Ja mägedelt kajas vastu. Khaled Hosseini

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ uuesti ning ulatas sule Parile, kes selle rõõmsalt temalt ära napsas.

      Kodus Shadbaghis hoidis Pari padja all vana plekist teekarpi, mille Abdullah oli talle kinkinud. Sellel oli roostes klamber ning kaanel habemega indialane, kellel oli peas turban ja seljas pikk punane tuunika ning kes hoidis auravat teetassi kahe käega. Karbi sees olid kõik Pari kogutud suled. Need olid tema kõige hinnalisemad asjad. Sügavrohelised ja tumepunased kukesuled, valge sabasulg tuvilt, pruun, tumedate laikudega pääsukesesulg, ning sulg, mille üle Pari kõige uhkem oli, küütlev roheline paabulinnusulg, mille otsas oli kaunis suur silm.

      Viimane oli kingitus, mille Abdullah oli talle kaks kuud varem teinud. Ta oli kuulnud teisest külast pärit poisist, kelle perekonnal oli paabulind. Ühel päeval, kui isa Shadbaghist lõuna pool asuvas linnas kraavi kaevas, kõndis Abdullah teise külla, otsis poisi üles ja küsis temalt linnusulge. Järgnesid läbirääkimised, mille lõpuks Abdullah nõustus oma kingad sule vastu vahetama. Selleks ajaks, kui ta Shadbaghi tagasi jõudis, paabulinnusulg särgi all püksivärvli vahele pistetud, olid kannad lõhenenud ja jätsid maha veriseid jälgi. Okkad ja pinnud olid poisi taldadesse tunginud. Iga sammuga läbistas jalgu valusööst.

      Kui Abdullah koju jõudis, leidis ta kasuema Parwana hüti juures tandoor’i ees küürutamas ja igapäevast naani tegemas. Poiss hüppas kiiresti hiigelsuure tamme taha. Ta piilus tüve tagant ning jälgis tööd tegevat kasuema, laiaõlgset naist, kellel olid pikad käed, karedad peopesad ja töntsakad sõrmed; naist, kellel oli punsunud, ümar nägu ning kellel puudus täielikult liblika graatsilisus, mille järgi ta oli nime saanud.

      Abdullah soovis, et ta suudaks naist armastada nii, nagu ta oli armastanud oma ema. Ema, kes oli verekaotusesse surnud Parid sünnitades kolm ja pool aastat varem, kui Abdullah oli seitsmene. Ema, kelle nägu oli tema jaoks nüüdseks peaaegu kadunud. Ema, kes igal õhtul enne magamaminekut poja pea oma käte vahele võttis, seda oma rinnal hoidis ja tema põske paitas ja unelaulu laulis:

      Ma leidsin väikese kurva haldja

      mooruspuu varjust.

      Ma tunnen ühte kurba väikest haldjat,

      kelle tuul ühel ööl minema viis.

      Abdullah oleks tahtnud oma uut ema samamoodi armastada. Ja ta mõtles, et äkki soovib Parwana salamisi sedasama, et ta suudaks Abdullah’t armastada. Nagu Iqbali, oma üheaastast poega, kelle nägu ta pidevalt suudles, kelle iga köhatuse ja aevastuse pärast ta muretses. Või nii, nagu ta oli armastanud oma esimest last Omari. Naine oli teda jumaldanud.aga poiss oli üle-eelmisel külmal talvel surnud. Kahenädalaselt. Parwana ja isa olid talle vaevu nime jõudnud panna. Ta oli üks kolmest titast, kelle karm talv oli Shadbaghist võtnud. Abdullah mäletas, kuidas Parwana klammerdus leinates Omari pisikese sissemässitud keha külge. Ta mäletas päeva, mil nad olid tita mäele matnud, tillukest kalmuküngast külmunud maa sees, tinahalli taeva all, mulla Shekibi palveid lausumas, tuult, mis lund ja jääd kõigile silma puhus.

      Abdullah kahtlustas, et Parwana oleks maruvihane, kui ta saaks teada, et poiss oli oma ainukese kingapaari paabulinnusule vastu vahetanud. Isa oli kingade eest maksmiseks päikese all palju tööd rassima pidanud. Naine riidleks temaga, kui ta sellest teada saaks. Võib-olla isegi lööks, mõtles Abdullah. Parwana oli teda paar korda varem löönud. Tal olid tugevad, rasked käed – aastatepikkusest invaliidist õe tõstmisest, kujutas Abdullah ette – ning need oskasid luuavart viibutada või hästi sihitud kõrvakiilu anda.

      Aga pidi ütlema, et Parwana ei paistnud poisi löömisest mingisugust rahulolu tundvat. Aga ta ei suutnud kasulaste vastu ka õrn olla. Ükskord oli ta Parile õmmelnud hõbedast ja rohelist värvi seeliku kangarullist, mille isa oli Kabulist toonud. Ükskord Abdullah’le üllatava kannatlikkusega õpetanud, kuidas üheaegselt kahte muna katki lüüa nii, et munarebu terveks jääb. Ja ükskord neile näidanud, kuidas maisiaganaid kokku keerates pisikesi nukke meisterdada, nagu ta oli oma õega teinud, kui nad olid väikesed olnud. Ta näitas neile, kuidas väikestest kangaribadest nukkudele riideid teha.

