Imperfektsionistid. Tom Rachman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on loo tegemiseks neli tundi. Kuule, pigista sest välja, mis võimalik ja võta poolteise tunni pärast uuesti ühendust.”

      Lloyd paneb telefoni ära. Ta uurib oma kontaktnumbreid. Tal pole Gaza kohta isegi mitte mingit värskemat taustainfot. Lloyd valib Jérôme’i mobiili numbri, kuid see vaid kutsub. Ta leiab ühe välisministeeriumi numbri. Ehk õnnestub tal mingeid üksikasju teada saada, ilma et oleks vaja Jérôme’i oma allikana paljastada. Muidugi õnnestub. Ta on selliseid asju miljon korda teinud. Ta helistab ministeeriumi pressiosakonda, olles esimest korda elus tänulik selle eest, et hull Françoise nende poja perekonnanime enda omaks ümber muutis – keegi ei oskaks Lloyd Burko nime Jérôme’iga siduda.

      Lloyd esitab valves olevale ametnikule mõne sissejuhatava küsimuse. Kuid too on pühendunud pigem informatsiooni väljapinnimisele kui selle andmisele, seepärast teeb Lloyd jutuajamisele lühikese lõpu. Kohe kui ta toru ära paneb, hakkab telefon helisema – see on Menzies.

      „Sina helistad nüüd mulle,” ütleb Lloyd kergelt võiduka häälega.

      „Ma mainisin su lugu pärastlõunasel koosolekul ja Kathleen läks sellest põlema,” räägib Menzies peatoimetajale viidates. „Ja nagu sa tead, ei taha keegi, et Kathleen põlema läheks.”

      „Nii et sa siis võtad selle?”

      „Kõigepealt peame seda nägema. Mina isiklikult tahaksin selle sisse panna.”

      „Mitu sõna te tahate?”

      „Tee nii pikalt, kui sul vaja on. Vaata, et lugu ikka välja kannaks. Nagu ma ütlesin, peame artiklit kõigepealt nägema. Mis sa arvad, kas see võiks olla esikülje lugu?”

      Kui artikkel on esiküljel, siis peab ta kusagil sisekülgedel jätkuma, mis tähendab, et ta peab olema pikem. Ja pikem artikkel tähendab rohkem raha.

      „Esikülg,” kinnitab Lloyd. „Kindla peale esikülg.”

      „Sa taod seda rauda hoolega, on ju?”

      „Just enne sind oli mul välisministeerium toru otsas.”

      „Ja?”

      „Ikka sedasama.”

      „Aga sa saad sellele kinnitust – see on rabav. Ma pole seda infot veel kusagil näinud.”

      Kui nad kõne lõpetavad, tammub Lloyd korteris ringi ning vahib aknast välja, ise samal ajal klaasil trummeldades ja mälust mõnd kasulikku allikat otsides. Aega ei ole. Ainus võimalus on töötada selle materjaliga, mis tal on – sepitseda väikest kavalust kasutades kokku ühe allikaga lugu, see taustamaterjali abil kopsakamaks puhuda ja palvetada, et see läbi läheks. Ta istub oma tekstiprotsessori taha ning tipib valmis loo, mis – kui ta paberi masinast välja võtab – on kaugelt hõredam kõigist, mis ta kunagi on püüdnud pastakast välja imeda. Ta paneb paberilehe kõrvale. Loos pole ühtegi tsitaati ega tegelikult üldse mitte midagi.

      Ta söödab masinasse uue lehe ja alustab otsast peale, kirjutades nüüd lugu nii, nagu see olema peaks: hulganisti tsitaate, kuupäevi, väeüksuste numbreid, vaidlusi valitsuskabinetis ja Atlandi-üleseid vastuolusid. Oma tööd ta tunneb – kõik on sõnastatud hoolikalt võimaluste, ettepanekute ja ebamääraste mullide vormis. Kõik väljamõeldud allikad on „anonüümsust palunud” või „lähedalseisvad” või „asjaga kursis olevad eksperdid”. Nimeliselt ei ole kedagi tsiteeritud. Tuhat nelisada sõna. Ta arvutab, kui palju see talle sisse toob. Jätkub, et üür ära maksta – väike ajapikendus. Jätkub, et Jérôme’ile korralik särk osta. Et Eileen välja viia ja koos mõni naps võtta.

