Rannal õitseb kibuvits. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Vallast tulnud käskjala sõnum oli Kiviranna kaluripered Kaarepi ruumikasse elutuppa kokku kutsunud. Punavõimu käsku ei saanud tähele panemata jätta, kõigil oli äsjane küüditamine veel hästi meeles ja sellepärast olid kohal kõik peale laste ja mõne põdura vanakese. Kaarepite suur söögilaud oli köögist peretuppa taritud ja seina äärde seatud, sellele oli laotatud punane lina ja nüüd istusid laua taga seljaga vastu seina tähtsad vallaametnikud: partorg, täitevkomitee esimees ja nende kõrval kaks linnast tulnud, siinmail tundmatut tegelast. Koosolekust osavõtjate jaoks olid kiiruga kokku klopsitud hööveldamata laudadest pingid; nendele mahtus istuma paarkümmend kohalikku elanikku, kes ennast koosoleku algust oodates ilmselt ebamugavalt tundsid ja poolihääli vaid üksikuid repliike vahetasid. Niiviisi külarahvaga vastastikku istumine polnud arvatavasti ka asjameestele meeltmööda, nemad vältisid pinkidel istujatega silmsidet ja püüdsid tegevust leida, sirvides laual olevaid pabereid.

      „Ega enam pole vist kedagi tulemas?” küsis partorg otseselt kellegi poole pöördumata ja sellepärast jäi tal ka vastus saamata. See oli nooremleitnandi auastmes mees, sõja kaasa teinud ja paar aastat tagasi demobiliseeritud. Ta kandis paguniteta sõjaväekuube ja säärsaapaid, oli umbes neljakümneaastane ja pärit valla teisest servast, nime poolest küll kuuldud, aga nägupidi siinmail tundmatu. „Kui on kõik kohal – hakkame siis peale!”

      Valla esimene mees noogutas, ka temale oli amet uus ja harjumatu ning niiviisi rahva ees olemine kogunisti võõras. Külapuusepana oli ta neljakümnendal aastal proletariaadi hulka arvatud, uue võimuga usinasti kaasa jooksnud ja Saksa okupatsiooni ajal aastakese vangilaagris turvast lõiganud – seda oli küllalt, et mees partei poolt uueks vallavanemaks ehk nüüdse nimega täitevkomitee esimeheks soovitada. Ka see pidi ajutine nimi olema, juba liikusid jutud, et vald kaotatakse hoopis ja selle asemele tuleb kummalise nimega moodustis – külanõukogu.

      Mundris mees ajas end püsti.

      „Seltsimehed!” ütles ta nooremleitnandi kiledavõitu komandohäälel. „Täna on Kiviranna külas ajalooline päev, me oleme selleks kokku tulnud, et asutada uus ja nõukogulik ettevõte – kalurikolhoos! Järgmiseks on sõna seltsimees…” Linnamehe nimi oli kõnelejal meelest läinud ja ta vaatas abitult kõrvalistuja poole, kes selle peale omakorda püsti tõusis, end tutvustas ning hakkas päheõpitud kõnet soravalt esitama. Rääkis pikalt ja põhjalikult, kuidas nüüd, nõukogude korra viljastavates tingimustes, kalurite elu õitsema hakkab ja rikkus lausa robinal uksest-aknast sisse tuleb.

      „Ka kalad kasvavad nüüd poole suuremaks!” sosistas Kiviaia Aadu enda kõrval istuvale Jaaniku Albertile kõrva. Aadu oli külas tuntud hambamees, kelleta iga siin peetud pulm, varrud või isegi matus kuidagi poolikuks jäi, sest tema oskas ka kõige hallimas ja igavamas olukorras mõne vaimuvälgatusega välja tulla. Paraku ei suutnud Aadu Kaarepi peretoas oma sosinat küllalt taltsutada ja öeldust said osa ka kõrvalistujad. Sellest tekkis rahva hulgas üldine naerumühatus.

      Partorg koputas rahulolematult pliiatsiotsaga vastu lauda.

      „Palun vaikust!” ütles ta nõudvalt ja linnamees rääkis edasi. Lubas kaluritele mootorpaate ja seisevnootasid, rääkis, kuidas Nõukogude Liidus traalidega kala püütakse ning et seal elavad kõik kalurid jõukalt.

      „Meil pole siin korralikku sadamatki, paadid seisavad niisama lautris! Needki viletsad, mis piirivalve terveks jättis,” kohmas keegi tagapool istuja öelda.

