Ja mägedelt kajas vastu. Khaled Hosseini

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ küsimused nende kohustuste, naabrite ja mängude kohta. Päike langes naise paremale näopoolele. Abdullah nägi väikesi udukarvu tema põsel ja õrna piiri lõual, kus meik lõppes.

      „Mul on koer,“ lausus Pari.

      „Kas tõesti?“

      „Ta on paras tegelane,“ ütles onu Nabi esiistmelt.

      „Tema nimi on Shuja. Ta teab, kui ma olen kurb.“

      „Koerad ongi sellised,“ lausus proua Wahdati. „Nad oskavad seda paremini kui mõned inimesed, keda olen kohanud.“

      Nad sõitsid mööda kolmest koolitüdrukust, kes keksisid mööda kõnniteed. Neil oli seljas musta värvi koolivorm ja lõua alla olid seotud valged rätid.

      „Ma tean, mida ma varem ütlesin, aga Kabul ei ole nii halb.“ Proua Wahdati mängis hajameelselt oma kaelakeega. Ta vaatas aknast välja, näol kurnatud ilme. „Mulle meeldib siin kõige rohkem kevade lõpus pärast vihmasadusid. Nii puhas õhk. See esimene suvehõng. See, kuidas päike mägedele paistab.“ ta naeratas veidi. „Nii tore on, kui majas on laps. Pisut lärmi vahelduseks. Pisut elu.“

      Abdullah vaatas tema poole ja tajus naises midagi ärevaks tegevat, sügaval tema meigi, parfüümi ja kaastunde leidmise katsete all oli midagi katki. Poiss tabas end mõtlemast Parwana söögitegemisest tekkivale suitsule, tema purke, eri serviiside taldrikuid ja määrdunud potte täis riiulitele. Ta igatses madratsi järele, mida ta Pariga jagas, kuigi see oli räpane ja vedrud ähvardasid pidevalt kattest läbi tungida. Ta igatses selle kõige järele. Ta polnud kunagi varem nii väga kodu järele igatsenud.

      Proua Wahdati vajus ohkega tagasi vastu seljatuge ja kallistas oma käekotti nagu rase naine oma ümarat kõhtu.

      Onu Nabi peatus rahvast täis kõnnitee ääres. Teisel pool tänavat, kõrguvate minarettidega mošee kõrval, asus basaar, mis koosnes nii võlvkaarega kui ka katuseta käikude ummistunud labürintidest. Nad jalutasid mööda lette täis koridore, kus müüdi nahkjakke, värviliste juveelide ja kividega sõrmuseid ning kõiksugu vürtse, onu Nabi kõige taga, proua Wahdati ja nemad kaks ees. Nüüd, õues, olid proua Wahdatil ninal tumedad prillid, mis tegid ta kummaliselt kassilikuks.

      Kõikjal kaikusid kaubitsejate hõiked. Peaaegu igas letis mängis vali muusika. Nad kõndisid mööda kinniehitamata esiküljega poodidest, kus müüdi raamatuid, raadioid, lampe ja hõbedakarva keedupotte. Abdullah nägi paari tolmuste saabaste ja tumepruunide sinelitega sõdurit sigaretti jagamas ja kõiki tülpinud ükskõiksusega silmitsemas.

      Nad peatusid kingaleti juures. Proua Wahdati sobras karpidele välja pandud kingade ridade vahel. Nabi kõndis järgmise leti juurde, käed seljal, ning heitis põlgava pilgu vanadele müntidele.

      „Kuidas oleks nendega?“ küsis proua Wahdati Parilt. Ta hoidis käes uusi kollaseid tenniseid.

      „Need on nii ilusad,“ vaatas Pari jalanõusid ega uskunud oma silmi.

      „Proovime jalga.“

      Proua Wahdati aitas Paril tennised jalga tõmmata, kinnitades ise tema eest pandlaga rihma. Ta heitis üle prillide pilgu Abdullah’ poole. „Sulle kuluks minu meelest ka paar jalanõusid ära. Ma ei suuda uskuda, et sa kõndisid terve tee oma külast siia nende rihmikutega.“

      Abdullah raputas pead ja vaatas eemale. Kaugemal alleel kerjas räsitud habeme ja kahe kompjalaga vanamees möödujatelt.

      „Vaata, Abollah!“ Pari tõstis ühe jala, siis teise. Ta lõi jalad tugevalt vastu maad, hüppas. Proua Wahdati kutsus onu Nabi lähemale ja käskis tal koos Pariga mööda alleed kõndida, et näha, kuidas jalanõud sobivad. Onu Nabi võttis Paril käest ja juhatas ta mööda teed edasi.

      Proua Wahdati vaatas alla Abdullah’ poole.

