Imperfektsionistid. Tom Rachman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ temalt küsimusi ja saan mingeid ebamääraseid…” Lloyd vehib otsivalt käega ja vaatab oma peopesa, suutmata leida õiget sõna. „Ma ei tea, mis asju. Sa küsi temalt endalt.”

      „Hea küll, aga sa pead ta kõigepealt siia tooma. Kas tal tüdruk on?”

      „Ma ei tea.”

      „Pole vaja mulle niimoodi nähvata.”

      „Ma ei nähvagi. Aga kuidas mina peaksin seda teadma, Eileen?”

      „Ministeeriumis peaks olema huvitav töötada.”

      „Ta võib seal vabalt lihtsalt fotokoopiaid teha, kust mina tean.”

      „Ei, seda ma küll ei usu.”

      „Igatahes on see minu meelest üsna veider.”

      „Mis on üsna veider?”

      Lloyd kõhkleb. „Lihtsalt see, et – teades, millega ma elatist teenin, mille abil ta ise üles kasvatati, millega tema lapsepõlve eest maksti – ta teab, et ma olen ajakirjanik, ja ometi pole ta mitte kordagi andnud mulle ühtegi vihjet, mitte ühtegi infokildu ministeeriumist. See pole muidugi mingi tragöödia. Lihtsalt mõtled, et oleks võinud.”

      „Võib-olla tal pole sulle midagi anda.”

      „Ma tean, kuidas sellistes kohtades asjad käivad. Tal on värki, mida ma saaksin kasutada.”

      „Arvatavasti ei ole tal lubatud reporteritega suhelda.”

      „Mitte kellelgi pole lubatud. Aga ometi nad suhtlevad. Seda nimetatakse lekitamiseks.”

      „Ma tean, kuidas seda nimetatakse.”

      „Ma ei mõelnud seda nii. Vabanda.” Lloyd puudutab naise kätt. „Kõik on korras,” kinnitab mees. „Minuga on nüüd kõik korras.”

      Järgmisel hommikul ärkab ta maruvihasena. Miski oli teda unes raevu ajanud, kuid ta ei suuda meenutada, mis nimelt. Kui Eileen hommikusöögi ajaks sisse astub, käsib Lloyd tal tagasi minna ja Didier’ juures einestada. Naine lahkub ja Lloyd soovib, et ta oleks jäänud ning et ta oleks eelmisel ööl tema juures maganud. Ta teeb jälle oma rahakoti lahti. Ta teab, kui palju seal raha on, aga kontrollib ikkagi üle. Kui tal lähemal ajal midagi teenida ei õnnestu, ei saa ta sellesse korterisse edasi jääda. Kui ta aga välja kolib, siis Eileen temaga kaasa ei tule.

      Kuhu ta läheb, ilma naiseta? Tal on raha vaja; tal on vaja lugu.

      „Juba teist päeva järjest äratan ma su üles. Mis kell sa tavaliselt üles tõused?” küsib ta Jérôme’ilt telefonis. „Kuule, mul on tarvis sinuga veel kord kokku saada.”

      Jérôme astub kohvikusse ja surub isa kätt. Lloyd esitab nagu ettevalmistatud teksti: „Vabanda, et ma sind jälle tülitan. Kuid mul on vaja tööga seoses üks oluline asi üle küsida.”

      „Minult?”

      „Üks väike asi. Ma töötan ühe loo kallal, mis puudutab Prantsusmaa välispoliitikat. Asjaga on kiire. Täna on tähtaeg. Täna pärastlõunal.”

      Jérôme naaldub oma toolil tahapoole. „Ma ei tea midagi kasulikku.”

      „Sa pole mu küsimust veel kuulnudki.”

      „Ma tõesti ei tea midagi.”

      „Millega sa seal tegeled?” küsib Lloyd, kuid surub siis ärrituse maha. „Ma mõtlen, et sa pole veel kuulnudki, mida ma küsida tahan. Sa oled seal ilmselt olnud kolm aastat. Sa ei luba mul endale külla tulla, sa ei räägi mulle oma tööst. Kas sa oled seal uksehoidja ja ei taha seda tunnistada või?” küsib Lloyd naerdes. „Oma laud sul seal ikka on, või mis?”

