Kolm saagat Põhjamaade muinasajast. Mart Kuldkepp
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kolm saagat Põhjamaade muinasajast - Mart Kuldkepp страница 7

СКАЧАТЬ Mu õlgade taga

      peitub Hjálmari tapja,

      tal üleni ümber

      on keerdunud leegid.

      Ei tunne ma ühtegi

      näitsikut ilmas,

      kes söandaks seda mõõka

      kanda oma käes.

      Hervör ütles:

      (36) Mina aga hoian

      ja kannan oma käes

      seda vahedat mõõka,

      kui ta endale saan.

      Ei tunne ma õudu

      leekide ees,

      sest vaigineb tuli,

      kui vaatan ta peale.

      Siis ütles Angantýr:

      (37) Oled rumal sa, Hervör,

      oma kartmatu meelega,

      pärani silmi

      tormates tulle!

      Pigem sul kingin

      ma kääpa seest mõõga,

      nooruke näitsik,

      ei või ma sest keelduda.

      Hervör ütles:

      (38) Hästi sa teeksid,

      viikingite hõimlane,

      kui annaksid mulle

      kääpa seest mõõga.

      Etemaks arvaks ma,

      vürst, seda omada,

      kui et mu võimu all

      oleks kogu Norra.

      Angantýr ütles:

      (39) Sina ei tea –

      on totter su jutt –

      rumal naine,

      millal tundma peaks rõõmu.

      Tyrfingist saab,

      sa usu mu sõnu,

      määratut hukatust

      kogu su soole.

      Tema ütles:

      (40) Aeg on mul minna

      oma laineratsude27 manu,

      nüüd pealiku tütrel

      tuju on hea.

      Vähe mul muret teeb,

      kuningate hõimlane,

      mida mu poegadel

      pärast on jagada.

      Angantýr ütles:

      (41) Saad sellest mõõgast

      veel kaua tunda rõõmu:

      hoia teda tupes,

      Hjálmari surmajat.

      Hoidu ta teradest,

      mürk on neis mõlemas;

      meestele hukuks

      hullem mis tahes hädast.

      (42) Mingu hästi sul, tütar,

      ma meelsasti annaks sul

      kaheteistkümne mehe

      elu ja ea,

      väe ja võimu,

      vajaliku kõige,

      mille Arngrími pojad

      jätsid endast maha.

      Tema ütles:

      (43) Jääge te kõik –

      nüüd kutsub mind teekond –

      terveks oma hauas,

      pean tõttama siit.

      Mul näis, olin lõksus

      maailmade vahel,

      kui kõikjal mu ümber

      lõõmasid leegid.

      4. Hervöri pulmad ja Heiðreki minemakihutamine 28

      Nüüd läks Hervör tagasi rannale, aga kui päev koitis, nägi ta, et laevad olid kadunud, sest viikingid olid hakanud hirmu tundma, kui kuulsid kõuemürinat ja nägid saarel tuleriitu põlemas.

      Hervör jäi siis seniks Sámseyle, kuni leidis küüdi, et teele asuda. Tema teekonnast pole rääkida midagi kuni ajani, mil ta jõudis kuningas Guðmundi juurde Glæesisvelliril.29 Seal nimetas ta end Hervarðiks ja tegi, nagu oleks ta vägev sõjamees. See Hervarðr võeti seal harukordselt hästi vastu. Kuningas Guðmundil oli väga suur kaaskond. Ise oli ta sel ajal juba nii vana, et rahva jutu järgi polnud tal aastaid turjal alla saja, kuid sellegipoolest oli ta kõva mees. Tema poeg Höfundr oli juba täiskasvanud ning teda kutsuti osalema kõigil tähtsatel nõupidamistel.

