.

Чтение книги онлайн.

      Benny viivitas vastusega. Mõtlemisaja võitmiseks võttis ta kõigepealt suutäie toitu. Siis ütles ta: „Ma olen peaaegu veterinaar. Kas tahate selle kohta kuulda pikka või lühikest versiooni?”

      Kõik eelistasid üksmeelselt pikka versiooni, kuid Kaunitar nõudis, et peaaegu-veterinaar Benny tuleks kõigepealt koos temaga lauta ja heidaks Sonja haigele vasakule esijalale pilgu peale.

      Allan ja Julius jäid laua taha istuma ja imestasid, kuidas võis hobusesabaga veterinaar sattuda Sörmlandi kolkasse mõttetu vorstiputka omanikuks? Pealegi veel hobusesabaga veterinaar, mis kord see üldse olgu? Nüüdsel ajal on asjad käest ära. Gunnar Strängi1 ajal olid lood teisiti, siis oli juba kaugelt näha, kes millist ametit pidas.

      „Hobusesabaga rahandusminister,” hirnus Julius. „Oleks alles lugu…”2

      Benny vaatas Sonja kindla käega läbi, see oli talle Kolmårdeni loomaaias praktikal oldud ajast tuttav. Teise varbaküüne alla oli kinni jäänud murdunud oks ja tekitanud põletiku. Kaunitar oli püüdnud oksa välja tõmmata, kuid tal polnud piisavalt jõudu. Bennyl kulus vaid mõni minut, et oks kätte saada, abiks rahulik vestlemine Sonjaga ja universaaltangid. Kuid jalas oli põletik.

      „Meil on vaja antibiootikumi,” ütles Benny. „Umbes kilo või nii.”

      „Kui sa tead, mida meil vaja on, siis mina jällegi tean, kust seda saada,” vastas Kaunitar.

      Kuid ravimi hankimine eeldas öist retke Rottnesse ja ööd oodates liitusid Benny ning Kaunitar taas õhtusöögiseltskonnaga.

      Kõik sõid isukalt ja loputasid söögi õlle ning Gammeldanskiga alla, välja arvatud Benny, kes jõi mahla. Pärast sööki suunduti elutuppa, istuti kamina ette tugitoolidesse ja Benny võttis üles jutu, kuidas temast peaaegu veterinaar sai.

      Kõik algas sellest, et Benny ja temast aasta vanem vend Bosse, kes mõlemad olid kasvanud Stockholmi lõunapoolses eeslinnas Enskedes, veetsid oma suved Dalarna maakonnas onu Franki juures. Onu, kes kasutas endast rääkides ainult hüüdnime Frasse, oli edukas ettevõtja, ta omas ja juhtis tervet rida kohalikke firmasid. Onu Frasse müüs kõike, alates auto haagissuvilatest kuni kruusani. Peale magamise ja söömise oli töö ainus asi, millele onu Frasse pühendus. Tal olid seljataga mõned ebaõnnestunud suhted, sest kõik naised tüdinesid kiiresti, kui nägid, et onu Frasse ainult töötas, sõi ja magas (ja käis pühapäeviti duši all).

      Kuuekümnendatel aastatel saatis Benny ja Bosse isa, onu Frasse vanem vend, poisid igatahes mitmel suvel sinna, rõhudes asjaolule, et lapsed vajasid värsket õhku. Selle asjaga oli tegelikult nii ja naa, sest Benny ja Bosse pandi peagi onu Frasse kruusakarjääris kivipurustaja peale tööle. Poistele see meeldis, ehkki töö oli raske ja kaks kuud järjest hingasid nad õhu asemel enamasti tolmu. Pärast tööd pakkus onu Frasse õhtusööki koos jutlusega, kus tema lemmikõpetuseks oli: „Vaadake, et te korraliku hariduse saate, poisid, muidu lõpetate samamoodi nagu mina.”

      Ei Benny ega Bosse meelest poleks olnud midagi hullu, kui nad oleksid lõpetanud samamoodi nagu onu Frasse, vähemalt senikaua, kuni too kogemata kombel oma kruusakarjääris surma sai, aga onu Frasset oli ta vähene kooliharidus kogu elu painanud. Ta oskas vaevu kirjutada, arvutas kehvasti, ei rääkinud sõnagi inglise keelt ja kui kellelgi oleks pähe tulnud küsida, siis oleks ta ehk suure pingutusega suutnud välja mõelda, et Norra pealinn on Oslo. Ainus, mida onu Frasse oskas, oli äri. Ja sellega sai ta püstirikkaks.

      Pole teada, kui rikas oli onu Frasse surres. Kuid igal juhul oli Bosse tol ajal üheksateist ja Benny kaheksateist saamas. Ühel päeval helistas Bossele ja Bennyle advokaat ning teatas, et poisid on onu Frasse testamendis ära mainitud, kuid asi oli komplitseeritud ja nõudis ilmselt kokkusaamist.

