Kirju Eestist. Justin Petrone

Чтение книги онлайн.

      Nende saun oli pisike väike puitehitis sogase tehistiigi ääres, mis nägi õhtupimeduses veelgi sogasem välja. Taavi oli tiigi kõrvale pannud välja ingliskeelse sildi „Ettevaatust! Haid!“, millele oli joonistatud ka väike must haikontuur. Ta ütles, et tõi selle sildi Austraaliast.

      Saunas olime meie Taaviga, Peeter ja Marko. Taavi vend oli otsustanud tuppa jääda. Kummaline nooruk rääkis, et ta oli sel päeval juba saunas käinud. Istusime ülemisel astmel ning Taavi viskas leili. Seda kihisemas kuuldes tuli langetada pea ning pigistada sõrmed ja varbad kokku, sest aur nõelas su kõrvanibusid ning pani sõrme- ja varbaküüned luuni valutama. See oli väga valus ning me olime suitsusaunas, kus suits tuleb otse ruumi ning teeb seinad tahmaseks. Taavi rääkis, et tema isa on metsavaht ning on oma elu jooksul iga päev suitsusaunas käinud.

      „Huvitav, kuidas ta kopsud välja näevad,“ ütlesin ma.

      „Hahaha. Kindlasti sama mustad kui need seinad,“ vastas Taavi.

      Kui aur kividelt üles paiskus, kiikasin Peetri poole, kes mediteeris sügavalt, ning nägin, et tal voolab silmanurkadest higi. Mõtlesin sellele, et naised olid enne meid saunas käinud ning et kui ümar ja ilus on Sirts ja kui ilusad on mu naise metsikud kiharad ja kui õrn ja uudishimulik on Kati, ning tahtsin, et oleksin käinud saunas koos nendega. Nendega võis öelda mida tahes ning selle peale naerdi, kuid meestega tuli hoolikalt mõelda, enne kui midagi ütlesid, seda tuli vaagida ja see pidi olema rääkimist väärt. Meestesaunas oli ühesõnaga liiga vaikne. Leidsin, et niimoodi intiimselt istudes lihtsalt ei saa vait olla.

      „Ma nägin su venna raamatukollektsiooni,“ ütlesin ma.

      „Jah,“ vastas Taavi.

      „Ta paistab Saksamaa vastu huvi tundvat.“

      „Tunneb jah.“

      „Tähendab, ma mõtlen Natsi-Saksamaad.“

      „Oijah, ma tean küll.“

      „Tead?“

      „Tean, tean. Sõda on talle nagu mingi täielik kinnisidee.“

      „Täielik kinnisidee?“

      „Täielik.“

      „Täielik?“

      „Täielik, täielik, kindel see.“

      „Kurat. Ma oleks pakkunud, et sellise soenguga inimesele läheb korda pigem Bob Marley kui Adolf Hitler.“

      Seepeale Taavi naeris pisut, kuid üksnes Taavi. Teised mehed saunas mediteerisid ikka veel.

      „Ma saan aru küll, mida sa mõtled,“ ütles Taavi. „Kui ma esimest korda nägin, et ta kogub neid raamatuid, mõtlesin ma ka, et mida kuradit ta õige teeb, kas hakkab natsiks ära pöörama või. Aga siinsamas Ahja lähedal peeti teise maailmasõja ajal ohtralt lahinguid. Vend teeb maatööd ja kaevab ning leiab pidevalt rihmapandlaid ja kiivreid ja kuule. Mõned sellised on suurt raha väärt.“

      „Kas need on peamiselt Saksa sõdurite asjad?“

      „Mitte kõik. Noh, värk oli nii, et sovetid tungisid sisse ning taganesid siis ja jätsid oma asjad maha, sest kui sa taganed, siis pole sul aega viimast kui kiivrit või tääki kokku pakkida. Siis tulid sakslased, kes pidid ka taganema ja asjad maha jätma. Nii et põllud on siin sõjameeneid täis.“

      „Seda, et – kas te luukeresid ka olete leidnud?“ küsisin ma.

      „Mida? Ei, luukeresid ei ole,“ ütles Taavi. „Aga ma poleks põrmugi üllatunud, kui leiaksime.“ Ta vangutas pead, viskas kividele veel pisut vett ning me tõmbusime lõikava kuumuse all kössi.

      „Aga su vend rääkis, et teab Kalev Rebast ka,“ ütlesin ma, kui leil oli üle läinud.

      „Kes on Kalev Rebane?“ küsis Peeter minu poole pöördudes.

      „Ta on see Tallinna kiilakas, kel oli pidevalt pronkssõduriga mingi teema,“ ütles Marko.

      „Ah jaa, see mees,“ ütles Peeter. „Kuule, mis – Taavi, su vend tunneb teda või? See on natuke hirmus.“

      „Ei, ei, ta arvatavasti ütles, et teab teda,“ ütles Taavi. „Mitte ei tunne. Ma arvan, et paljud eestlased teavad teda, eriti pärast seda, mis seal juhtus. See oli hullumaja. Mida sina sellest asjast arvad? Kogu sellest laamendamisest ja küberrünnakutest ja sellest, kõike seda mingi vana sõjamonumendist rauakolaka pärast.“

      „Nii on, nagu sa ütlesid. See oli hullumaja.“

      „Täpselt. Täielik.“

      Taavi silmitses veel pisut tulist kerist. Siis ütles ta: „Hea küll, mulle aitab“ ning loivas saunast välja. Läksime talle järele, vehkisime minema need üksikud sääsed, kes meile pinda käisid, ning hüppasime haisildiga tiiki. Mina olin viimane hüppaja, sest ma eriti ei tahtnud sinna sulistama minna, kuid ma leemendasin endiselt higist, mu nahk oli tuline ning kõik eeldasid, et ka mina kargan sisse. Nii ma siis kargasingi, leidsin end kaelani veest ning katsusin jalgadega põhja, kuid ei tundnud mitte midagi, ei roogu, muda ega liiva. Ladistasin läbi jaheda tumeda vee tiigi mudase kalda poole ning mulle jäi taas silma silt „Ettevaatust! Haid!“. Ehkki ma teadsin, et Ahja vallas tehistiigis ühtegi haid ei ole, tundsin pulssi kiirenemas, otsekui surfanuks ma Taaviga Austraalias ning mõrtsukhai oleks just mu surfilauast kinni haaranud. Ronisin välja, lõdisesin pisut, pühkisin musta vee poritükikesi nahalt ja vaatasin ringi, kus on Taavi, Peeter ja Marko. Koerad haukusid taamal ning mõned nähtamatud lambad määgisid. Oli pime ning ainuke valgus paistis elumaja akendest.

      Kui me majja naasime, ajasid tüdrukud veel juttu, ise kõigest sellest kuumusest endiselt punased ja säravad.

      „Kallis Justin!“ ütles Sirts oma klouninäoga. „Kuidas sulle suitsusaun meeldis?“

      „See oli tore,“ ütlesin ma, „kui sulle meeldib istuda pimedas ja palavas toas koos terve karja alasti meestega.“

      „Hahaha! Täpselt, täpselt! See on tõesti veider, eks ole, kallis?“ ütles ta. Ning seda ütles Rüblik Sirts, naine, kes välgutas Sydney ooperiteatrile rindu.

      Sauna soe kuma ning hea seltskond jäid meiega ka koduteel, mil meie auto СКАЧАТЬ