Wayward Pines. III osa. Blake Crouch

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      “Siis kutsume kõik ooperiteatrisse tagasi,” rääkis Kate. “Sel hoonel pole aknaid. Ainult üks väljapääs kummalgi pool lava. Kaks ust viib sisse. Püstitame teatri ette barrikaadid.”

      “Ja siis? Kui meid piiratakse mitu päeva? Toitu pole. Kütet pole. Vett pole. Ükski tõke ei suuda värdu lõputult eemal hoida.”

      “Mis siis saab, Ethan?”

      “Ma ei tea. Inimesi koju tagasi saata küll ei saa.”

      “Mõned on juba lahkunud.”

      “Ma ju ütlesin, et sa hoiaksid kõik paigal.”

      “Ma püüdsin.”

      “Kui palju?”

      “Viis-kuuskümmend.”

      “Heldeke.”

      Ethan nägi Theresat ja Beni, oma kallist perekonda, läbi rahvaparve lähenemas.

      “Kui ma pääsen rajatisse,” lausus Ethan, “kui ma suudan Pilcheri siseringile näidata, millist meest nad tegelikult teenivad, siis võime veel pääseda.”

      “Mine siis. Mine kohe.”

      “Ma ei hülga oma perekonda. Mitte niiviisi. Mitte ilma tõelise plaanita.”

      Theresa läks Ethani juurde. Naine oli oma pikad blondid juuksed hobusesabasse seadnud. Tema ja Ben kandsid mõlemad tumedaid riideid.

      Ethan suudles abikaasat, siis võttis Beni käte vahele ja silitas poisi pead. Ben oli kaheteistaastane ning isa aimas juba lapse silmadest, milliseks meheks ta võib kasvada. Täisiga oli päris lähedal.

      “Mida sa nägid?” küsis Theresa oma mehelt.

      “Ei midagi head.”

      “Oota,” sõnas Kate. “Peame olema ohutus kohas, kui sa rajatisse tungid.”

      “Õigus küll.”

      “Kusagil kindlas kohas. Kus juba on süüa.”

      “Täpselt.”

      Kate naeratas. “Õigupoolest ma tean säärast kohta.”

      “Vagabundide koobas,” taipas Ethan.

      “Just.”

      “Sobib küll. Relvad on šerifijaoskonnas.”

      “Too need ära. Võta Brad Fisher kaasa.” Kate osutas kõnniteele. “Ta seisab siinsamas.”

      “Kuidas me nii palju inimesi kaljuseinast üles saame?”

      “Ma jagan rahva sajasteks rühmadeks,” vastas Kate, “ja iga rühma juhib keegi, kes tunneb teed.”

      “Mis saab nendest, kes koju läksid?” päris Theresa.

      Vastuseks kõlas kaugusest karje.

      Rahvamassi pomin vaikis hoobilt.

      Hääl tuli lõuna poolt – õel halisemine.

      Seda poleks saanud seletada või kirjeldada, kuna seda polnud üksnes kuulda.

      Seda võis lausa tunda.

      Tähendus oli niigi selge: surm on tulekul.

      “Juba siinolijaidki on piisavalt raske elus hoida,” lausus Ethan.

      “Nii et nad on kaitsetud?”

      “Oleme kõik kaitsetud.”

      Ethan läks Bronco parempoolse esiistme juurde, et megafon võtta. Ta ulatas selle Kate’ile ja küsis: “Saad sa hakkama?”

      Naine noogutas.

      Ethan vaatas Theresale otsa. “Ma tahan, et sina ja Ben püsiksite Kate’iga koos.”

      “Hea küll.”

      “Ma tulen sinuga kaasa, issi,” ütles Ben.

      “Ma tahan, et sa oleksid emme juures.”

      “Aga ma saan sind aidata.”

      “Nii sa aitadki mind.” Siis pöördus Ethan Kate’i poole. “šerifijaoskonnast sõidan ma sinu juurde.”

      “Tule väiksesse parki linna põhjaservas.”

      “Sinna, kus on vaateplatvorm?”

      “Just nii.”

# # #

      Brad Fisheril, Wayward Pinesi ainsal advokaadil, oli Broncos Ethani kõrval istmerusudel ebamugav ning ta klammerdus uksekäepideme külge, kui Ethan sajaga mööda 1. avenüüd tuiskas.

      Ethan heitis pilgu kõrvale. “Kus su abikaasa on?”

      “Me olime teatris,” alustas Brad, “Sa pidasid kõnet. Siis ma vaatasin enda ümber ja Megan oli kadunud.”

      “Ta vist kartis oma elu pärast, kuna ta oli lapsi tüssanud,” ütles Ethan. “Ei tahtnud, et teda reeturina koheldaks. Kuidas sa Meganisse suhtud?”

      Küsimus ajas Bradi segadusse. Muidu oli ta viksitud kingade ja puhtaks raseeritud näoga, eeskujulik noor advokaat. Nüüd kratsis ta lõual habemetüügast.

      “Ma ei tea. Kordagi ei paistnud, nagu ma tunneks teda või tema mind. Me elasime koos, sest nii oli käsk. Magasime samas voodis. Mõnikord magasime koos.”

      “Palju abielusid on täpselt samasugused. Armastasid sa teda?”

      Brad ohkas. “Raske öelda. Muide, sa tegid õigesti, kui sa meile rääkisid.”

      “Kui ma oleksin teadnud, et ta jätab tara elektrist ilma…”

      “Ära hakkagi ennast süüdistama, Ethan. Sa tegid, mis oli sinu arust õige. Sa päästsid Kate’i ja Haroldi. Näitasid meile kõigile, mis elu me päriselt elame.”

      “Ma ei tea,” jätkas Ethan, “kui inimesed hukkuvad, kaua nad siis suudavad tänulikud olla.”

      Kaugtuled näitasid pimedat šerifijaoskonda. Ethan sõitis Broncoga kõnniteele. Ta peatus meeter enne sissepääsu ja ronis autost välja. Süüdanud taskulambi, jõudis ta Bradiga paarisusteni. Ethan keeras uksed lukust lahti ja avas ühe uksepoole.

      “Mida meil vaja on?” küsis Brad, kui nad läbi fuajee jooksid ja koridori mööda Ethani kabinetti tormasid.

      “Kõike.”

      Brad hoidis taskulampi. Ethan võttis kapist relvi ja otsis neile laskemoona.

      Ta asetas lauale Mossberg 930 ja surus sisse kaheksa padrunit.

      Söötis kolmkümmend laengut Bushmaster AR-15 magasini.

      Täitis oma Desert Eagle’i padrunisalve.

      Veel СКАЧАТЬ