Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus. Jonas Jonasson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nagu Juliuski, et viimaste päevade sündmusi ei maksaks liiga detailselt seletada, sellepärast oli ta suunamuutust võimaldava küsimuse eest Kaunitarile tänulik. Aga tal ei tulnud kõik paugupealt meeldegi, nagu ta ütles, kolme järjestikuse koolipingis istutud aastakümnega jõuab paljutki, eeldusel et aeg-ajalt natuke õppetööga ka tegeleda. Igatahes teadis Benny, et ta oli peaaegu veterinaar, peaaegu arst, peaaegu arhitekt, peaaegu insener, peaaegu botaanik, peaaegu keeleõpetaja, peaaegu spordipedagoog, peaaegu ajaloolane ja peaaegu veel pihuga muud pealegi. Ja lisaks veel terve rida erineva kvaliteedi ja tähtsusega lühemaid kursusi. Teda võis vist peaaegu tuupuriks nimetada, sest ühe ja sama semestri jooksul oli ta võtnud ka päris palju topeltkursusi.

      Siis tuli Bennyl meelde veel midagi, mis äärepealt oleks ununenud. Ta tõusis püsti, pöördus Kaunitari poole ja deklameeris:

      Vaese, vaevase elu seest

      üksiöödest mu laul tõuseb nüüd

      ainult sinust, mu kaasa, read need,

      minu üliklik hiilgav hüüs.

      Toas valitses täielik vaikus, ainult Kaunitar pomises kuuldamatult vandesõna ja punastas seejärel.

      „Erik Axel Karlfeldt,” selgitas Benny. „Tahan tema sõnadega tänada söögi ja soojuse eest. Ega ma ei öelnud, et ma olen ka peaaegu kirjandusteadlane?”

      Võimalik, et Benny läks seejärel natuke liiga kaugele, paludes Kaunitari kamina ees tantsule, sest too keeldus järsult ja ütles kommentaariks, et hullumeelsusel on lõpuks ikka mingi kuradi piir ka. Kuid Julius pani tähele, et Kaunitar oli meelitatud. Et end kõige paremast küljest näidata, tõmbas ta dressipluusi luku lahti ja sirutas end nii, et õmblused ragisesid.

      Siis tänas Allan meeldiva õhtu eest ja lahkus, kolm ülejäänut asusid kohvi ja konjaki kallale. Julius võttis pakutu rõõmsalt tervenisti vastu, Benny leppis sellest poole, ehk siis kohviga.

      Julius pommitas Kaunitari küsimustega talu ja naise tausta kohta, osalt pakkus see talle huvi, aga samas tahtis ta iga hinna eest vältida vestlusi teemadel, kes nad sellised on, kuhu nad teel on ja miks. Ta pääses kõikidest tülikatest küsimustest, sest Kaunitar oli hoogu sattunud ja rääkis oma lapsepõlvest, mehest, kellega ta kaheksateistkümneaastaselt oli abiellunud ja kelle ta kümme aastat hiljem välja oli visanud (see osa jutustusest oli pikitud eriti rohkearvuliste vandesõnadega), sellest, et tal polnud lapsi, et Sjötorp oli kuni ema surmani seitse aastat tagasi olnud vanemate suvila ja isa andis selle Kaunitarile aastaringseks elamiseks; äärmiselt nürist tööst Rottne polikliiniku registratuuris, kahanevast pärandisummast ja sellest, et küllap on peagi aeg talust lahkuda ning midagi muud ette võtta.

      „Ma olen juba nelikümmend kolm,” ütles Kaunitar. „Kurat, see on ju poolel teel hauda.”

      „Ära ole selles nii kindel,” vastas Julius.

*

      Koerajuht andis Kickile uue käskluse ja koer hakkas dresiini juurest kaugemale minema. Komissar Aronsson lootis, et otsitav laip tuleb kuskilt välja, aga kolmkümmend meetrit tehaseväravatest seespool hakkas Kicki ringe tegema, otsides nähtavasti hea õnne peale edasi, kuni lõpuks paluvalt oma peremehele otsa vaatas.

      „Kicki vabandab, kuid ta ei oska öelda, kuhu laip kadus,” tõlkis koerajuht.

