Kolm saagat Põhjamaade muinasajast. Mart Kuldkepp

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli jälle välja läinud, tuletas Heiðrekr meestele meelde, millest nad eelnevalt olid rääkinud, ja see viis selleni, et üks lõi teist rusikaga. Siis tuli Angantýr taas tagasi ja käskis meestel hommikuni rahu sõlmida. Aga kui Angantýr kolmandat korda lahkus, küsis Heiðrekr rusikahoobi saanud mehe käest, kas tollel puudub julgus enda eest kätte maksta. Ta viis kannatada saanud mehe oma ässitustega niikaugele, et too hüppas püsti ja tappis oma naabri. Siis tuli Angantýr jälle tagasi. Kui Höfundr sellest kõigest teada sai, käskis ta Heiðrekil minema minna ja seekord enam mitte rohkem halba teha. Seejärel läks Heiðrekr koos oma venna Angantýriga välja linnusehoovile ja nad jätsid seal teineteisega hüvasti.

      Kui Heiðrekr oli juba veidi maad kantsist eemale kõndinud, tuli talle pähe, et ta oli seal siiski liiga vähe kurja teinud. Seepeale pöördus ta ümber, näoga linnuse poole, tõstis maast üles suure kivi ja viskas selle sinna, kus kuulis mõningaid mehi pimedas omavahel juttu ajamas. Ta kõrv tabas ära, et kivi ei lennanud märgist mööda; niisiis läks ta selle maandumiskohta ja leidis maas lebamas surnud mehe, kelles ta tundis ära oma venna Angantýri.

      Heiðrekr läks siis tagasi kantsi oma isa jutule ja rääkis talle, mis oli juhtunud. Höfundr ütles, et Heiðrekr kadugu ja ärgu kunagi enam tema silma alla sattugu, ning et oleks kohasem, kui ta ära tapetaks või üles poodaks. Siis ütles kuninganna Hervör, et Heiðrekr on küll palju halba teinud, kuid siiski oleks see liiga karm karistus, kui ta ei tohiks enam iialgi tulla oma isa kuningriiki ning peaks niimoodi tühjade kätega teele asuma. Aga Höfundi sõnal oli nii palju kaalu, et sündis nõnda, nagu tema oli otsustanud, ja keegi polnud nõnda vapper, et oleks söandanud talle vastu vaielda või Heiðreki eestkostjana rahu sobitama hakata. Siis palus kuninganna anda Höfundil oma pojast lahkumisel viimasele mõni hea nõuanne.

      Höfundr ütles, et napilt on neid asju, milles ta võib Heiðrekile nõu anda, ja nagu talle näib, oleks sellest vähe kasu, „kuid siiski, kuna see on su palve, kuninganna, annan ma talle esmalt nõu, et ta ei abistaks kunagi meest, kes on tapnud oma isanda. Teiseks annan ma talle nõu, et ta ei kingiks kunagi vabadust mehele, kes on tapnud oma kaaslase; kolmandaks, et ta ei lubaks oma naisel liiga tihti sugulasi külastada, kui ka naine seda temalt palub; neljandaks, et ta üheskoos oma orjatariga ei hilineks majast väljumisega; viiendaks, et ta ei ratsutaks oma parimal hobusel, kui on väga kiire; kuuendaks, et ta ei kasvataks kunagi üles endast vägevama mehe last.30 Aga ma ei usu, et ta sellest õppust võtab.“

      Heiðrekr kostis, et isa oli talle nõu andnud kurjade kavatsustega, ja ütles, et ei pea neid nõuandeid kuulda võtma. Siis läks Heiðrekr kantsist välja. Tema ema tõusis aga püsti ja järgnes talle linnuseväravast välja ning ütles: „Nüüd, mu poeg, on sinuga sellised lood, et sa ei taha enam siia tagasi tulla ja mul on vähe võimalusi sind aidata. Siin aga on marga31 jagu kulda ja üks mõõk, mille ma tahan sulle anda. Selle mõõga nimi on Tyrfingr ja see kuulus berserk Angantýrile, sinu vanaisale. Ükski mees pole nii rumal, et poleks sellest mõõgast kuulnud. Kui sa jõuad kohta, kus mehed mõõgahoope vahetavad, siis pea meeles, kui tihti on Tyrfingr lahingus võidukas olnud.“ Siis soovis ta Heiðrekile head teed ja nad jätsid teineteisega hüvasti.

