Wayward Pines. III osa. Blake Crouch

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ loom langes, oli teine kohe selle taga. Tunnelist tuli samal ajal välja veel kaks elukat.

      Ethan vinnastas ja laskis.

      Teised kaks lähenesid endiselt. Ethan kuulis nende taga veelgi kriiskeid.

      Ta tappis esimese looma lasuga kõhtu, kuid ei suutnud tabada kaaslase pead.

      Ta laadis uuesti, tegi otselasu ja tabas looma kaelast veidi allapoole.

      Ethanile pritsis verd silma.

      Samal ajal kui ta nägu pühkis, ligines veel üks värd.

      Ethan vinnastas, sihtis, vajutas päästikule.

      Klõps.

      Persse.

      Värd kuulis müra ja hüppas.

      Ethan viskas tühja püssi kõrvale, võttis pihku Desert Eagle’i ja lasi ebardile südamesse.

      Õhk oli täis püssirohusuitsu, Ethani süda kloppis meeletult.

      Tunnelist tuli endiselt karjeid.

      Mine, mine, mine!

      Ta pistis püstoli kabuuri, haaras pumppüssi ning roomas üle kivide ja läbi pori ojast kaugemale, kuni jõudis mändideni. Silmadesse nõrgus higi, mis kõrvetas soolakalt.

      Kauguses põlesid tulukesed.

      Tema seljataga kostsid kriisked.

      Ta riputas püssi selga ja hakkas jooksma.

      Minuti pärast häälitsesid värrad teisiti.

      Nad olid nüüd väljas.

      Neid oli palju.

      Ethan ei vaadanud tagasi.

      Ta ei jäänud seisma.

      3. peatükk

Adam Tobias HasslerHassleri ekspeditsioonLoode-Wyoming678 päeva varem

      Kalda ümber on ohtrasti eredavärvilisi vetikaid. Kusagilt pulbitsevast maapõuest purskub jugadena mineraalvett. Lehkab tugevasti väävli ja teiste mineraalide järele.

      Hassler võtab lumesajus alasti. Ta peidab rõivad ja varustusehaisva tolmumantli alla. Tal tuleb sammuda läbi kõrge rohu, enne kui ta kuumaveeallikasse poeb ja mõnust ägab.

      Keskel on vesi sügav, selge ja taevassinine.

      Ta leiab kalda lähedal poole meetri sügavuse paiga ning heidab pikale siledale kaljule, mis on kenasti kaldu.

      Justkui temale nautlemiseks loodud.

      Ta lesib neljakümnekraadises allikas, millele sajab lund. Aeg-ajalt suleb ta silmad ja meenutab vaimustusega, kui vahva oli end inimesena tunda. Elada tsiviliseeritud maailmas, kus leidus kõikvõimalikke mugavusi. Kus igal hetkel ei pidanud surma pelgama.

      Ent teadlikkus sellest, kus ta on, kes ta on ja miks ta siin on, ei haihtu kunagi. Ärev hääl – seesama, mis on teda rohkem kui kaheksasada päeva kõnnumaalelus hoidnud – sosistab, kui kergemeelne oli end siin vette kasta. Mõtlematu ja hulljulge. See siin pole mingi sanatoorium. Iga hetk võib ilmuda värrakari.

      Muidu on ta üleliiagi valvas, aga see allikas tuli justkui tellimise peale. Ta teab, et mälestused, mille ta siit saab, kosutavad teda veel nädalaid.

      Pealegi on kaart ja kompass lumetuisus kasutud. Ilmamuutuseni tuleb tal paigal istuda.

      Ta suleb taas silmad ja tunneb lumehelbeid oma ripsmetel.

      Eemal kuuleb ta heli, justkui pinnale kerkiv vaal paiskaks vett õhku – üks väiksematest geisritest on äsja pursanud.

      Teda üllatab, et ta suudab naeratada.

      Esmalt nägi ta seda paika oma vanemate keldris EncyclopaediaBritannica XYZ-köite luitunud värvifotodel – 1960. iseloomulikes riietes rahvamass laudkõnniteel uudistamas, kuidas Old Faithful keevat mineraalvett sülgab.

      Poisikesepõlvest peale on ta siiatulekust unistanud. Ta poleks aga kunagi osanud arvata, et külastab Yellowstone’i säärases seisus.

      Kahe tuhande aasta kaugusel tulevikus, kus maailm on puhta hukka läinud.

# # #

      Hassler võtab peotäie kruusa, et ihult maha hõõruda pori ja mustust, mis teda turvisena katab. Keset allikat, kus vesi küünib üle pea, sukeldub ta üleni vette.

      Kui ta on mitme kuu järel esimest korda puhas, ronib ta allikast välja ning istub härmas rohule, et end jahutada.

      Õlgadelt kerkib auru.

      Kuumus on ta pea uimaseks ajanud.

      Teisel pool auru ja keerlevaid lumehelbeid paistavad igihaljad taimed rohumaal vaid hädavaevu.

      Ja siis…

      Kuhi, mida ta varem pidas põõsaks, hakkab hoopis roomama.

      Hassleri süda seisatab.

      Ta ajab selja sirgu ja pingutab silmi.

      Ta pole kindel, kui kaugel see on, aga kindlasti alla saja meetri. Sääraselt vahemaalt on kiusatus pidada seda roomavaks inimeseks, ainult et maailmas pole enam inimesi. Vähemasti mitte väljaspool voolu all olevat okastraadiga tara, mis kaitseb Wayward Pinesi linna.

      Üks inimene siiski on.

      Tema ise.

      Kogu läheneb.

      Ei.

      Kogud.

      Lausa kolm.

      Sa tohman.

      Hassler on paljas ning ta ainus kaitsevahend – .357 – on peidus teisel pool allikat tolmumantli taskus.

      Isegi Smith & Wessonist poleks suurt abi kolme värra vastu, kes lumetuisus kohe temani jõuavad. Kui ta oleks ettevaatlikum olnud ja neid aegsasti märganud, oleks ta võinud üks või kaks Winchesteriga maha sirutada. Ja teinud viimase pähe revolvrist otselasu.

      Niiviisi heietada on aga mõttetu.

      Nad tulevadki allika juurde.

      Hassler libiseb käratult kaelani vette. Läbi auru on ebardeid nüüd hädavaevu näha. Ta loodab, et vilets nähtavus kehtib ka lähenejate kohta.

      Kui värrad veelgi liginevad, libiseb Hassler silmini vette.

      Need on täiskasvanud emane ja kaks kõhetut noorukit, kumbki umbes viiskümmend kilo, ent juba tapjad. Ta on näinud väiksemaidki isendeid täisjõus piisonist jagu saamas.

      Emane on sama suur kui mõlemad kokku.

      Kahekümne СКАЧАТЬ