      „Kolhoosis saab teil küllalt jõukust olema, et oma sadam ehitada! Panete isegi majaka püsti, et pimedas kodutee üles leida!” lubas linnamees lahkelt. „Aga nüüd ma tahaksin teile kalurikolhoosi näidispõhikirja tutvustada. Kuulake hoolega, siis saate teada, mis õigused ja kohustused teil olema saavad…”

      Jaaniku Albert püüdis etteloetavat jälgida, aga tekst oli pikk ja linnameeste koostatud, selles esines varem kuulmata juriidilisi mõisteid ja sekka hoopiski arusaamatuid kohti. Albert kuulas ja kuulas, aga tukk hakkas vägisi peale tulema – mees toetas pea käele ning jäi niiviisi küürakil, küünarnukki põlvele nõjatades unega võitlema. Kiviaia Aadu jälgis kõrvalistujat kavala muigega, ning kui nägi Alberti silmi kinni vajuvat, norsatas äkki kõvasti üle kogu toa, nii et ettekandja lugemise katkestas ja sinnapoole vaatama jäi. Albert ajas end võpatades sirgu ja kõigile oli selge, et norsatus oli just temalt tulnud; Aadu aga vaatas ettekandjale andunult süütu näoga otsa – tema oli kogu aeg iga sõna hoolega kuulanud ja tähele pannud.

      Rahvas naeris, see oli nagu sõõm värsket õhku, mis igavaks muutunud kuulamisele vaheldust pakkus.

      „See’p see on, kalamehe elu – öösel peab võrkudega mässama ja päeval veel koosolekul istuma!” kiitis keegi, jälle muidugi tagareas istujatest. Partorg jättis seekord oma manitsuse hammaste taha, kokkutulnuid tabas vaid tema rahulolematu pilk. Ilmselt oleks ka tema tahtnud, et tüütu koosolek kiiremini lõpeks, temale oli tähtis vaid see, et põhikiri vastu võetakse ja kolhoosile juhatus valitakse. Sellega oleks tal partei poolt antud ülesanne täidetud ja ta võiks sellest maakonna parteikomiteele rahuldustundega ette kanda.

      Ettelugemine lõppes.

      „Kas on kellelgi küsimusi või ettepanekuid?” küsis partorg nõudvalt.

      Ei olnud küsimusi ega ettepanekuid, hiljutine küüditamine oli kõigil veel liiga selgesti meeles, et end kahtlejana nähtavaks teha. Kes ei ole meie poolt, on meie vastu – see oli punavõimu üldtuntud juhtlause ning selle võimu hammaste vahele ei tahtnud keegi sattuda.

      „Ei ole? Nüüd valime viieliikmelise juhatuse ja juhatus ise valib enda hulgast kolhoosile esimehe! Palun esitada kandidaate!”

      See protseduur kulges küll üle kivide ja kändude, aga sai lõpuks ometi tehtud. Jaaniku Albert valiti juhatusse, keegi oli ka Kiviaia Aadu kandidatuuri nimetanud, aga see oli rohkem naljaks öeldud. Teadsid ju kõik, et Aadu on küll sõnaosav hambamees, aga laisk nagu lestakala, kes ainult ühel küljel magamisest lapikuks on vajunud.

      „Nii! Nüüd on vaja kolhoosile nimi valida! Palun esitada ettepanekuid!”

      Ettepanekuid ei olnud, ainult Aadu sosistas, seekord küll üsna vaikselt:

      „Paneme – „Suur Punane Kala!””

      „Kui teil nime kohta ettepanekuid ei ole, siis ma pakuksin „Stalinlik Mõte”!” ütles teine linnameestest, kes seni vait oli olnud. „On teada, et seltsimees Stalin on kalurite käekäigust väga huvitatud.”

      Ettepanek pandi hääletusele. Vastuhääli ei olnud.

      Albert ja Aadu sattusid koos kodu poole astuma, neil oli poole kilomeetri jagu ühist teed.

      „Et nüüd tehti meist kolhoosnikud,” aasis Albert. Piiri tagant toodud laensõna oli siiamaani rohkem pilkena kõlanud, lorilaulu vaesest Venemaa kolhoosnikust teadis igaüks. Poliitiline terror aga hakkas kõiki üha enam ahistama, inimesed olid kinniseks ja vaikivaks jääma sunnitud. Nõukogude kord oli juba algusest peale üles ehitatud sundusele, mis kõiki vaid pärivett ujuma kohustab. „Räägitakse, et kalurikolhoosides pidi elu siiski natuke lahedam olema kui põllumeeste oma, hea seegi! Ega kalu keegi hakka ükshaaval üle lugema, oma pere jaoks saab mõne ikka kõrvale panna.”

      Tõepoolest, kolhooside loomine oli maainimestele enneolematu viletsuse ja vaesuse kaasa toonud. Aga käsk uut moodi elama hakata tuli kõrgelt ja kaugelt, kohalikel puudus võim sellele vastu hakata.

      „Nojah, kolhoosnikud oleme küll, aga meil pole ju traktorit,” arvas Aadu.

      „Mis sa traktoriga? Paate välja tõmmata või?”

      „Ähäh… СКАЧАТЬ