      Ühel päeval juhtus, et kuningas Guðmundr mängis malet ja sai halva mänguõnne osaliseks. Siis küsis kuningas, kas leidub mõni mees, kes oskaks talle mängus nõu anda. Hervarðr tõusis püsti ja astus malelaua juurde ning juba vähese nõuandmise peale hakkas kuningal mängus paremini minema. Aga selle aja jooksul, kui Hervarðr oli malelaua juures, jõudis üks kuninga kaaskondlastest võtta enda kätte mõõk Tyrfingi. Ta tõmbas selle tupest välja ja ütles, et pole kunagi varem etemat mõõka näinud. Ja kui Hervarðr seda kuulis ning nägi paljastatud Tyrfingit, mis säras üle kogu kantsi nagu päikesekiir, pöördus ta ümber ja haaras mõõga ning lõi sellega mehel pea otsast. Siis jooksis ta toast välja. Kuninga mehed kehutasid üksteist talle järgnema, et oma kaaslase eest kätte maksta, kuid kuningas võttis sõna ja käskis neil paigale jääda, „kuna teie kättemaks sellele mehele võib jääda väärikuselt vähemaks kui plaanitud, sest minu arvates on ta naisterahvas. Ma arvan ka, et kui ta kasutab seda relva, mida me nägime, läheb katse temalt elu võtta teile kõigile kalliks maksma.“

      Hervör läks tagasi viikingite juurde ning käis nendega mõnda aega sõjaretkedel, aga kui ta sellest tüdines, asus ta elama jarl Bjarmari juurde ja tegi seal palju ilusat käsitööd. Kuuldused tema ilust levisid kaugele.

      Kuningas Guðmundi poeg Höfundr palus isal temale mõrsja otsida, sest ta tahtis naist võtta. Kuningas Guðmundr oli sellega päri ja ütles talle, et Angantýri tütar Hervör viibivat kodus oma kasuisa Bjarmari juures, ning lisas, et see valik näib talle kõigist teadaolevatest kõige parema ja väärikamana. Siis läkitati saadikud selle asjaõiendusega jarl Bjarmari juurde. Jarl võttis neid hästi vastu, ning ka Hervör ei tõrkunud, vaid palus jarlil tema nimel otsus langetada. Ja nii lepiti selles asjas kokku ning Hervör anti Höfundile naiseks.

      Neil oli kaks poega: vanema nimi oli Angantýr ja noorema nimi Heiðrekr. Kumbki oli välimuselt palju kaunim, suurem ja tugevam kui teised mehed. Samuti olid nad mõlemad terase mõistusega ja väga ettevõtlikud. Angantýr oli oma loomu poolest isasse ning soovis kõigile inimestele head. Isa armastas teda väga ja ka rahva seas oli ta kõrgelt hinnatud. Aga kui palju ta ka inimestele head ei teinud, tegi Heiðrekr neile sellevõrra rohkem halba, ning tema oli see, keda Hervör enam armastas. Höfundr saatis siis Heiðreki kasvatada mehele, kelle nimi oli Gizurr. Too oli kõikidest meestest kõige elutargem ja Heiðrekr kasvas tema juures üles.

* * *

      Ükskord laskis Höfundr korraldada Grundis suure peo ja kutsus enda juurde kõik oma valduste suursugused mehed peale Heiðreki ja Gizuri. Aga kui pidu oli peale hakanud ja mehed joogikarikate СКАЧАТЬ



<p>27</p>

Laeva kenning.

<p>28</p>

Tärniga tähistatud pealkirju ei leidu keskaegsetes käsikirjades, need on teksti paremaks liigendamiseks lisanud lähteteksti editeerijad või tõlkijad.

<p>29</p>

Muinasajasaagades tihti esinev ilmselt mütoloogilise taustaga kuningas, kelle riik Glæesisvellir (sõna-sõnalt „säravad väljad“) asus Saxo Grammaticuseteatel „in ulteriorem Byarmiam“ ehk „kõige kaugemas Bjarmalandis“ (soomeugri hõimudega asustatud nn. Suur-Permi vanapõhja nimetus).