed ja tüdrukul kahvatublond pea kombinatsioonis nahaga, mis juba loomu poolest iial ei päevitu (vastupidist varianti ei näe muide peaaegu kunagi ega kuskil!).

      Palju ülistatud golfikülad ei tõmmanud meid juba algatuseks. Nende nimel poleks lihtsalt tasunud Hispaaniasse tulla.

      Võimaliku kodulinnana nägime Benalmádenat – ka see on tõesti idülliline linn, eriti pueblo-osa, mis jääb costa’st (rannikust) veidi kaugemale. Muidugi ka kogu lastele pakutav meelelahutuskaskaad: tivoli, delfiinipark, köisraudtee jm.

      Kui asi olnuks Bianka ja Natu otsustada, jäänuksime sinna. Kui asi olnuks Tomi otsustada, pesitseksime seal, kus on parimad võimalused sukeldumiseks. Kui asi olnuks minu otsustada, tulnuks veel ringi vaadata.

      Palusin oma võimalust: kui sõidaksime korraks tagasi Cádizi provintsi, kust on pärit möödunudaastased kõige hingematvamad elamused. Ja kus asuvad Euroopa kõige ilusamad, pikad, valge liivaga, seni vägistamata (või hispaania keeles “virgenes”) rannad – nende vastu ometi ei saa kellelgi midagi olla.

      Veel randa jõudmata, kuid taaskohates Cádizi katedraali, võttis minus koha sisse põhjalik, kirglik ja peaaegu pisaraid silma toov tõdemus: siin! Siin ja mitte kusagil mujal. Mis siis, et Costa del Solist erinevalt on võimalik nii mõnelgi tänaval sitahunnikusse astuda, et majad ei ole tuunitud ja randades puuduvad korralikult funktsioneerivad du id, Cádiz on äratundmine, mis tabab sind vaid korra elus. Ma arvan, et see on kuidagi kõrvutatav elu armastusega. Pidevalt otsustest kõrvale põiklev otsimistung “mis siis, kui vaataks veel kuskile?”, ”mis siis, kui mul hakkab siin lõpuks kitsas ja ma tahaksin kuhugi mujale?” kaotas oma mõtte. Kohal.

      Nüüd jäi üle ainult tegutseda. Luristasin veidi härdalt nina ja saatsin Adrianile postkaardi: “Aitäh, et sa õpetasid meid tundma kõige ilusamat kohta maailmas!” •

      Lummav valge Cádiz. Seal üüripinna otsimine on juba vähem lummav.

      Unistused ja tegelikkus – kes leiab esimesena üüripinna Cádizis?

      Niisiis oli aeg Heatheri juures asju pakkima hakata – ja kui te minu arvamust küsiksite, polnud see lihtne. Kuuks ajaks lahti võetud kompsud ning vahepeal juurde soetatud suvehilbud ja kummirõngad tahtsid uuesti kokku kogumist. Vana hea Krisler peaaegu kõikus oma koorma all nagu eeslid siinsetel külateedel, nii et Heather pidas vajalikuks küsida, kas meie tütred ülepea autosse ära mahuvad.

      Goodbye, Lolley, Curley ja need teised aplad koerad, kelle nimi mul meelde ei jäänud, sest neid oli sedavõrd palju!

      Kui inimene midagi väga tahab, siis ta selle ka saab, öeldakse. Optimismihetkedel usun ma sellesse ja pessimismihetkedel kogen valusalt vastupidist. Üüripind Cádizis on midagi, mille nimel oleks juba varakult pidanud kirikusse küünla panema.

      Hostelis Conil de la Fronteras ennast sisse seades me tegelikult juba teadsime, et lootus Cádizi kinnisvarabüroodest midagi leida on väikesevõitu. Nimelt asub see hurmav linn kilomeetri laiusel neemel ning selleks, et sinna turistidele ja immigrantidele elamispindu ehitada, on kaks põhjapanevat takistust: ruumipuudus ja muinsuskaitse. Cádiz on Euroopa vanim linn, suur osa sellest asub iidsete linnamüüride vahel ning just see on teda ka säästnud golfimurust ja luksuslikest villadest.

      Küsija suu pihta aga ei lööda, Hispaanias kindlasti mitte. Paraku oli esimese (ühe umbes kahest või kolmest Cádizi linnas asuva) kinnisvarabüroo teenindaja nägu kaunis hämmingus ning veidi aja pärast kaastundlik, kui tulime lagedale oma küsimuste ja tingimustega – et kus on selline rendipind, mis asuks veidi rahulikumas rajoonis, millel oleks terrass ja kolm magamistuba ja mis ei maksaks ülemäära palju. Seda lihtsalt ei ole. Veidi rahulikum rajoon eestilikus äärelinnaidülli mõistes on nagunii midagi, mida Cádizis ei tunta.

      Senjoriita soovitas meil ringi vaadata lähilinnades: El Puerto de Santa Marías, Puerto Realis, San Fernandos, Chiclana de la Fronteras … need kõik ei jää Cádizist kaugemale kui 20–30 kilomeetrit, mida ei ole just palju inimestele, kes on harjunud elama Vääna-Jõesuus.

СКАЧАТЬ