      5. Heiðrekr aitab kuningas Haraldit*

      Kui Heiðrekr oli alles lühikest aega teel olnud, kohtas ta mõningaid mehi, kellest üks oli kinni seotud. Nad vahetasid omavahel uudiseid ning Heiðrekr küsis, mida see mees teinud oli, et ta kinni on seotud. Teised ütlesid, et ta oli reetnud oma isanda. Heiðrekr küsis, kas nad oleksid nõus tema eest lunaraha vastu võtma. Kui nad sellega päri olid, andis ta neile pool marka raha ja nemad lasksid mehe vabaks. Mees pakkus talle oma teeneid, aga Heiðrekr vastas: „Miks peaksid sina, kes sa reetsid omaenda isanda, mulle, tundmatule, rohkem truu olema? Kao minema mu juurest!“

      Veidi hiljem kohtas Heiðrekr jälle mehi, kellest üks oli samuti kinni seotud. Ta küsis, mida too oli halba teinud, ja teised ütlesid, et ta oli tapnud oma kaaslase. Heiðrekr küsis, kas nad võtaksid tema eest lunaraha. Kui nad nõus olid, andis ta neile teise poole kuldmargast. Mees pakkus ennast talle teenriks, aga Heiðrekr ütles ära.

      Siis kõndis Heiðrekr maha pika tee ja jõudis maale, mille nimi on Reiðgotaland.32 Seda maad valitses kuningas, kelle nimi oli Haraldr. Kuningas oli väga vana ja tal oli valitseda tohutu suur riik ning tal polnud ühtegi poega. Tema valdused olid aga seetõttu kahanema hakanud, et mõned jarlid olid oma sõjaväega maale tunginud. Kui ta aga nende vastu lahingusse läks, said talle pidevalt osaks kaotused. Seepeale olid nad sõlminud rahu tingimusel, et kuningas maksab jarlidele iga kaheteistkümne kuu tagant andamit. Heiðrekr jäi sinna paigale ning veetis talve kuninga juures.

      Siis juhtus ükskord, et kuningale toodi suur hulk kaupu ja raha, ning Heiðrekr küsis, kas need on kuningale laekunud maksud.

      Haraldr vastas, et asjalood on sootuks vastupidised ning „hoopis mina ise pean selle varanduse andamiks maksma“.

      Heiðrekr ütles, et kuningal, kes on omanud nõnda palju võimu, ei sobi õelatele jarlidele andamit maksta ja et targem nõu oleks nende vastu sõtta minna. Kuningas ütles, et ta on seda proovinud, aga lüüa saanud.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Kokkuvõtlikku ülevaadet vanaislandi kirjandusest vt. näiteks O’Donoghue2004.

      2

      Sealhulgas näiteks edda luuletus „Päikeselaul“ („Sólarljóð“), mille eestikeelne tõlge on ilmunud ajakirjas „Mäetagused“, 2009, nr. 42, lk. 149–166 (tlk. Mart Kuldkepp).

      3

      Ladina k. „In sole tria sunt, candor, splendor et calor, et tamen unus sol est“. Vt. Schlauch 1937: 3–4.

      4

      Garðaríki või Garðar oli Venemaal Laadoga järve äärest Dneprini ulatunudviikingiaegse rootslaste riigi vanapõhja nimetus.

      5

      Tõenäoliselt Bolmsö saar Lõuna-Rootsis Bolmeni järvel (Tolkien 1960: 3).

      6

      Surnud kuningatele tõstetavate toostide käigus vandeandmist seostati justjõuluõhtu ja talvise pööripäeva pidustustega (Tolkien 1960: 3).

СКАЧАТЬ