Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus. Jonas Jonasson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ selle tehti kahele reamehele ülesandeks rootslasel silm peal hoida, sest polnud välistatud, et tegu on spiooniga.

      Möödusid kuud ja aastad. Allan lasi õhku kõik, mis vaja, ja tegi seda väga osavalt. See polnud sugugi ohutu töö. Sageli tuli objektide juurde roomata ja hiilida, kinnitada taimeriga lõhkelaeng ja seejärel jänesehaake tehes turvalisse kohta tagasi jõuda. Kolme kuu pärast sai üks Allanit valvavast kahest sõdurist otsa (ta roomas kogemata otse vaenlase laagrisse). Poole aasta pärast läks looja karja ka teine (ta tõusis püsti, et end sirutada, ja otsekohe tabas teda keset selga kuul). Kompaniiülem ei hakanud uute valvurite määramisega vaeva nägema, sest señor Karlsson oli ennast täiesti eeskujulikult üleval pidanud.

      Allan ei näinud inimeste asjatus tapmises mingit tolku, niisiis hoolitses ta tavaliselt selle eest, et enne plahvatuse toimumist oleks õhatav sild inimestest tühi. Nagu ka näiteks kõige viimase silla puhul, mille Allan enne sõja lõppemist mineeris. Kuid kui ta oma ettevalmistustega ühel pool oli ja silla teise otsa võssa tagasi roomas, märkas ta vaenlase patrulli, sõdurite keskel kõndis medalitega ehitud väike mees. Nad lähenesid sillale teiselt poolt ja nähtavasti ei aimanudki, et ümbruskonnas on vabariiklasi, veel vähem aga seda, et nad olid otsejoones teel igavikku, Estebáni ja kümnete tuhandete teiste hispaanlaste seltsi.

      Allani meelest oli see liig. Ta tõusis põõsastest püsti ja hakkas kätega vehkima.

      „Minge minema!” karjus ta väikesele medalitega ehitud mehele ja tema kaaskonnale. „Kaduge, enne kui õhku lendate!”

      Väike medalitega mees põrkus tagasi, kuid kaaskond koondus tema ümber. Nad vedasid ta kiiruga üle silla ega peatunud enne, kui jõudsid Allani põõsaste juurde. Rootslase poole suunati kaheksa püssitoru ja vähemalt üks neist oleks kindlasti pauku teinud, kui samal hetkel poleks sild nende taga õhku lennanud. Lööklaine paiskas väikese medalikandja Allani juurde põõsasse. Tekkinud segaduses ei julgenud ükski medalimehe kaaskonnast Allani suunas tulistada, kuul oleks võinud vale meest tabada. Pealegi paistis, et mees oli tsiviilisik. Ja kui plahvatuse suits oli hajunud, polnud Allani mahakõmmutamisest enam juttugi. Väike medalikandja surus Allanil kätt ja ütles, et tõeline kindral oskab tänulikkust üles näidata, ja nüüd oleks kõige parem, kui nad teisele kaldale tagasi pöörduvad, kas üle silla või ilma selleta. Kui tema päästja tahtis kaasa tulla, siis oli see rohkem kui tervitatav, sest sel juhul pakuks kindral talle ka õhtusööki.

      „Paella Andaluz,” ütles kindral. „Minu kokk on lõuna poolt pärit. ¿Comprende?”

      Jah, Allan sai aru küll. Ta taipas, et oli vist päästnud generalissimo elu, ja küllap kõneles tema kasuks ka see, et tal oli vaenlase mundri asemel seljas isiklik rokane kampsun; ta mõistis, et mõnisada meetrit eemal kõrgendikul jälgivad tema sõbrad sündmuste käiku pikksilmaga ning et sõjas, mille põhjust ta nagunii ei mõistnud, oleks oma tervise huvides parem poolt vahetada.

      Pealegi oli tal kõht tühi.

      „Sí, por favor, mí general,” ütles Allan. „Paella maitseks hästi. Selle kõrvale ehk isegi klaasike punast veini, või kaks?”

*

      Kunagi ammu, kümme aastat varem, tahtis Allan Hälleforsnäsi valuvabrikusse pürotehnikuks minna. Tookord jättis ta oma eluloost valikuliselt välja taolised seigad nagu neli hullumajas istutud aastat ning seejärel oma maja õhkulaskmine. Võib-olla sellepärast sujuski tööintervjuu nii hästi?

      Kindral Francoga juttu ajades mõtles Allan nende aegade peale. Ühest küljest ei tohiks ju valetada. Aga teisalt pole sugugi kasulik kindralile paljastada, et lõhkelaeng silla all oli Allani paigaldatud ja et ta on kolm aastat tsiviilisikuna vabariiklikku armeed teeninud. Ega Allan sellest rääkimist ei peljanud, aga praegusel juhul oli kaalul õhtusöök ja väike naps. Kui silmapiiril on söök ja viin, siis võib tõe ajutiselt kõrvale jätta, otsustas Allan endamisi, ja valetas kindralil suud-silmad täis.