      Aga Abdullah teadis, et need olid vaid žestid, kohusetundest tehtud teod, mis nõudsid palju vähem pingutamist kui need, mida ta Iqbali heaks tegi. Kui nende maja peaks mõnel ööl põlema minema, teadis Abdullah kahtluseta, millise lapse Parwana välja tormates kaasa haaraks. Naine ei mõtleks kaks korda. Lõppkokkuvõttes oli asi lihtne: nad ei olnud tema lapsed, tema ja Pari. Enamik inimesi armastas oma lapsi. Sinna ei saanud midagi parata, et tema ja ta õde polnud Parwana omad. Nad olid ühest teisest naisest järele jäänud.

      Abdullah ootas, et Parwana leiva tuppa viiks, ning jälgis siis, kui ta hütist uuesti väljus, Iqbal ühe ja pesukuhi teise kaenla all. Poiss vaatas, kuidas naine oja poole kõndis, ja ootas, kuni kasuema oli vaateväljast kadunud, enne kui ta majja hiilis, tallad valust tukslemas iga kord, kui need maad puudutasid. Toas istus ta maha ja tõmbas jalga vanad plastrihmikud, mis olid ainukesed jalanõud, mis tal veel olid. Abdullah teadis, et ta polnud mõistlikult toiminud. Aga kui ta Pari kõrvale põlvitas, õe õrnalt raputades uinakust äratas ja selja tagant nagu mustkunstnik sule nähtavale tõi, oli see kõike väärt – selle pärast, kuidas tüdruku nägu särama lõi, kõigepealt üllatusest, siis rõõmust; selle pärast, kuidas õde tema põske musitas, kuidas ta naeru kihistas, kui Abdullah tema lõuga sule pehme otsaga kõditas – ja äkitselt ei valutanud poisi jalad enam üldse.

      Isa pühkis veel kord varrukaga nägu. Nad jõid veepaunast kordamööda. Kui nad olid lõpetanud, lausus isa: „Sa oled väsinud, poiss.“

      „Ei,“ ütles Abdullah, kuigi oli. Ta oli rampväsinud. Ja tema jalad olid valusad. Rihmikutega ei olnud kerge kõrbet ületada.

      Isa ütles: „Roni sisse.“

      Vankris istus Abdullah Pari taha, selg puidust võre vastas, õe selgroo pisikesed kühmud tema kõhu ja rinnakuluu vastu surumas. Isa vedas neid edasi ja Abdullah vaatas taevast, mägesid, kauguses õrnalt paistvaid tihedaid ümarate küngaste ridu. Ta vaatas isa selga, kui too neid edasi tiris, pea maas, jalad väikesi punakaspruuni liiva pilvi üles peksmas. Neist möödus kutši nomaadide karavan, tolmuga kaetud helisevate kellukeste ja oigavate kaamelite rongkäik, ning üks mustaks võõbatud silmaümbrusega ja nisukarva juustega naine naeratas Abdullah’le.

      Tema juuksed meenutasid Abdullah’le ema juukseid, ja poiss igatses taas ema, tema õrnust, kaasasündinud rõõmu ja inimeste julmuse üle imestamist. Ta mäletas ema luksuvat naeru ja seda, kuidas ta oli mõnikord arglikult pead kallutanud. Ema oli olnud õrn, nii kehalt kui ka loomuselt, habras, peenikese pihaga naine, kelle pearäti alt paistis alati juuksepahmakas välja. Abdullah oli imestanud, kuidas nii õrnas kehas saab nii palju rõõmu ja headust olla. Ei saanudki. Seda tulvas temast välja, voolas silmadest välja. Isa oli teistsugune. Isas oli karmust. Tema silmad vaatasid sedasama maailma, mida ema oli vaadanud, ja nägid vaid ükskõiksust. Lõputut töörügamist. Isa maailm oli halastamatu. Midagi ei saanud tasuta. Isegi mitte armastust. Kõige eest pidi maksma. Ja kui sa olid vaene, oli sinu käiberahaks kannatus Abdullah vaatas alla väikese õe kärnas juukselahku, vankrist välja rippuvat peenikest rannet, ning teadis, et ema surmaga oli midagi temast Parile edasi kandunud. Midagi tema rõõmsameelsest pühendumisest, siirusest, varjamatust lootusest. Pari oli ainuke inimene maailmas, kes poleks poisile mitte kunagi haiget teinud ega haiget teha suutnud. Mõnel päeval tundis Abdullah, et õde on tema ainuke tõeline pereliige.

      Päeva värvid lahtusid aeglaselt halliks ning kauged mäetipud muutusid kükitavate hiiglaste läbipaistmatuteks siluettideks. Päeva alguse poole olid nad mitmest külast möödunud, enamik neist kaugel ja tolmused, täpselt nagu Shadbagh. Väikesed kandilised põletatud savist majad, mis mõnikord kõrgusid mäeküljel ja mõnikord mitte, suitsukeerised katustest tõusmas. Pesunöörid, naised söögitegemise lõkete kõrval kükitamas. Mõned paplid, mõned kanad, käputäis lehmi ja kitsi, ning alati üks mošee. Viimane küla, millest nad möödusid, külgnes moonipõlluga, kus üks vanamees, kes kupardega СКАЧАТЬ