Doktor Proktori ajavann. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pöörasid end Lise poole, kes hoidis hirmunult kätt suu ees. Mitte keegi – isegi mitte Lise – polnud harjunud, et Lise niisuguseid märkusi teeks.

      „Vaata tähelepanelikult pilti oma ajalooõpikus, Lise,” sõnas proua Strobe. „Seal te näete, et leegid limpsavad Jeanne d’Arci valget seelikut. Kas teile näib, nagu ta oleks päästetud?”

      „Ei!” hüüdis klass kooris.

      „Sest teda ei päästetudki,” ütles proua Strobe. „Ta põles surnuks ja söestunud laip visati jõkke. Jeanne d’Arc elas üheksateistkümne aastaseks.”

      Lise vaatas pilti ajalooõpikus. Tüdruku nägu meenutas talle üht nägu ühel teisel pildil – nimelt noort Juliette Margariini, kes istus professor Proktori mootorratta külgkorvis. Lisele tulid pisarad silma, kui ta mõtles sellele hirmsale loole.

      „Muidugi suri tüdruk ära,” ütles Bulle.

      Proua Strobe võttis prillid eest. „Miks sa nii ütled, härra Bulle?”

      „Kui tahetakse olla korralik kangelane, siis tuleb olla korralikult surnud.”

      Klass naeris, kuid proua Strobe noogutas.

      „Võib-olla tõesti,” pomises ta. „Võib-olla tõesti.”

      Selle peale helises koolikell vahetundi, ja enne kui proua Strobe oli jõudnud h-täheni lauses „Head nädalavahetust!”, olid esimesed lapsed uksest välja jõudnud. Sest käes oli reede ja viimane koolitund ja nüüd olid kõik vabad.

      Lise võttis koridori nagis rippuva jaki ja kuulis pealt, kuidas teised tüdrukud erutatult mingist peost rääkisid, kuhu kõik nähtavasti kutsutud olid. Kõik peale tema. Ja loomulikult Bulle. Ta oli kuulnud tüdrukuid sellest sosistamas. Et poiss oli nii pisike ja imelik ning ütles ja tegi mingeid imelikke asju, millest keegi aru ei saanud.

      „Hei!”

      Bulle hüppas Lise kõrvale pingi peale ja võttis oma jaki nagist alla.

      Teised tüdrukud pistsid pead kokku, sosistasid ja itsitasid. Siis nihutas neist kõige julgem end Lisele ja Bullele lähemale, samal ajal kui teised end tema taha peitsid ja naersid:

      „Kas turteltuvidel on nädalavahetusel midagi põnevat ka plaanis?”

      „Esiteks sa ei teagi, mis need turteltuvid on, mu armas tüdruk,” ütles Bulle samal ajal oma jakinööpe kinni pannes, mis läks väga kiiresti, kuna jakile mahtus vaid kaks nööpi. „Aga kui sul on ajus natuke ruumi, võid sa ju proovida meelde jätta, et turteltuvid on ühed sisalikulaadsed linnud, kellel on kilpkonna kest ja kes nokivad toiduks omaenda poegade silmi. Teiseks oleme me kutsutud mingile surmigavale peole, kuhu me mitte mingil juhul ei viitsi minna. Oslo on üleüldse üks päris igav linn.” Bulle haigutas.

      „Mis mõttes nagu igav,” vastas tüdruk ja laskis käed külgedele ning tundus, et ta ei teadnud täpselt, mida öelda. Siis ütles ta: „Halloo!”

      „Jah, HALLOO!” kordasid teised tüdrukud tema selja taga. Kuid üks neist ei suutnud end tagasi hoida ja küsis: „Ja… ja kuhu siis teie nagu lähete?”

      „Meie…” vastas Bulle, hüppas pingilt maha ja seisis Lise kõrvale. „… lähme Pariisi Moulin Rouge’i ja tantsime kankaani. Põnevat nädalavahetust teile, põnnid.”

      Lise ei näinud seda, kuid teadis, et tüdrukud seisid ja maigutasid suud, kui tema ja Bulle neile selja keerasid ja särava sügispäikese kätte kõndisid.

*

      Bulle ja Lise läksid peatusesse ja sõitsid trammiga number seitseteist Oslo Raekoja platsile. Seal läksid nad trammi pealt maha ja jalutasid Rosenkrantzgatele, mis on üks üsna kitsas ja liiklust täis tänav, kus on palju väikseid poode ja palju inimesi kõnniteedel. Rosenkrantzgate lõpus punaseks värvitud ukse ja pisikese kelladest pungil vaateakna kohal rippuski silt PIKAMANTLI KELLAPOOD.