      Niisiis, jutustas Allan, oli ta sellesse põõsasse sattunud vabariiklaste eest põgenedes, ta oli näinud, kuidas lõhkelaeng paigaldati, ja see oli ju suur vedamine, sest muidu poleks ta saanud kindralit hoiatada.

      Allani Hispaaniasse ja sõtta sattumise põhjuseks oli kadunud Primo de Rivera lähedane sõber. Aga pärast seda, kui sõber vaenlase granaadist surma sai, pidi Allan ellujäämise nimel üksi võitlema. Ta oli sattunud vabariiklaste küüsi, kuid lõpuks õnnestus tal sealt põgeneda.

      Siis vahetas Allan kärmelt teemat, rääkis, et tema isa oli olnud Vene tsaari Nikolai üks lähemaid sõpru ja surnud märtrisurma bolševike juhi Leniniga peetud lootusetus võitluses.

      Õhtusöök serveeriti kindralstaabi telgis. Mida rohkem punast veini Allan jõi, seda värvikamaks muutus kirjeldus tema isa kangelaslikkusest. Kindral Franco oli äärmiselt liigutatud. Kõigepealt päästetakse tema elu, seejärel selgub, et päästja on tsaar Nikolai II-ga peaaegu sugulane.

      Toit oli suurepärane, ega Andaluusia kokk poleks muud julgenudki pakkuda. Vein voolas, Allanile, Allani isale, tsaar Nikolaile ja tsaari perekonnale öeldi lõputult tooste. Kindral suikus lõpuks unne, kallistades Allanit parajasti selle märgiks, et edaspidi loobutakse omavahelises suhtlemises ametlikest tiitlitest.

      Kui härrased üles ärkasid, oli sõda lõppenud. Kindral Franco hakkas uut Hispaaniat juhtima ja pakkus Allanile ihukaitsjate ülema kohta. Allan tänas pakkumise eest, kuid vastas, et küllap on juba aeg hakata kodu poole sättima, kui Fransisco seda lubaks. Fransisco lubaski ja kirjutas kirja, millega tagas Allanile generalissimo piiramatu kaitse („näita see kiri ette, kui sul abi peaks vaja olema”), ja andis Allanile vürstliku eskordi Lissabonini, kus kindrali arvates pidi leiduma põhja suunas seilavaid laevu.

      Selgus, et Lissabonist läks laevu igas suunas. Allan seisis kai peal ja mõtles järele. Siis lehvitas ta kindrali kirja ühe Hispaania lipuga laeva kapteni nina ees, ja sai sedamaid tasuta reisi. Ei tulnud kõne allagi, et ta oleks pidanud laeval söögi eest ka mingit tööd tegema.

      Laev ei sõitnud küll Rootsi, kuid kai peal seistes oli Allan endalt nagunii küsinud, mida ta seal pihta hakkaks, ega leidnud sellele ühtegi head vastust.

      8. PEATÜKK

Teisipäev, 3. mai – kolmapäev, 4. mai 2005

      Pärastlõunase pressikonverentsi lõppedes võttis Pang ühe õlle ja hakkas mõtlema. Kuid kuidas ta ka ajusid ei pingutanud, ei suutnud ta enda jaoks pilti kokku panna. Kas Polt on hakanud saja-aastasi röövima? Või polnud need asjad omavahel seotud? Pang lõpetas peavalu tekitanud mõttetöö, helistas selle asemel Šefile ja raporteeris, et tal pole millestki ette kanda. Ta sai käsu Malmköpingisse jääda ja edasisi korraldusi oodata.

      Kõne lõppes ja Pang oli taas ihuüksi oma õllega. Olukord hakkas närvidele käima, talle ei meeldinud, et ta millestki aru ei saanud, ja ka peavalu tuli tagasi. Niisiis hakkas ta mõlgutama mõtteid möödunud aegadest, meelde tulid noorusaastad ja kodu.

      Pang alustas oma kuritegelikku karjääri Braåsis, kõigest mõnekümne kilomeetri kaugusel Allani ja tema uute sõprade praegusest asukohast. Seal oli ta löönud kampa mõne omasugusega ja asutanud mootorrattaklubi The Violence. Pang oli klubi juht, tema otsustas, millisesse kioskisse sigarettide varastamiseks järgmisena sisse murtakse. Tema valis ka nime The Violence – Vägivald. Ja õnnetuseks oli see samuti tema, kes tegi oma pruudile ülesandeks tikkida klubi nimi kümne äsja varastatud nahkjope peale. Pruudi nimi oli Isabella, koolis polnud ta õppinud rootsi keeleski õigesti kirjutama, inglise keelest rääkimata.

      Sellepärast tikkis Isabella jopede peale kogemata The Violins. Kuna ka ülejäänud klubiliikmete edusammud koolis olid jäänud kasinaks, ilma et mõni autoriteetsem kõrvalseisja СКАЧАТЬ