Doktor Proktori ajavann. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

      Siin ei aidanud ka Proktori seletused, et tegemist oli vaid õnneliku õnnetusega; nad olid olnud ametis rännupulbri leiutamisega ajamasina jaoks, mida nad uurisid. Ja et kõigele vaatamata oli aset leidnud „üks tibatibatibatibatilluke hiigelplahvatus”. Politseinik kamandas Proktori tuppa kohvrit pakkima. Proktor oli kindel, et väljaviskamise taga seisis parun Margariin, kuid ta ei saanud enam midagi teha.

      Niisiis ühel hilisel õhtul palju aastaid tagasi jõudis üks murtud südamega noormees Oslosse ja kolis veidi aja pärast sellesse vildakasse ja ära unustatud majja Kanonveieni lõpus. Põhiliselt seepärast, et seal elamine oli odav, seal polnud telefoni ja seda ei külastanud mitte keegi. Maja oli täiuslik inimesele, kes ei taha rääkida kellegi teisega peale iseenda ning veedab oma päevi leiutades.

      Lise vaatas oma punasest majast professori sinise maja poole. Ning mõtles, et kas kõik see, mis nüüd oli juhtunud, äkki tema süü polnud? Kas see polnud siis tema, kes doktor Proktorile peale käis, et too tagasi Pariisi sõidaks ja Juliette Margariini üles otsiks? Jah, nii see oli. Tema oli doktori õnnetusse saatnud, ükskõik mis õnnetusega siis tegemist oli.

      Teisel pool tänavat lõpetasid Bulle sõrmevarjud oma tantsu ja tegid kummarduse. Seejärel saatsid nad oma tavalise head-ööd-signaali – kaks jänesekõrva, mis üles-alla käisid – ja tuli kustutati ära.

      Lise ohkas.

      Sel ööl ei saanud Lise palju magada. Ta lebas ja mõtles eriti pimedatele keldritele, eriti karvastele Peruu ämblikele, eriti suurtele linnadele ja kõigile asjadele, mis kindlasti viltu lähevad.

      Samal ajal magas Bulle otse teisel pool tänavat oma kõige sügavamat ja õnnelikumat und ning nägi unes, kuidas ta puuksutades õhus ringi lendas, müstilisi juhtumeid lahendas, geniaalseid professoreid päästis ja veel kõiki muid asju, mis täiesti kindlasti – või siis üsna kindlasti – hästi lähevad. Kuid kõige rohkem uneles ta sellest, kuidas ta Pariisis Moulin Rouge’i laval kankaani tantsib ning juubeldav publik koos tantsijannadega talle takti plaksutab ja hüüab: „Bul-le! Bul-le!”.

      Kolmas peatükk

      Pikamantli kellapood

      Proua Strobe pilk lendas üle tema ebaharilikult pika nina, läbis tema ebaharilikult paksud prilliklaasid, mis istusid ninaotsas, fokuseeris end väikesele klassiruumile enda ees ja puuris end kõige väiksemasse näkku.

      „Härra Bulle!” Naise hääl lajatas kui piitsahoop.

      „Proua Strobe!” lajatas pisitilluke vastu. „Kuidas saan ma Teile kasulik olla sellel ebatavaliselt kaunil reedehommikul, mis jääb oma iluga alla vaid Teile, mu õpetaja ja Alma Mater?”

      Proua Strobe ärritus Bulle vastuse peale nagu tavaliselt. Ärritus, kuna vastus ajas talle naeru peale ning ta tundis end pisut meelitatuna.

      „Esiteks võiksid sa lõpetada selle idiootliku meloodia vilistamise…” alustas õpetaja.

      „Mitte nii valjusti, proua Strobe!” sosistas Bulle ning vaatas suuril hirmunud silmil naise poole. „See on Marseljees. Kui keegi Prantsuse saatkonnast kuuleks Teid nende hümni idiootlikuks meloodiaks nimetamas, raporteeriksid nad kohe presidendile, kes kuulutaks otsekohe Norrale sõja. Prantslased armastavad sõdida, isegi kui nad ei ole selles eriti head. Kas Te olete näiteks kuulnud saja-aastasest sõjast, mida nad Inglismaa vastu pidasid, proua Strobe?”

      Terve klass naeris, kui proua Strobe küüntega vastu lauda trummeldas ja seda imelikku pisikest poissi uuris, kes oli kevadel tema klassi tulnud.

      „Kui sa oleksid vilistamise asemel kuulanud, siis teaksid, et just Prantsusmaa saja-aastasest sõjast ma praegu rääkisingi, härra Bulle. Mida ma just Jeanne d’Arc’i kohta ütlesin?”

      „Jeanne d’Arc,” kordas Bulle ja sügas mõtlikult vasaku kõrva alust põskhabet. „Hmm. Kõlab tuttavalt. Tegemist on naisterahvaga, eks ole?”

      „Nii see on.”

      „Kuulus kankaanitantsijanna?”

      „Härra Bulle!”

      „Okei, okei. Kas ma saaksin mõned valikuvariandid?”

      Proua Strobe ohkas. „Jeanne d’Arc oli üks vaga ja armas külapiiga. Juba noore tüdrukuna sai ta müstilise sõnumi, et tal tuleb otsida üles prantsuse kroonprints, kes oli end Prantsusmaa avarustesse ära peitnud, ja printsi aidata.”

      „Kõlab väga tuttavalt,” sõnas Bulle. „Ega ta juhuslikult seda sõnumit Pariisi postkaardil ja haruldase postmargiga aastast 1888 ei saanud?”

      „Millest sa räägid? Jeanne d’Arc sai sõnumi inglitelt, kes rääkisid tema enda peas!”

      „Ma vabandan, proua Strobe, tegemist oli lihtsalt ühe lühisega minu tibatillukeses, ent siiski keerulises ajus.”

      Bulle piilus Lise poole, kes oli toetanud pea lauale ja seda kätega kattis.

      „See ei kordu enam, proua Strobe,” lausus Bulle. „Mis neiust edasi sai?”

      Proua Strobe kallutas end üle laua ettepoole.

      „Sinna ma just jõudnud olingi. Jeanne d’Arc leidis kroonprintsi üles ja nad võitlesid koos inglaste vastu. Noor neiu tõmbas raudrüü selga, õppis meisterlikult mõõka kasutama ja juhtis prantsuse väed lahingusse. Tänapäeval peetakse teda tähtsaks Prantsusmaa kangelannaks. Kirjutage see kõik üles!”

      „Lahe!” hüüdis Bulle. „See armas tüdruk võitis! Ma armastan õnneliku lõpuga lugusid!”

      Proua Strobe langetas oma pika nina, nii et see peaaegu vastu lauda puutus, ja vaatas õpilasi üle oma prillide.

      „Lugu ei lõppenud just eriti õnnelikult. СКАЧАТЬ