      Seda informatsiooni edastades polnud koerajuht võib-olla piisavalt täpne. Komissar Aronsson tõlgendas seda nii, et Kicki on laiba jälje juba dresiini juures ära kaotanud. Aga kui Kicki rääkida oleks osanud, siis oleks ta öelnud, et surnukeha viidi tehasehoovi, enne kui see lõplikult kadus. Sellele tuginedes oleks komissar Aronsson võib-olla hakanud uurima, millised veosed viimaste tundide jooksul tehasest välja on saadetud. Vastus oleks olnud sel juhul ainult üks: haagisega veoauto Göteborgi, kus last laaditi edasi laevale. Ilma kõikide nende oleksiteta oleks häire antud E20 maantee äärsetele politseijaoskondadele, ja veok oleks kuskil Trollhättani kandis kinni peetud. Nüüd aga vuras laip riigist välja.

      Vaevalt kolm nädalat hiljem piinles noor egiptlasest valvemadrus äsja Suessi kanali seljataha jätnud praami lastiruumist tuleva kohutava haisu käes.

      Lõpuks ei kannatanud ta enam välja. Ta kastis mingisuguse kaltsu märjaks ja sidus selle suu ning nina ette. Haisu põhjuse avastas ta ühest puidust kastist. Seal lamas poollagunenud laip.

      Egiptuse meremees mõtles veidi. Laiba oma kohale jätmine ja sellega kogu eesseisva reisi ärarikkumine polnud sugugi ahvatlev väljavaade. Pealegi satuks ta sel juhul kindlasti pikkadele ülekuulamistele Djibouti politseis, ja seda teavad ju kõik, mismoodi see Djibouti politsei tavaliselt käitub.

      Mõte surnukeha liigutamisest ei meeldinud talle samuti, kuid lõpuks jõudis ta siiski otsusele. Kõigepealt tegi ta laiba taskud kõigest väärtuslikust tühjaks – vaevanägemise eest pidi ju ometi ka midagi saama – ning vinnas selle seejärel üle parda.

      Nõnda siis juhtuski, et see, mis kunagi oli olnud kõhetu kehaehitusega, pikkade heledate rasvaste juuste ning turris habemega nooruk, seljas teksajakk tekstiga Never Again, muutus Punases meres sulpsatusega kalatoiduks.

*

      Sjötorpi väike seltskond läks laiali veidi enne südaööd. Julius suundus teisele korrusele ja heitis magama, Benny ja Kaunitar istusid Mercedesesse, et võtta ette reis Rottne polikliinikusse. Poolel teel avastasid nad tagaistmel teki all magava Allani. Allan ärkas ja seletas, et ta oli läinud õue värsket õhku hingama ja tulnud seal mõttele magada hoopis autos, sest maja teisele korrusele viiv trepp tundus talle pärast pikka päeva liiga kurnav.

      „Ega ma pole enam üheksakümnene,” ütles ta.

      Öist retke sooritavast duost oli niisiis saanud trio, kuid sellest polnud midagi. Kaunitar seletas oma plaani lähemalt. Nad pääsevad polikliinikusse võtme abil, mille Kaunitar oli unustanud end töölt lahti võttes tagasi anda. Seal logivad nad sisse doktor Erlandssoni arvutisse ja saadavad Kaunitari nimele kirjutatud retsepti apteeki. Selle jaoks oli loomulikult vaja Erlandssoni arvuti paroole, aga see polnud probleem, ütles Kaunitar, sest doktor Erlandsson polnud mitte lihtsalt ennast täis, ta oli ka üks kuradi idioot. Kui mõni aasta varem uutele arvutisüsteemidele üle mindi, pidi Kaunitar doktorile õpetama, kuidas digiretsepte välja kirjutatakse, ja Kaunitar valis tookord ka kasutajanime ning parooli.

      Mercedes jõudis kavandatavale kuriteokohale. Benny, Allan ja Kaunitar ronisid välja ja uurisid enne tegutsema asumist ümbrust. Tüüpiline: neist sõitis aeglaselt mööda üks auto, mille juht vaatas sama üllatunult kolmikut kui kolmik teda. Ka kõigest üks elav hing Rottnes pärast keskööd oli sensatsiooniline. Sel ööl oli neid lausa neli.

      Kuid auto kadus ning aleviku peale laskus taas pimedus ja vaikus. Kaunitar viis Benny ja Allani polikliiniku tagant personaliuksest sisse, doktor Erlandssoni kabinetti. Seal pani naine doktor Erlandssoni arvuti käima ja logis sisse.

      Kõik läks plaanipäraselt ja Kaunitar itsitas lõbusalt, enne kui ta äkitselt ja vahepeal hinge tõmbamata pikemalt vanduma hakkas. Ta oli taibanud, et niisama naljalt ei saagi „ühe kilo antibiootikumide” peale retsepti välja kirjutada.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно СКАЧАТЬ