      Uksevedrud olid niivõrd pingul, et nad pidid täie jõuga suruma, et sisse pääseda. Nad said vaevu-vaevu ukse lahti. Vedrud karjusid protesti märgiks, nagu neil poleks mingit tahtmist Bullet ja Liset sisse lasta. Kui nad kahekesi lõpuks sisse pääsesid, langes uks nende taga prõmakaga kinni. Otsekohe olid kadunud ka hääled tänavalt ning kuulda oli vaid kellade tiksumist. Tikk-takk-tikk-takk-ja-nii-edasi. Nad vaatasid ringi. Kuigi väljas paistis päike, oli inimtühjas poes imelikult pime. Tundus, nagu oleksid nad järsku kuhugi teise maailma sattunud. Poes oli sadade kaupa kellasid! Neid oli kõikjal – seintel, riiulitel ja laudadel.

      „Halloo!” hüüdis Bulle.

      Keegi ei vastanud.

      „Kõik kellad näevad nii vanad välja,” sosistas Lise. „Ja nii imelikud. Vaata seda sekundiseierit. See käib… tagurpidi.”

      Järsku lõhestas kellapoe tiksumise kaeblev kriuksumine, mis meenutas õlitamata rattaid. Bulle ja Lise jõllitasid mõlemad heli suunas, mis tuli kellapoe teisest otsast, kus rippus oranž elevandipildiga eesriie.

      „Kes…” jõudis Lise sosistada, enne kui eesriie kõrvale tõmmati.

      Lise ja Bulle ahhetasid. Nende poole sõitis üks kuju – see oli pikka kasvu naine, kumbki neist polnud eales nii pikka näinud, ja kõik tema küljes oli õhuke, pikk ja sirge. Välja arvatud tema juuksed – need meenutasid kerajat põõsast, mis kõrbes ringi veereb ja juured seal maasse lööb, kuhu tuul ta kannab. Ning see põõsas oli oma juured maasse löönud näolapi kohal, mida kattev nahk oli nii pingul, et naise vanust oli võimatu määrata. Lisaks sellele oli nägu rohke musta värviga meigitud ja kitsad huuled leekivpunaseks võõbatud. Naisel oli seljas maani ulatuv läikiv mantel, nööbid eest lahti ning selle alt paistis kaebleva kriuksumise ning tema kiiruse põhjus. Nimelt oli naisel puujalg, mille alaossa oli kinnitatud rulluisk, mis ilmselgelt vajas pisut õlitamist. Teise jalaga tõukas ta hoogu juurde, siis jõudis nendeni, pidurdas, vaatas alla ja ütles häälega, mis oli nii kähe ja sosistav, et kõlas nagu tuul vanas pihlakapuus:

      „Te olete ära eksinud, lapsed. Minge nüüd minema.”

      Lise taganes hirmunult ukse poole, sest naine oli ebameeldiv ja tema suu lehkas toore liha ja vanade sokkide järele. Bulle aga seisis ja vaatas uudishimulikult üles nahkmantlis naise poole.

      „Miks see kell tagurpidi käib?” küsis Bulle ja osutas üle naise õla kella poole.

      Naine vastas, ilma et oleks end ringi keeranud: „See loeb minuteid aja lõppemiseni. Ja teie puhul on see nüüd. Välja!”

      „Mis sellel viga on?” küsis Bulle ja osutas ühe teise kella poole. „See ju ei tööta. Kas sa müüd katkiseid kelli?”

      „Tühi loba!” vastas naine. „See kell väidab lihtsalt, et aeg seisab paigal. Ja kes teab, võib-olla on tal õigus.”

      „Aeg ei saa nüüd küll paigal seista,” ütles Lise, kes oli vahepeal julgust kogunud.

      Naine suunas pilgu tüdrukule. „Ilmselgelt ei tea sa ajast midagi, loll tüdrukutirts, seepärast peaksid oma ilmetu suu kinni hoidma. Kõik asjad minevikus juhtuvad üheaegselt ja kogu aeg aina uuesti ja uuesti. Aga inimestel on nii väiksed ajud, et nad ei saa kõigest toimuvast ühekorraga aru, seepärast usuvad nad, et üks asi toimub teise järel. Tikk-takk, tikk-takk. Nüüd aga ei ole mul rohkem tühjaks СКАЧАТЬ