      „Sa arvad, et ma olen halb inimene,“ ütles ta. „Selle pärast, mis ma ennist ütlesin.“

      Abdullah vaatas, kuidas Pari ja Nabi möödusid kompjalgadega vanast kerjusest. Vanamees ütles midagi Parile, Pari pööras näo üles onu Nabi poole, ütles midagi ning onu Nabi viskas vanamehele mündi.

      Abdullah hakkas hääletult nutma.

      „Oh, sa armas poiss,“ lausus proua Wahdati ehmunult. „Sa kullake.“ ta võttis käekotist taskurätiku ja pakkus seda poisile.

      Abdullah lükkas selle eemale. „Palun ärge tehke seda,“ lausus ta murduval häälel.

      Naine kükitas nüüd tema kõrvale ja lükkas prillid üles pealaele. Ka tema silmad olid niisked, ja kui ta neid taskurätiga tupsutas, jäi see mustaks. „Ma ei süüdista sind selles, et sa mind vihkad. Sul on selleks õigus. Aga – ja ma ei oota, et sa seda mõistaksid, praegu mitte – nii on kõige parem. Tõepoolest on, Abdullah. Nii on kõige parem. Ühel päeval sa mõistad seda.“

      Abdullah pööras näo taeva poole ja valas pisaraid, just siis, kui Pari kekseldes tema juurde tagasi tuli, pilk tänulikkusest nõretamas, nägu õnnest säramas.

      Ühel hommikul tolsamal talvel võttis isa kirve ja raius hiigelsuure tamme maha. Mulla Shekibi poeg Baitullah ja veel mõned mehed aitasid teda. Mitte keegi ei püüdnud teda takistada. Abdullah seisis koos teiste poistega ja jälgis mehi. Esimese asjana võttis isa kiige maha. Ta ronis puu otsa ja lõikas noaga köied läbi. Seejärel raius ta koos teiste meestega jämedat tüve õhtupoolikuni, kuni vana puu viimaks valju oigega maha langes. Isa ütles Abdullah’le, et neil on talveks küttepuid vaja. Aga ta oli kirvest vastu vana puud viibutanud sõjakalt, huuled kinni pigistatud ja näol pilvine ilme, nagu poleks ta suutnud enam rohkem puud vaadata.

      Nüüd, kivihalli taeva all, raiusid mehed mahalangenud tüve, ninad ja põsed külmast punased, kirveterad puud tabades õõnsalt kajamas. Puuladva poolt napsas Abdullah suurtelt okstelt väiksemaid harusid. Talve esimene lumi oli kaks päeva varem maha tulnud. Mitte palju, veel mitte, andes vaid aimu sellest, mis tulemas oli. Varsti pidi talv Shadbaghi jõudma, talv ja selle jääpurikad, nädalapikkused lumetuisud ja tuuled, mis minutiga käeseljal naha praguliseks peksid. Praegu oli valget lund maal vähe, siit järskude mäeseinte vahele jääval maa-alal vaheldus valge lumi kahvatupruunide mullalaikudega.

      Abdullah kogus kokku sületäie peenikesi oksi ning kandis need samasse lähedale kasvavasse kuhja. Tal olid jalas uued lumesaapad, käes kindad ja seljas talvemantel. See oli kantud, aga kui välja arvata katkine lukk, mille isa oli ära parandanud, oli mantel niisama hästi kui uus: tepitud, tumesinine, sees oranžist karusnahast vooder. Sellel oli neli sügavat taskut, mis käisid trukiga lahti ja kinni, ning tepitud kapuuts, mis Abdullah’ näo ümber koomale tõmbus, kui ta selle nööre tõmbas. Nüüd lükkas poiss kapuutsi peast ning hingas pikalt välja, nii et tekkis aur.

      Päike langes silmapiiril madalamale. Abdullah nägi veel vana tuuleveskit, mis paljana ja hallina küla muldvalli kohal kõrgus. Selle tiivikud oigasid kriginal iga kord, kui näpistav tuuleiil mägedest puhus. Tuuleveski oli suviti peamiselt koduks sinihaigrutele, aga nüüd, kui talv oli saabunud, olid haigrud lahkunud ja varesed olid sisse kolinud. Igal hommikul ärkas Abdullah nende kisa ja käreda kraaksumise peale üles.

      Miski temast paremal maas jäi talle silma. Ta kõndis selle juurde ja põlvitas.

      Sulg. Väike. Kollane.

      Ta võttis ühe kinda käest ja tõstis selle üles.

      Täna pidid nad peole minema, tema, isa ja tema väike poolvend Iqbal. Baitullah’l oli poeg sündinud. Motreb laulab СКАЧАТЬ