Rannal õitseb kibuvits. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja vehkis viimaseid hilisõhtusi tüütuid kärbseid peletades sabaga. Lüpsja oli oma tegevusele keskendunud, tulijat ta ei märganud ning Evald sai naist segamatult silmitseda. Linalakk sidumata juuksepahmakas oli küljelt alla vajunud ja varjas nooriku näo; seda enam oli mehel aga võimalus silmadega kõike muud ahmida. Madalal istuva naise niigi lühike kleidike oli veelgi kõrgemale tõusnud, jalad ümber lüpsiku surutud, käed aga liikusid kiiresti, iga tõmbega piima juurde nõristades. Piimale tekkinud vahukoguse järgi otsustades pidi töö varsti lõpule jõudma, vaht oli juba peaaegu lüpsiku ääreni tõusnud.

      Siis aga taipas naine mingi kuuenda meelega, et ei ole enam üksi, heitis pilgu kõrvale ja hetkeks ta käed peatusid.

      „Aa… Tulidki! Oota, ma kohe lõpetan,” ütles ta sedavõrd argise häälega, mis mehe äsjanähtust üles köetud fantaasia sedamaid maha jahutas. Evald taandus, astus mõned sammud kaugemale ja hakkas hoopis maja silmitsema. See oli ehitatud siinkandis põliseks saanud tava järgi – kõik eluks vajalikud ruumid olid ühe pika ja paksu rookatuse all. Kõigepealt kambrid ja köök, siis mingi panipaik või vöörus, siis rehealune, laut ja laudadest kuur, tõenäoliselt puude jaoks… Majal on pikkust kokku oma kolmkümmend meetrit, hindas Evald ehitusmehe harjunud silmaga. Küllap oli see ehitatud ammu, enne suurt sõda, kui noores Eesti riigis hakkas elu lahedamaks minema. Aga sõda tuli peale, tahutud palkidest seinad jäidki laudadega katmata, nüüd olid tihendamiseks kasutatud sambla- ja takutordid rannal lõõtsuvatest meretuultest kohati ripendama kistud…

      „Ongi kõik! Oota, ma kurnan ära, siis kohe!” Saima tõusis lehma alt ja tõttas kaevu poole, kus kurnaga piimanõu oli valmis pandud.

      „Pole kiiret… Ega ma…” Ega ma sooja piima nii väga ei armastagi, sel ju nagu sõnnikulõhn küljes, pidi Evald äärepealt ütlema, aga sai veel sõnasabast kinni. Olgu, las talitab! Mees pööras end jälle naist jälgima ja nägi, kuidas too vilunud liigutustega piima kurna valas, siis kurnariide ammu vormi kaotanud alumiiniumplekist kausis läbi loputas ja puuoksale kuivama pani. Seejärel valas ta veel vahutava piima kaevurakkel ootavasse emailkruusi.

      „Tule siiapoole, piim ootab!” Naise toonist oli tunda, et ta tahab mehele parimat anda, mis tema kehvas majapidamises pakkuda on, ning Evald astus vastumeelsust maha surudes lähemale. Tema oli sünnist saadik linnamees olnud, tema jaoks oli piim poekaup, lehmi ja lüpsmist oli mees ainult eemalt näinud. Nüüd võttis ta sooja kruusi ebalust varjamata kätte.

      „Noh? Pole enne sooja piima joond või?” imestas Saima.

      „Ei, eks ma…” pomises mees ebamääraselt ja tõstis kruusi suu juurde, tundes, et keeldumine oleks nende vahele mingi nägematu, võib-olla isegi ületamatu vaheseina püstitanud. Polnudki nii hirmus, maitse oli pisut harjumatu, aga tunduvalt parem kui keedetud piimal, mida ta oli sellel hõljuva kile tõttu juba lapsena vihanud.

      „No näed, hakkas maitsema! Ma lasen mannergu kaevu, täna jäin hiljaks, tüdruk juba magab… Muidu on tema esimesena jaol!”

      „Tüdruk…?” küsis Evald nagu teadmata, mida see sõna tähendada võiks.

      „Nojah, plika saab mul varsti kuueseks, tuleval aastal peab kooli minema! Eks siis läheb tal elu raskeks.” Saima oli kaevul talitamise lõpetanud ja seisatas, nagu ei oskaks enam midagi ette võtta. „Tahad sa ööseks laka peale magama minna? Seal on värsked heinad!”

      „Kas sa ise teed heina?” Alles pärast küsimuse esitamist taipas Evald selle totrust. Kui Saimal meest ei ole, kes siis?