      Ta loeb artikli üle, kriipsutades punase pliiatsiga maha kõik, mida oleks võimalik vaidlustada. Tekst jääb tublisti lühemaks, seepärast haudub ta välja mõne lisatsitaadi „Washingtoni valitsusametnikult”. Ta lööb artikli ümber, viib parandused sisse ja faksib tänaval asuvast telefonikeskusest ära. Ta ronib tagasi üles oma korterisse, tehes kohale jõudes trepimademel täiesti hingetuna puhkepausi, üritab naeratada. „Laisk loom!” ütleb ta endale. Ta prõmmib Didier’ uksele. „Eileen? Oled sa seal?” Ta siseneb oma koju ja otsib üles tolmunud veerandgallonise Tanqueray pudeli, valab endale napsi ning loksutab seda suus, lastes joogil seestpoolt suud kõrvetada. Ta pole kunagi varem võltsitud looga lagedale tulnud. „Tundub, et pole hullu midagi,” ütleb Lloyd endale. „Oleksin pidanud seda juba ammu tegema! Oleksin palju tööd ja vaeva kokku hoidnud!” Ta valab endale uue sortsu džinni ja jääb vältimatut kõnet ootama.

      Telefon heliseb.

      „Me peame allikaid rohkem täpsustama,” teatab Menzies.

      „Mismoodi täpsustama?”

      „See on Kathleeni nõue. Muide, see faksimise värk vahetult enne trükkiminekut on täielik õudusunenägu. Me pidime siin kõik ümber tippima. Sa pead tõesti oma e-maili tööle saama.”

      See on hea märk. Menzies arvestab kaastöödega tulevikus.

      „Sul on õigus. Ma lasen selle arvuti kohe korda teha.”

      „Ja allikad. Me peame olema konkreetsemad. Näiteks kolmandas lõigus kõlab tsitaat üsna veidralt. Me ei saa viidata allikale kui „raportiga tutvunud isikule”, kui me pole mingit raportit varem maininudki.”

      „Kas ma jätsin selle sisse. Kavatsesin selle lõigu välja võtta.”

      Nad teevad tekstis parandusi, käies selle otsast lõpuni läbi, ja on kõne lõppedes täielikus üksmeeles. Lloyd võtab veel sortsukese džinni. Telefon heliseb uuesti. Menzies ei ole ikka rahul. „Su loos ei viidata allikana otseselt ühelegi isikule ega ametkonnale. Kas me võiksime öelda lihtsalt „Prantsusmaa välisministeerium”?”

      „Ma ei saa aru, miks „ametiisik” ei kõlba.”

      „Sinu loo uba toetub ainult ühele anonüümsele allikale. Esikülje tarvis on see liiga ähmane.”

      „Kuidas see ähmane on? Te avaldate sihukest kraami kogu aeg.”

      „Mulle tundus, et sa ütlesid, et välisministeerium kinnitas seda.”

      „Nad kinnitasidki.”

      „Kas me ei võiks siis seda öelda?”

      „Ma ei kavatse oma allikat põhja lasta.”

      „Me läheme kohe trükki.”

      „Ma ei tahaks isegi, et te kirjutate „Prantsuse” miski. Öelge lihtsalt „ametiisik”.”

      „Kui sa ei ole nõus täpsema sõnastusega, siis me ei saa seda avaldada. Anna andeks – aga Kathleen seisab minu kõrval ja ütleb nii. Ja see tähendab, et esileht lendab kuradile. Mis tähendab vahetult enne trükkiminekut täielikku põrgut, nagu sa väga hästi tead. Me peame kohe praegu ära otsustama. Kas sa saad seda täiendada?” Ta ootab. „Lloyd?”

      „Allikas välisministeeriumis. Ütle nii.”

      „Ja see on kindel?”

      „Jah.”

      „Mulle kõlbab.”

      Kuid mitte Kathleenile, nagu kohe selgub. Ta helistab Pariisi ühele oma kontaktisikule, kes kogu loo välja naerab. Menzies helistab tagasi. „Kathleeni allikas on ministeeriumis СКАЧАТЬ