Kolm saagat Põhjamaade muinasajast. Mart Kuldkepp

Чтение книги онлайн.

      ei näe enda ette.

      Mu südant on tabanud

      Angantýri tera.

      Oli vahe see mõõgaots,

      karastatud mürgis!

      Ja veel ütles ta:

      Seejärel Hjálmarr suri. Oddr viis selle uudise koju Rootsimaale.17 Kuningatütar ei võinud pärast Hjálmari surma enam edasi elada ja võttis endalt ise elu. Angantýr ja tema vennad maeti koos kõigi relvadega Sámseyle hauakääpasse.

      Bjarmari tütar tõi ilmale lapse, kelleks oli väga ilus tüdruk. Teda pritsiti veega18 ning talle pandi nimeks Hervör. Ta kasvas üles jarli juures ning sai tugevaks nagu mees. Kui ta oli juba piisavalt vana, et midagi suuta, harjutas ta rohkem vibu, kilbi ja mõõga kasutamist kui nõelumist ja tikkimist. Ta tegi sagedamini halba kui head, ning kui see tal ära keelati, jooksis ta metsa ja tappis seal mehi, et nende varandus endale võtta. Kui jarl sellest teeröövlist kuulis, läks ta oma kaaskonnaga sinna ja võttis Hervöri kinni ning tõi ta koju. Mõneks ajaks jäigi Hervör siis koju elama.

      Ükskord juhtus, et Hervör sattus olema väljas õue peal, kus olid mõned orjad, ja ta kohtles neid halvasti nagu kõiki teisigi. Siis ütles üks orjadest: „Sina, Hervör, tahad ainult halba teha, ja vaid halba on sinust oodata. Jarl ei luba kellelgi rääkida sulle tõde su isa kohta, kuna talle tõuseks sellest häbi, kui sa seda teada saaksid. Su isa oli kõige räpasem ori, kes magas tema tütrega, ja sina oled nende laps!“

      Hervör sai nende sõnade peale kohutavalt vihaseks ja läks siis jarli juurde ning ütles:19

      Jarl ütles:

      Hervör ütles:

      Siis ütles Hervör oma emale:

      Siis valmistus ta omapäi teele asuma ning võttis kaasa meesterahva sõjavarustuse ja relvad. Ta läks kohta, kus leidis eest mõned viikingid. Hervör purjetas koos nendega mõnda aega ringi ja talle anti nimeks Hervarðr. Veidi hiljem tehti sellest Hervarðist sõdalaste ninamees ning nad seilasid Sámseyle. Seal nõudis Hervarðr, et tal lastaks üksinda saarele minna, ja ütles, et hauakääpast on lootust varandust leida. Kõik tema sõjamehed olid sellele vastu ja rääkisid, et saarel luusivat kogu aeg ringi niivõrd jubedad koletised, et seal on ka päise päeva ajal hullem olla kui mõnes teises paigas öösiti. Lõpuks otsustati ikkagi ankrusse heita ja Hervarðr istus paati ning sõudis kalda suunas. Ta maabus päikeseloojangu ajal Munarvágis. Seal kohtas ta meest, kes hoidis karja.

      Mees ütles:

      Tema vastas: