Imperfektsionistid. Tom Rachman

Чтение книги онлайн.

      Tunni aja pärast astub Jérôme peaväravast sisse, kuid ei märka kohe isa. Ta teeb oma postkasti lahti, sobrab selles leiduva rämpsposti läbi ja viskab koridori põrandale.

      Lloyd lausub oma poja nime ja Jérôme võpatab. „Mida sa siin teed?”

      „Anna andeks,” sõnab Lloyd valulikult. „Palun andeks, et ma niimoodi kohale sadasin.” Ta pole kunagi varem oma pojaga sel viisil süüdlaslikul toonil rääkinud. „Ma lihtsalt astusin läbi – ega sa ei pahanda?”

      „Kas sa tulid oma artikli pärast?”

      „Ei. See ei puutu üldse asjasse.”

      „Mis siis lahti on?”

      „Kas me võiksime üles minna? Mul on külm. Olen juba mõnda aega siin väljas oodanud.” Ta naerab. „Ma olen vana, tead ju küll! Ma ei pruugi sedamoodi välja näha, aga…”

      „Sa ei ole vana.”

      „Olen küll vana. Olen ikka.” Ta sirutab käe välja ning naeratab. Jérôme ei astu sammugi tema poole. „Ma olen viimasel ajal oma perekonna peale mõelnud.”

      „Millise perekonna peale?”

      „Kas ma ei võiks sisse tulla, Jérôme? Kui sul midagi selle vastu pole. Mu käed on jääkülmad.” Ta hõõrub käsi teineteise vastu ja puhub neile hingeõhku. „Mul oli üks mõte. Ma loodan, et sa sellele vastu ei ole. Ma võiksin sind inglise keelega aidata. Kui me pidevalt praktiseeriksime, siis hakkaks see sulle külge, ma olen täiesti kindel.”

      Jérôme punastab. „Mida sa silmas pead? Mu inglise keelel pole häda midagi. Ma õppisin seda sinu käest.”

      „Sul polnud just väga palju võimalusi seda kuulda.”

      „Ma ei vaja järeleaitamistunde. Ja pealegi, kust ma peaksin nende jaoks aja leidma. Ministeerium mulle selleks kindlasti vaba aega ei annaks.”

      Et oma sõnade õigsust tõestada, läheb Lloyd inglise keelele üle, rääkides meelega kiiresti: „Mul on kiusatus välja öelda, mida ma tean, poeg. Aga ma ei taha, et sa ennast kehvasti tunneksid. Mida sa ometi siin urkas teed? Jumal küll, see on lausa uskumatu, kui väga sa mu isaga sarnaned. Nii kummaline on teda taas näha. Ja ma tean, et sa ei tööta kusagil. Neli last olen ma sigitanud ja sina oled neist ainus, kes minuga veel rääkida tahab.”

      Jérôme ei ole kogu jutust sõnagi aru saanud. Alandusest värisedes vastab ta prantsuse keeles: „Kuidas ma peaksin aru saama, mida sa räägid? Sa kõneled nii kiiresti. See on naeruväärne.”

      Lloyd läheb ka ise prantsuse keelele üle. „Ma tahtsin sulle midagi rääkida. Sinult midagi küsida. Tead, ma mõtlen pensionile minna,” nendib ta. „Ma arvan, et olen kahekümne teisest eluaastast saadik kirjutanud keskeltläbi ühe artikli päevas. Ja nüüd ei suuda ma leida mitte ühtegi uut ideed. Mitte ühtegi. Ma ei tea enam, mis pagana päralt ümberringi toimub. Ajaleht isegi ei avalda mind enam. See oli mu viimane – mu kõige viimane kaastöö. Kas sa teadsid seda? Mitte keegi ei trüki mu lugusid enam ära. Ma arvan, et ma kolin oma korterist välja, Jérôme. Ma ei suuda selle eest maksta. Ma ei peaks seal olema. Aga ma ei tea. Miski pole veel kindel. Ma küsin, ma mõtlen – ma üritan selgust saada. Mida ma õigupoolest tegema peaksin. Mida sina soovitaksid? Mida sina sellest asjast arvad?” Lloydil tuleb endaga kõvasti võidelda, et seda küsimust esitada. „Mida sina soovitaksid mul teha? Poeg?”

      Jérôme teeb majaukse lahti. „Tule,” kutsub ta. „Sa jääd minu juurde.”

