Doktor Proktori ajavann. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

      Lise kõndis mööda suurt ja laia puiesteed, mida ääristasid moebutiigid ja lõhnapoed, aga kuskil ei paistnud ühtegi raamatukogu. Lisel oli olnud plaanis küsida nõu punapõskse pansionaadiproua käest, aga vastuvõtulaua taga ei seisnud kedagi. Fuajees istus vaid üks jõehobuga sarnanev meesterahvas, kes luges lehte ja jälgis Liset kahtlustava pilguga. Lise tuju läks järjest kehvemaks, sest igaüks, kellelt ta teed küsis, ajas nina taeva poole, kui aru sai, et Lise ei räägi prantsuse keelt. Ta sai aru, et kõik pole välismaalaste vastu niivõrd sõbralikud, kui härra ja proua Frii Kartuli pansionaadis. Lise piilus vaateakendesse, et näha, kas mõni pood ka raamatuid müüb. Aga enamjaolt seisid seal vaid kleidid. Tegelikult väga ilusad kleidid. Lise peatus, et vaadata lähemalt üht fantastiliselt ilusat kleiti. Kui ta vaateakna ees seisis, märkas ta järsku midagi akna peegelduses. Teisel pool tänavat seisis üks pikka mantlisse riietatud naisterahvas, suured päikeseprillid ees. Naine seisis nii kaugel, et Lise ei saanud teda hästi uurida, aga ometi oli tema juures midagi imelikult tuttavat. Lise ei olnud kindel, kellega on tegemist, aga oli üsna kindel selles, et naine hoiab tal silma peal.

      Lise hakkas taas kõndima ja tegi näo, nagu uuriks vaateaknaid, ja tal oli õigus: naine teisel pool tänavat järgnes talle.