Rannal õitseb kibuvits. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mingi kohustuse külge kleepinud ja mehe mõte liikus teisi radu pidi.

      „Hea seegi, et nad vähemalt Kaarepi paadi lubasid tagasi tuua! Kui Vene piirivalve paate pooleks saagis, jäeti ju Kaarepi Reinu oma terveks, aga võeti ära, et sel mootor peal, neil endil hea sõita.”

      „Eks nad sellepärast saagisid, et Vene valitsusel oli suur hirm! Kartsid, et hakatakse jälle ära üle mere kippuma! Nad ei osanudki muud teha kui saag sisse ja paadid pooleks. Aga näe – minul oli sellest natuke kasu ka, ajasin pooliku paadi püsti, panin vana sealauda ukse ette ja sitamaja missugune!” irvitas Aadu. „Uksele tegin punase risti, mina kutsun seda nüüd punanurgaks.”

      „Pärnus pidi Seileri vabrik jälle paadimootoreid tegema, äkki saaks sealt mõne kätte… Aga praegu polegi siin korralikku paati, mis suurt merd kannaks! Peab uurima, kus neid tehakse ja mis see maksta võib.”

      Teeharu lahutas meeste arutelu, Aadu pööras oma tare poole ja Albert lisas sammule pikkust juurde. Kui ta noores eas Jaanikule koduväiks oli tulnud, oli see koht oma eraldatusega talle just meeldinud, aga sedamööda, kuidas turjale aastaid lisandus, hakkas ka eraldatus omajagu häirima: poodi oli pikk maa, see asus küla teises servas. Ning kui oli vaja hobust või mõnda tarberiista laenama minna, tuli jälle kilomeeter või kakski maha kõndida. Külas oli alati nii elatud, et naabrid teineteist aitasid ja mitme peale ühiseid põllutööriistu ostsid – põldu oli kaluritel vähe ja hobuseidki kogu küla peale vaid kolm.

      Jaanikule lähenedes mehe mõtlik ilme aga selgis – juba kaugelt paistis silma heledapäine plikatirts, kes õues seamollis kõvera kapsarauaga kartuleid hakkis.

      „Mis sa siin… niiviisi?” küsis Albert.

      „Liine käskis! Ütles, et igaüks peab tööd tegema!”

      Kõnelust kuuldes ilmus perenaine ise uksele ja Albert ütles etteheitvalt:

      „Mis sa teda siis nii… Teeb endale veel häda külge!”

      „Sina hoiaks seda plikat muidugi vati sees! Aga temast peab tööinimene saama!” Liine heitis mehele pahura pilgu ja läks majja, ju tal oli seal mõni toimetus pooleli jäänud.

      6

      Hommikul kummalise häälitsuse peale ärganud, ei taibanud Evald kohe, kus ta maganud oli. Mehele tundus, et keha on juba ärkvel, aga vähemalt osa ajust magas edasi, nagu tahtes poolelijäänud magusat äraolemist jätkata. Silmad olid küll ümbrust seletama hakanud, aga see tundus hoopiski võõras – Pikkpõllu lakas ta ei olnud, valgus tuli teiselt poolt, pealegi oli siin otsasein palju hõredam ja äsja tõusnud päike joonistas heinavirna kenasti triibuliseks. Ka heinavirn oli siin teistmoodi, kõrge, peaaegu katuseharjani. Pikkpõllul olid heinad aetud madalasse vaalu, kuhu mehed olid igaüks endale aseme teinud. Külmal ajal magasid elektrimehed autosoojakus, seal oli elektriküte ja igal mehel oma kitsas koiku, aga need olid kahekaupa teineteise kohal ülestikku; selle umbse tikutoosi kõrval tundus suvine heinalakas magamine lausa paradiisina.

      „Ee-vald!” kostis nüüd juba selgesti ja hetkega oli mehe aju ärkvel. Eelmise õhtu pildid ja sellele järgnenud sündmused kerisid end kibekähku silme eest läbi, nagu oleks keegi televiisori sisse lülitanud.

      „Ja-jaa, ma olen üleval!”

      Lakaluuk kriuksatas ja Saima ilmus redelit mööda tõustes nähtavale.

      „Sa tahtsid ju tulla õngi välja võtma… Kell on juba kuus!” Naise toonis oli tilluke etteheide. „Või lähen ma üksinda?”

      „Ei, oota, ma kohe!” Evald viskas teki pealt ja oli sedamaid püsti. „Õhtul sai kaua jutustatud, nüüd jäi uni pikalt külge,” vabandas ta end kähku riidesse ajades. Siis meenus talle, et õngede järele tuleb nagunii vette minna, ja mees võttis pikad püksid uuesti jalast. Saima oli lakaluugilt kadunud, ootas Evaldit, käsivarrel linasest riidest kalakott, mis nagu räsitud majaga ühtemoodi olla tahtes oli mitmest kohast lapitud.

