Wayward Pines. III osa. Blake Crouch

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Mine ees. Hecter ja mina vaatame, et keegi maha ei jääks.”

      Kui Ethan salga etteotsa läks, hoidis ta sõrme huultel, et kõik vaikiksid.

      Naisest ja pojast möödudes vaatas ta Theresale otsa, pilgutas silma ja pigistas viivuks tema kätt, rutates siis edasi.

      Inimesed juba liikusid, kui ta esiotsale lähenes.

      Ta tiris eesmise tõrvikukandja endaga kaasa. Neiu oli nädalalõppudel Biergartenis tööl käinud ja teda kutsuti Maggieks.

      “Mida ma tegema pean?” küsis neiu.

      Ta oli noor ja hirmunud.

      “Lihtsalt hoia tõrvikut,” vastas Ethan. “Sa oled Maggie, eks?”

      “Jah.”

      “Ma olen Ethan.”

      “Ma tean.”

      “Läki.”

      Grupp liikus piisavalt aeglaselt, et Ethan, Hecter ja Maggie saaksid liikuda selg ees, kukkumist kartmata. Tõrvikuvalgus virvendas mureneval betoonil ning näitas tühja tunnelilõiku neist kaksteist meetrit tagapool. Valgus tõstis esile tunneliseinu, aga keskel mustendas tühjus.

      Kuulda oli jalgade lirtsumist vees ja veidi sosistamist, aga vaevalt muud.

      Kõndimise ajal mõtles Ethan Theresale ja Benile. Nad olid vaid viisteist meetrit eemal, ent parema meelega poleks ta neist sammugi lahkunud.

      Nad jõudsid tunnelite hargnemiskohani, millele Maggie tõrvik viivuks valgust heitis.

      Sekundi murdosa tundus Ethanile, nagu pimedast kõlaks kisa, aga salga möödumine ei lasknud rohkem kuulda.

      “Kas me saame hakkama?” küsis Maggie väriseva häälega.

      “Jah,” vastas Ethan. “Varsti oleme pääsenud.”

      “Külm on.”

      Maggie fête’i-kostüümiks olid bikiinid, vihmamantel ja karusnahkse voodriga saapad.

      “Soojendame ennast tule paistel, kui me pärale jõuame,” lausus Ethan.

      “Mul on hirm.”

      “Sa oled tubli, Maggie.”

      Kaks tunnelivahet hiljem liikusid nad paremat kätt.

      Kui nad möödusid vanast raudredelist, mis pimedusse kulges, jäi Ethan seisma.

      “Mis müra see on?” küsis Hecter.

      Ethan vaatas Maggiele otsa. “Anna oma tõrvik.”

      “Miks?”

      Tõrviku vastu ulatas Ethan neiule pumppüssi.

      Ethan ronis ühe käe abil redelist üles, hoides teises tõrvikut.

      Kui ta oli kümnest pulgast üles jõudnud, kostis alt Hecteri hääl.

      “Ethan, mitte et ma kurdaks, aga siin all pole halligi näha.”

      “Olen hetke pärast tagasi.”

      “Mis sa teed?” hõikas Maggie nuuksatades. Ethan jätkas turnimist, kuni ta pea põrkas vastu luuki. Ta hoidis ülemisest redelipulgast ja valgustas luuki. Tõrviku leek soojendas ta nägu.

      Maggie ja Hecter hüüdsid ikka veel.

      Ta kergitas luuki.

      Pärast pimedat tunnelit valgustasid taevatähed linna oivaliselt.

      Müra, mis oli sundinud teda redelist üles ronima, oli karjumine.

      Inimesed kisendasid.

      Ethan ei saanud selles kuidagi selgust, mida ta nägi.

      Mis selgust saigi olla, kui keset tänavat, mis oleks sobinud pildiajakirja kaanele, pidas inimestele jahti terve kari kaame, läbikumava nahaga koletisi, ja seda öösel. Ebardid jooksid võrdse osavusega püsti või neljakäpakil, kareldes nagu hundid.

      Toimuv jõudis temani üksikute stseenidena.

      Kõige lähemast majast kostis kriiskeid, kui värd oli esiaknast sisse murdnud.

      Kolm värda said kätte ühe fête’i ohvitseridest, kes jõudis veel ümber pöörata. Kuna mees virutas matšeetega liiga rutakalt, ei tabanud ta juhtlooma koonu ja teised kaks elukat surusid ta pikali.

      Kolmkümmend meetrit eemal rebis üks värd mehe kõhust soolikaid ja toppis neid endale suhu, samal ajal kui mees tema küüniste all tõi kuuldavale oma viimset häält – jubedat, lootusetut kisa.

      Keset Main Streeti oli Megan Fisheri otsas suur värd, kes naist vägistas.

      Main Streetil vedeles juba kümmekond inimkogu. Pooled neist olid täiesti liikumatud, sisikond kõhust välja valgunud. Kaks roomasid vaevaliselt ja hüüdsid appi, kolme õgiti elusast peast.

      Nagu verine kullimäng, ent keegi ei teadnud, kuhu joosta. Ethani sisehääl käskis üles ronida ja aidata. Kedagi päästa. Kasvõi üht inimest. Tappa kasvõi üks koletis.

      Aga ta saaks ise surma.

      Tal polnud isegi pumppüssi kaasas.

      See rühm, veerand Wayward Pinesi elanikkonnast, oli kätte saadud teel luugini.

      Neil polnud muid relvi kui mõni matšeete, aga kas relvadel oligi tähtsust? Kas relvad aitaksid Ethani salka, kui värrad pääseksid tunnelitesse?

      Õudne mõeldagi.

      Mõtle oma naisele ja pojale.

      Nad on otse sinu all.

      Nad vajavad sind.

      Nad vajavad sind elusana.

      “Ethan!” hüüdis Maggie. “Tee rutemini!”

      Maa peal sööstis üks mees mööda. Ethan polnud kunagi näinud kedagi nii kärmelt jooksmas. Nii kiiresti sai liikuda ainult ehtsast hirmust jubeda surma ees.

      Värd, kes meest jälitas, jõudis neljakäpakil kähku järele. Kui mees tagasi vaatas, tundis Ethan ära linna hambaarsti Jim Turneri.

      Teine värd põrkas Jimiga täiskäigul kokku, nii et mees murdis kaela.

      Ethanile turgatas pähe paar küsimust. Mis siis, kui ta poleks linnale tõde avaldanud? Mis siis, kui ta oleks lasknud neil Kate’i ja Haroldi tappa ning vanaviisi elu jätkata? Päris kindlasti poleks nad praegu suremas.

      Ethan sulges hoolikalt luugi ja ronis alla.

      Hecter lohutas hüsteerias Maggiet, kuidas oskas.

      Kui Ethan oli alla jõudnud, vahetas ta tõrviku püssi vastu. “Läki.”

      Nad läksid tunnelis ruttu edasi. Ülejäänud rühma olid nad silmist kaotanud.

      “Mis СКАЧАТЬ