      Niisiis läksid Bosse ja Benny advokaadi kontorisse kohtumisele ja said teada, et sel päeval, kui nad mõlemad saavad kätte kõrgkooli diplomi, ootab neid konkreetselt nimetamata, kuid märkimisväärne rahasumma.

      Enamgi veel, vennad pidid advokaadi kaudu saama õpingute ajaks korraliku ja indeksi järgi reguleeritava igakuise toetuse tingimusel, et õpinguid ei katkestata, muidu toetuse maksmine lõpetatakse, samuti lõpeb õpingutoetus siis, kui poisid kõrgkooli diplomi kätte saavad ja seega peaksid suutma end ise ülal pidada. Nojah, testamendis oli veel muidki rohkem või vähem keerulisi detaile, kuid põhiline oli see, et kui mõlemad on oma õpingud lõpetanud, saavad nad rikkaks.

      Bosse ja Benny läksid otsekohe seitsmenädalasele keevitajate kursusele ja advokaadi sõnul kõlbas see testamendi tingimusi arvesse võttes küll, „ehkki ma aiman, et teie onu Frank pidas silmas vast midagi akadeemilisemat”.

      Kursuse keskpaigas juhtus kaks asja. Esimene oli see, et Benny tüdines lõplikult vanemale vennale poksikoti eest olemisest. See oli aastaid niimoodi kestnud, aga nüüd oli aeg vennale seletada, et nad mõlemad olid täiskasvanuks saamas ja Bosse võis otsida kellegi teise, keda pidevalt kamandada.

      Teiseks avastas Benny, et ta ei tahtnud tegelikult üldse keevitajaks saada, tema sellealased anded olid täiesti olematud ja ta kavatses kursuse pooleli jätta.

      Selle peale tülitsesid vennad mõnda aega, enne kui Bennyl õnnestus end ära rääkida Stockholmi ülikooli botaanikakursusele. Advokaadi sõnul sai testamendi tingimusi tõlgendada üheselt ja nende järgi oli erialavahetus igati lubatud, eeldusel et õpingud vahepeal ei katke.

      Bosse lõpetas peagi oma keevitajakoolituse, kuid ei saanud onu Frasse rahadest ikkagi pennigi, kuna vend Benny alles õppis. Pealegi lõpetas advokaat kohe, vastavalt testamendi nõuetele, Bossele ka igakuise toetuse maksmise.

      Selle peale läksid vennad muidugi tõsiselt tülli. Kui siis Bosse ühel ööl Benny uue ja ilusa 125-kuubikulise mootorratta (ostetud rikkaliku igakuise õpingutoetuse eest) purjus peaga segi peksis ja ära lammutas, oli vennaarm lõplikult otsas.

      Bosse hakkas onu Frasse eeskujul äri ajama, ehkki tal polnud selle peale pooltki sama palju annet. Mõne aja pärast kolis ta hoopis Västergötlandi, esiteks et uuesti äri alustada, teiseks, et oma neetud vennaga mitte kogemata kokku joosta. Samal ajal jäi Benny aastateks üliõpilaseks. Nagu öeldud, igakuine toetus oli arvestatav, ja jättes õpingud katki vahetult enne diplomini jõudmist ning alustades millegi uue õppimist, elas Benny mõnusat elu, ülbikust ja lollpeast vend muudkui aga ootas oma raha.

      Nii tegi Benny kolmkümmend aastat, kuni ühel päeval helistas raugastunud advokaat ja ütles, et pärandus on nüüd otsas, rohkem igakuist õppetoetust pole tulemas ja loomulikult pole ka mingit muud raha enam alles. Lühidalt, vennad võisid kogu pärandusest suu puhtaks pühkida, teatas advokaat, kes oli nüüd üheksakümmend täis ja võib-olla just tänu sellele testamendile nii kaua elus püsinud, sest kõigest paar nädalat hiljem suri ta oma tugitoolis telekat vaadates.

      See kõik juhtus mõned kuud tagasi, Benny oli järsku sunnitud omale töö leidma. Kuid Rootsi üks haritumaid inimesi sai tünga, sest tööturg ei nõudnud rekordarvu õpinguaastaid, vaid dokumenti õpingute lõpetamise kohta. Bennyl oli vähemalt kümme peaaegu lõpetatud kõrgemat haridust, kuid ometigi tuli tal omale töökoha leidmiseks lõpuks investeerida vorstiputkasse. Benny ja Bosse olid seoses advokaadi teatega, et pärandus on nüüd õpingute alla maetud, ka korra teineteisega telefonis rääkinud. Bosse toon oli seejuures niisugune, et Bennyl polnud lähemal ajal plaaniski talle külla sõita.

      Kui Benny oli oma jutustusega nii kaugele jõudnud, hakkas Julius muretsema Kaunitari võimalike liiga uudishimulike küsimuste pärast, näiteks kuidas Benny Juliuse ja Allaniga kokku oli sattunud. Kuid õlle СКАЧАТЬ