Kirju Eestist. Justin Petrone

Чтение книги онлайн.

      Kui Sirts ja Taavi meie Tartu-aastail Eestis käisid, saatsid nad meile sõnumi, et saaks õige kokku. Taavi vanematekodu oli Ahjal. Sinna pääsemiseks tuli sõita Tartust kirde poole välja ning sealt mööda käänulist Räpina maanteed kagusse. Möödunud viimastest ladudest ja asukohaga eksinud aedlinnadest, jõudsime viimaks päriselt maale. Mulle on alati meeldinud Tartust välja sõita, sest linna ümbrus on nii ebaühtlane ja võluv ning seal oli ikka midagi huvitavat – näiteks mingi mahajäetud ait, mis oli otsekui mõnest kriminaalromaanist pärit, või mõni sädelev järv metsatukkade taga. Oli tore kõiki neid uusi asju näha, sest ma teadsin, et Eesti on nii väike, ning sestap hindasin ma iga uut leidu umbes samamoodi, nagu sulle hakkavad meeldima mõne plaadi need lood, mille sa varem vahele jätsid, et jõuda hittideni, mille pärast sa selle ostsid. Kurgus torkis sageli sõnnikuhais ning see meeldis mulle, sest see tuletas mulle meelde, et mul on kurk.

      Ahja oli pisike tolmune väikelinn, kus oli vana luteri kirik ning samblasse kasvanud kiviseintega pikad, suurtest tellistest korstnatega 19. sajandi elamud, mis voogasid koos maastikuga üles-alla. Juhtnöörid olid sellised: keerake vasakule, sõitke üle väikse jõe, seejärel mäest üles ja ümber ja läbi – kuid hoidke vasakule! –, ning siis tuli sõita alla ning taha ning jääda enne seisma.

      Kuidagi jõudiski meie auto riigipiiri meenutava puust aiani ning mitu karvast elajalikku peni kogunes väravale meie peale ulguma, kuni üks pruunide rastapatside ja lõbustatud näoilmega noormees väravale tuli ja meid sisse lasi. Ta ei öelnud suurt midagi, kuid ma sain aru, et see on Taavi noorem vend. Midagi oli temaga aga viltu. Ta ei öelnud midagi ja ta naeratas kogu aeg, otsekui oleks ta oma mõtetega rahul, ainult et tema silmad olid rahuarmastava hipi jaoks liiga pinevad.

      Ning mina arvasin, et Taavi ja Sirts on veidrikud.

      Aga sellest polnud lugu, sest majas oli rõõmustamist ja kalli-kallit kui palju ning Rüblik Sirts embas mind ja kutsus kalliks nagu ikka. Seal oli ka teisi boheemlasi – Kati ja tema mees Peeter ning nende poeg Taavi-Mikk. Samuti oli seal Marko, kellega ma olin varem Taavi ja Sirtsu Kalamaja kodus kohtunud, ning üks neiu, kelle nime ja silmi mäletasin ma veel Kalamaja päevilt, kuid keda ma inimesena ei tundnud.

      See neiu oli kunstnik ja väga ilus, tal olid pisut aasiapärased sinised särasilmad ning ümarad ja sujuvad näojooned. Ta oli hea välimusega nagu kõik teisedki. Mind ärritas pisut, et eestlased näevad nii head välja. Miks oli neil välimusega sedamoodi vedanud? Ning kui neil vedas välimusega, siis miks ei vedanud neil mingit muud moodi, näiteks ajalooga? Ning kuhu see välimus vananedes kadus? Vanemad eestlased ei näinud nii head välja. Kas ka nemad olid kunagi kaunid või olid sovetid neilt ka ilu röövinud? Või oli see üksnes Sirtsu ja Taavi põlvkond, meie põlvkond, kellel oli erakordselt vedanud, kes võttis enesestmõistetavalt mitte üksnes oma haruldast ilu, vaid ka taastatud iseseisvust ning vabadust reisida ja poseerida kõikjal kaunilt alasti?

      Mäletan, et Sirtsu ja Taavi korter Kalamajas oli oma segadusega üsna dostojevskilik ning selliseid hea vedamise ja välimusega boheemlasi täis. Mul on meeles, kuidas üks üürnik Lehari hoidis oma tuba tühjana ning austusest mingi jaapani filosoofia vastu magas lihtsal matil.

      Küsisin Ahja peol Lehari kohta, kuid keegi polnud temast mõnda aega kuulnud ega vaevunud sellele mõtlema, kuna neil oli üksteisega ning oma lastega piisavalt tegemist. Mul oli süles meie armas blond tüdrukutirts Anna ning kõik kudrutasid tema ümber. Seal oli ka Sirtsu ja Taavi laps Iti, kes oli sama kuldne, lokkisjuukseline ja ebamaine kui tema vanemad. Ta rippus Taavi küljes ja piidles meid ettevaatlikult ning mulle meenus, kui palju janti Sirtsul ja Taavil oli olnud Austraalias, kus ingliskeelsed olid arvanud, et nende tütre nimi on E.T.2 ehk extraterrestial.

      Kuni eestlased juttu ajasid, uitasin mina mööda tuba ringi. Seal oli suur tellistest kamin ning köök, kus leidus ohtralt vorstikesi ja kartuleid ja praetud sibulat ja mahlajooki. Laadisin endale pisut taldrikule, sõin ära, loputasin selle mõnusa vaarikamahlaga alla ning siirdusin alkoovi, kus ma olin näinud Taavi rastapatsidega venda arvutis istumas. Hakkasin seal uurima arvuti kõrval seisvat raamatuvirna. Need olid rasked köited, mõned olid vanad ja kopitanud, mõned uued ja läikivad. Mõned olid eesti, mõned saksa, mõned inglise keeles. Kõigi nende kaantel olid Saksa sõdurite pildid ning kõik autorid olid suutnud Kolmanda Reichi oma pealkirja sisse pista.

      Issand jumal, sosistasin ma omaette, puudutades pilti, millel sõdurid loopisid jalgu üles.

      Taavi vend on nats?

      Kiikasin rastapeaga nooruki poole, СКАЧАТЬ