      „Mis see ühe lehma hein! Vanasti oli meil kolm ja lambad peale selle, siis oli tegemist, et oi-oi… Aga kui vanamutt ära suri, müüsin teised maha, jäi vaid üks lehm,” seletas naine.

      „Vanamutt? Siis… ema või?”

      „Polnud ta mulle mingi ema! Minu ema-isa viidi Siberisse ja sinna nad jäid. Pole neist õhkagi kuulnud, eks on ammu surnd. Vanamutt võttis mind kasvatada, siis oli Albert ka veel elus… Mutt oli vist kuidagi minu isa sugulane, aga mina ei tea, mismoodi…”

      Päike oli loojunud ja suveöine hämarus hakkas maad võtma, aga kaks hiljuti tutvunud inimest seisid endiselt kaevuteel vastamisi ja rääkisid.

      „Nüüd eladki üksinda?”

      „Kus ma’s üksinda, ütlesin ju, et plika on ka! Üksi oleks igav elada.”

      „Miks sa mehele pole läinud?”

      „Kust neid õigeid mehi võetakse, siinkandis on kõik joodikud! Vanemad on oma eitede küljes ankrus ja noored lakuvad mis hirmus. Joodikut ma ei taha!”

      „Nojah…” Mõne oled endale ikka ligi lasknud, ega see plika sul pühast vaimust ei tekkinud, oleks Evald öelda tahtnud. Miks just nii, seda poleks ta vist põhjendada osanudki, aga ta tundis korraga mingit sõnulseletamatut armukadedust. Saima tundus lihtne, aga otsekohene ja usaldav tüdruk olevat, mõni nolk kasutas teda lihtsalt ära… Alatu sell niisugune!

      „Sul on vist kõht tühi kah?”

      „Ei, mis ta… Ma enne mere äärde tulekut sõin,” valetas Evald. Talle hakkas vastu, et Saima oma ilmselt napist toiduvarust midagi tema peale kulutama peaks. Ja üldse suhtus ta võõrasse toitu umbusaldusega.

      „Siis on hästi, ega mul polekski muud pakkuda kui lõunast kalasousti. Paar kartulikribalat jäi ka järele.”

      „Ei-ei, ma olen söönud,” kinnitas mees. „Aga lakas magada, jah… Ükskõik missugune lakk, kas siin või Pikkpõllul. Kui ainult mingi tekiräbala peale saaks.”

      „Saad, ja palaka alla kah, neid jäi mutist hulgim järele. Ma kohe toon, roni sina aga üles!” Naine kadus hämarusse, meest aga valdas aina suurenev erutus. Ta polnud vallutaja tüüpi, aga ootamatult tekkinud olukord oli ta mingisse teise reaalsusesse paisanud, lausa pakkudes ilmset võimalust keelatud vilja maitsta. Mitmesugused ahvatlused saadavad inimest läbi kogu elu, suurem osa neist kuulub taunitavate või koguni keelatute hulka… Aga on ka neid ahvatlusi, mille kasutamata jätmine hiljem korvamatu kahetsuse toob – näed, oli võimalus, aga sina…

      Mees istus lakauksel, kõlgutas jalgu ja vaatas loojanguvärve. Siia kõrgele paistis ka mere sinakashall, kohati tuhmilt sätendav veepeegel hästi kätte. Kuskil kaugel häälitses üksik kajakas.

      Siis tuligi Saima kaenlatäie riietega – paar voodilina ja kodukootud villane saanitekk.

      „Võta vastu!” Naine astus redelile ja küünitas rõivakimbu mehele.

      „Aitäh, aga… Seal on vist pime, ma ei leia, kuhu pugeda…” seletas Evald riietesületäit vastu rindu surudes ja neelatades, sest ta tundis, et ümberringi valitsev lummus on ta vastupanu murdnud. „Äkki sa juhatad?”

      „Mine sinna paremale poole, seal on madalam…” ütles naine viivitades. Ka tema hääletoon oli muutunud, kummaliselt murduv, kõikudes sosistamise ja üllatavalt madalaks muutuva tämbri vahel. Kogu situatsioon oli kuidagi ebareaalne, isegi müstiline.

      „Ahah… Aga sa ehk tuled ja näitad…”

      Saima hoidis kõvasti redelist, nagu iseendaga võideldes ja sellelt tuge lootes. Astus siis sammukese allapoole.

      „Küll sa leiad ise…” ütles ta hetkeks kõhklevalt seisatades ja ronis siis kiiresti alla, nagu põgeneks iseenda eest. „Peab magama minema, hommikul vara tõusta!”

      „Hommik on veel kaugel,” tingis mees. „Tule korrakski üles!”

СКАЧАТЬ