      Eesminejast jäi hommiku kastesesse rohtu tume jäljerida. Metsa kohale tõusnud päikese paistel lõid krooklehtedele kogunenud kastepiisad kristallhelvestena sillerdama, nagu oleks öösel keegi nendele helmeid puistanud. Eemal mere kohal kisasid kajakad, nende hõigetesse sekkus tiirude üksikuid kriiksuvaid kiljatusi. Merelt puhus kerge tuul, mis pani teeäärsete kaskede allarippuvad oksad tabamatus rütmis liikuma.

      „Ilus on sul siin elada,” arvas mees, aga sõnade sisu eessammujani ei jõudnud. Siiski aeglustas Saima kõndi.

      „Mis sa…?”

      „Siin on ilus elada!” kordas mees valjemini. Nüüd vaatas naine tagasi ja seisatas.

      „Ilus? Tule sügisel vaatama, kui torm tahab katuse ära viia! Või talvel, kui hanged ukse ees rinnuni… Hommikuks on köögipanges vesi ära külmanud! Puid pole ka kuskilt võtta, hagudega kütan! Ja vanasti aeti talvel teed hobusega sisse, nüüd pole hobuseid ega teed…” seletas naine kibestunult, lõi tüdinult käega ja sammus edasi, meretuul linakarva juukseid sasimas. Evald järgnes talle, aga hoidus uuesti jutulõnga üles võtmast; nad olid liiga erineval lainel, et looduse ilu teemal kontakti leida.

      Kummaline naine… Kui ta niiviisi vaikivana kõnnib, võiks teda peaaegu iluduseks pidada. Aga kui lähemalt uurima hakata – tema käitumine on ettearvamatu, kõneviis kohati piinlikult otsekohene, tema hoiakus on midagi metsloomale omast… Pealegi oleks ta just nagu pidevalt valvel, otsekui kartes, et keegi teda ootamatult lüüa tahab. Mis see on – usaldamatus? Millest? Küllap sellest, et on lapsest saati siinsamas üksildases rannas elanud, pole siit kaugemale saanudki, pole võõraid inimesi ega teistsugust elu näinud… mõtles mees ja ei osanud kuidagi aru saada, mis teda sellisest negatiivsest kokkuvõttest hoolimata Saima juures köidab. Nädalaid kogunenud seksuaalne pinge oli taandunud, põhjus polnud enam selles, siin pidi midagi muud olema. Selle naise omapära? Rikkumatuseks poleks seda vist nimetada saanud, oli ta ju lapse sünnitanud ja niisiis enam mitte puutumatu… Või on tõesti olemas naisi, kelle hingeline süütus jääb ka pärast füüsilisi kontakte püsima?

      Kui nad olid rannarajal õige kohani jõudnud, seisatas Saima ja tõmbas oma pleekinud sitskleidi ühe liigutusega üle pea. Aga ei, see polnud häbitunde peletanud öösise ühtesulamise tagajärg, nagu mees esimesel hetkel arvas – kleidi all oli naisel midagi supelkostüümi taolist. Nähtavasti tema enda õmmeldud kaheosaline kehakate, mis kuskil avalikus rannas oleks ehk muigavaid pilke püüdnud, aga siin täiesti oma kohal oli.

      „Lähme siis…” ütles naine vette astudes, aga ei vaadanud mehe poole. „Vesi on muidugi külmem kui eile õhtul, sa võid nohu saada!”

      Esimesed viis õnge olid tühjad. Siis tuli paarisajagrammine särjenolk. Siis jälle hulk tühja… Lõpuks kogunes Saima kotti kümmekond ahvenat, kolm särge ja üks vilkalt vingerdav angerjas, keda Evald isegi pelgas. Saima aga oli libedal elukal vilunud käega lõpustest võtnud ja kotti toppinud.

      „Mulle see kala ei meeldi, nagu uss teine…” ütles Evald ebalust tundes. Tema poleks angerjat puutuda tahtnud, mis sellest, et pidi maitsev kala olema.

      „Ega sulle ussid ka ei meeldi? Neid on siin rannas küllalt, ronivad ikka lauta munema, eriti just nüüd, jaanipäeva aegu…” seletas naine rahumeeli. „Mina neid ei karda, peaasi, et nad lehma udarat tühjaks ei imeks. Kui plika oli väike ja heinamaal mätta otsas magas, kartsin alati, et ronivad lapsele suhu.”

      „Lapsele suhu… Mis nad sinna?” küsis mees jälestusega.

      „Piimalõhn, noh! Selle peale on nad maiad, Olmandi külas СКАЧАТЬ