      1953. Greco kohvik, rooma

      Betty loksutas jooki klaasis ja piilus selle sisse, otsides jääkuubikute alt viimast Campari-piiska. Tema abikaasa Leo istus itaaliakeelse ajalehe taha peitunult teisel pool marmorist kohvikulauda. Naine küünitas üle laua ja koputas mehe ajalehele nagu tema kabineti uksele. „Jaaah, m’kallis,” möiratas mees, kuna kõrge ajalehepaberist müür oli teinud ta tuimaks tõsiasja suhtes, et ta asus avalikus kohas ning abielupaari omavaheline valjuhäälne vestlus oli kõigile kuuldav; pärast mitut Roomas veedetud aastat eeldas ta ikka veel, et teispool suurt lompi ei mõista keegi inglise keelt. „Ottist pole ikka veel mingit märki,” nentis naine. „Tõsi, tõsi.” „Soovid veel ühe joogi?” „Jaaah, m’kallis.” Mees pani käed kausina kokku, paigutas sinna suudluse ja lennutas selle nagu granaadi naise poole, saates silmadega selle paraboolikujulist teekonda üles, üle laua ja siis alla naise põsele. „Otse pihtas,” kuulutas ta ning kadus taas ajalehe taha. „Kõik on nii lollid!” teatas ta, kõigi suurepäraste kaost kirjeldavate reportaažide kohal pead vangutades. „Nii hämmastavalt lollid!” Betty tõstis käe, et kelnerit viibata, ning tabas siis pilguga Otti, kes istus baarileti taga ja silmitses neid. Naise käsi langes randmest longu, ta kallutas pead ja vormis suuga küsimuse „Mis sa seal eemal teed?”, nii et väikesed lihased suunurkades tukslesid ja naeratus näole tõusis, siis jälle kadus ja uuesti tõusis. Ott uuris veel ühe silmapilgu vältel Bettyt ja Leod, tõusis siis oma baaripukilt ja tuli nende poole. Ta oli näinud Bettyt viimati kahekümne aasta eest New Yorgis. Nüüd oli naine varastes neljakümnendates, abielus, tema mustad juuksed olid pisut lühemad ja rohelised silmad pehmemad. Kuid ikkagi, Ott silmitses naise veidi kallutatud peahoiakut, kõhklevat naeratust, naist, keda ta oli tundnud. Ajahämarusse vajununa tundus minevik tema ees nüüd hoopiski teravam. Tal tekkis äkiline soov käsi üle laua sirutada ja naist puudutada. Selle asemel surus ta aga Betty abikaasa väljasirutatud kätt ja pigistas mehe õlga, väljendades Leo suhtes – keda Ott kohtas esimest korda elus – kogu seda soojust, mida tal polnud kohane väljendada tema naise suhtes.

      Ott istus Betty kõrvale tooli sametist käsitoele, patsutas tervituseks naise kätt ja libistas end siis sportliku liigutusega kõrvallaua taha, näidates oma viiekümne nelja eluaasta kohta ikka veel head vormi. Ta muljus tagantpoolt oma jämedat kaela, libistas käega üle paljaks aetud pealae ja puudutas oma kipras kulmu, mille alt ta neid silmitses. Tema kahvatusiniste silmade pilk väljendas vahelduvaid tundeid, olles kord otsekui valmis kogu ruumitäie inimestega võitlema, siis jälle naerma ja siis täielikult alistuma. Ta patsutas Leo põske. „Mul on hea meel, et ma siin olen.” Nende nappide sõnadega valas Ott nad üle kõikevaldava rahulolutundega – Betty oli juba unustanud, mismoodi oli tema läheduses viibida. Cyrus Ott oli sõitnud siia oma Atlantas asuvast peakorterist, jättes ainuüksi selle kohtumise pärast sinnapaika nii oma ärid kui ka naise ja väikese poja. Reisilaeval ookeani ületades oli ta nende artikleid lugenud. Leo, kes töötas ühe Chicago ajalehe Rooma korrespondendina, oli omandanud viimse kui ühe ajakirjandusliku klišee, tema kirjutised elasid selles ajakirjanduslikus fantaasiamaailmas, kus lõputud põgenike hordid aina valguvad üle piiride, linnad muudkui valmistuvad tormide vastu ja valijad tõttavad valimiskastide suunas. Betty tegi vabakutselisena kaastööd Ameerika naisteajakirjadele, spetsialiseerudes kergetele humoorikatele jutukestele välismaa elust ja hoiatavatele lugudele itaalia tõbraste poolt võrgutatud ameeriklannadest. Vanasti olid tal ambitsioonid. Ottil oli kurb näha, et need olid nii vähesel määral realiseerunud. „Nonii,” ütles Leo, „mis see siis oligi, millest sa meiega rääkida tahtsid, kui küsida tohib?” „Ma tahan rääkida ajalehest.” „Millisest?” „Minu enda omast,” vastas Ott. „Ma kavatsen ühe lehe püsti panna. Rahvusvahelise ingliskeelse ajalehe. Asukohaga Roomas ja levikuga üle kogu maailma.” „Ohoo?” hüüatas Leo ettepoole kummardudes ning lastes valla oma pruuni kootud lipsu, mida ta oli siiani vastu rinda surunud, et varjata särgi eest puuduvat nööpi. „Päris huvitav,” märkis ta, lips võnkumas nagu kellapendel, nii et nähtavale ilmus niiditups, mille küljes oli kunagi nööp olnud. „Sellest võiks asja saada,” ütles ta. „Kindlasti võiks. Hm, ja sa otsid sinna inimesi?” „Teid kahte. Teie hakkate seda tegema.”

      Betty СКАЧАТЬ