      „Jah.”

      „Hea küll, mängime äraarvamismängu. Sina anna aga mulle muudkui ühesõnalisi vastuseid. Ja mina jõuan järk-järgult tõeni välja. Kas sinu laud on ministri töölaua lähedal või sellest kaugel?”

      Jérôme niheleb ebamugavalt. „Ma ei tea. Keskmisel kaugusel.”

      „Keskmine on lähedal.”

      „Mitte nii väga lähedal.”

      „Jumal küll, see on nagu hamba väljatõmbamine. Kuule, mul on lugu vaja. Lihtsalt räägi mulle natuke taustu.”

      „Ma mõtlesin, et sul on mingi konkreetne küsimus.”

      „Aga on sul ehk mingeid ideid? Ma tegin sulle eile lõuna välja.” Lloyd lisab kiiresti: „See oli nali.”

      „Ma ei saa.”

      „Ma ei kavatse sind osundada. Ja ma ei palu, et sa sinna läheksid ja mingeid dokumente varastaksid või midagi sellist.”

      „Mis laadi lugu sa tahad?”

      „Ma ei tea isegi. Võib-olla midagi terrorismiga seoses. Või Iraagiga. Või Iisraeliga.”

      „Ma ei tea,” ütleb Jérôme vaikselt oma põlvedele.

      Lloydi teised lapsed oleksid ta selleks ajaks juba pikalt saatnud. Ainult Jérôme näitab jätkuvalt lojaalsust üles. Kõik kolm tütart on Lloydi enda moodi – alati millegi poole pürgimas, alati kuhugi kihutamas. Aga Jérôme teda ära ei tõuka. Ainult tema on ustav. Ta tõestab seda, lausudes: „Kui, siis ehk see Gaza vägede asi.”

      „Mis Gaza vägede asi?” elavneb Lloyd.

      „Ma ei tea kõiki üksikasju.”

      „Oota, pea nüüd kinni. Kas ministeerium räägib mingitest vägedest Gazas?”

      „Ma oleksin nagu midagi sellist kuulnud.”

      „Sa nagu oleksid kuulnud?”

      „Jah, ma arvan küll.”

      Lloyd lööb särama. „Siin võiks meil midagi olla. Võiks olla. Võiks olla.” Ta tõmbab märkmiku välja ja paneb selle kirja. Ta võlub sellest veel kullakamaka välja, tirib, väänab ja sikutab seda nii palju kui vaja. Lloydi keha läbistab värin: seda asja ta juba oskab. Aga Jérôme ei ütle enam rohkem sõnagi. Hilja juba – linnuke on välja lennanud. Enam teda puuri tagasi ei topi. Lase käia.

      „Sa ei tohi seda kasutada.”

      „Sinul ei tule sellest mingeid pahandusi.”

      „See on minu informatsioon,” lausub Jérôme.

      „See ei ole sinu oma. See on lihtsalt informatsioon. See ei kuulu kellelegi. See eksisteerib sinust sõltumatult. Ma ei saa seda enam mitte teada. Kas ma pean nüüd põrmus püherdama? Ma palusin pisut abi. Ma ei saa aru, mis siin nii keerulist on. Palun vabandust,” ütleb Lloyd, „aga sa andsid selle mulle.”

      Ta kiirustab koju – ta võib veel loo õigeks ajaks valmis saada. Kodus helistab ta kohe Menziesele. Ahaa, pagana päralt, mõtleb Lloyd, kui teda toimetajaga ühendatakse. „Noh, mu sõber,” teatab ta telefoni. „Mul on sulle lugu.”

      Menzies kuulab ta ära. „Pea nüüd kinni – Prantsusmaa soovitab viia Gaza sektorisse ÜRO rahuvalvejõud? Iisrael СКАЧАТЬ