Ja mägedelt kajas vastu. Khaled Hosseini

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lohku venna rangluu all. Abdullah hingas sisse kõrbeliiva vaskset lõhna ja vaatas taevast, mis oli täis vilkuvaid ja värelevaid jääkristalle meenutavaid tähti. Õbluke kuusirp oli oma tuhmi täisvarju kaisus.

      Abdullah meenutas üle-eelmist talve, kui kõik oli pimedusse langenud, tuul puhus uksest sisse, vilistades aeglaselt ja pikalt ja valjusti ning tungides vilinal sisse igast väikesest laepraost. Õues oli lumi küla piirjooned minema pühkinud. Ööd olid pimedad ja tähitud, päevad üürikesed ja sünged, päike paistis harva ning ilmus vaid põgusalt, enne kui kadus. Ta mäletas Omari valju kisa, seejärel tema vaikimist, siis isa, kes uuristas süngelt puutahvlit kuusirbi all, täpselt samasuguse all, nagu praegu nende kohal oli, ning siis tahvli väikese haua peatsis külmast näpistatud kõvasse maasse tagus.

      Ja nüüd oli taas kord sügise lõpp silmapiiril. Talv luusis juba nurga taga, kuigi ei isa ega Parwana ei rääkinud sellest, nagu kiirendaks nimetamine talve tulekut.

      „Isa?“ lausus ta.

      Teiselt poolt lõket mühatas isa vaikselt.

      „Kas sa lubad mul ennast aidata? külalistemaja ehitamisel, ma mõtlen.“

      Isa sigaretist tõusis üles keerdus suits. Ta vaatas pimedusse.

      „Isa?“

      Isa liigutas end kivil, kus ta istus. „Eks sa või segu tegemisel aidata,“ ütles ta.

      „Ma oska.“

      „Ma näitan sulle. Küll sa õpid.“

      „Aga mina?“ küsis Pari.

      „Sina?“ lausus isa aeglaselt. Ta tõmbas sigaretist mahvi ja sorkis pulgaga tuld. Väikesed sädemed tõusid tantsides pimedusse. „Sina hoolitsed vee eest. Vaatad, et me kunagi janus ei oleks. Sest mees ei saa töötada, kui tal on janu.“

      Pari oli vait.

      „Isal on õigus,“ sõnas Abdullah. Ta aimas, et Pari tahtis käed mustaks teha, mulla sisse ronida, ning oli pettunud ülesandest, mille isa oli talle andnud. „Kui sina meile vett ei too, ei saa me kunagi külalistemaja valmis.“

      Isa lükkas pulga teekannu sanga alla ja tõstis selle lõkkest välja. Ta pani kannu kõrvale jahtuma.

      „Tead, mis,“ lausus ta. „Kui näitad, et sa saad vee toomisega hakkama, leian sulle mõne teise ülesande.“

      Pari lõi lõua ette ja vaatas Abdullah’ poole, hambavahega naeratus näos säramas.

      Poisile meenus, kui õde oli tita olnud ja tema rinnal maganud, ning kuidas ta oli mõnikord keset ööd silmad lahti teinud ja näinud, et tüdruk naeratab samasuguse ilmega vaikselt tema poole.

      Tema kasvatas Parid. See oli tõsi. Kuigi ta oli ise alles laps. Kümneaastane. Kui Pari oli imik, oli tüdruk just tema öösiti oma vigina ja vääksumisega üles äratanud, tema oli õega pimeduses ringi kõndinud ja teda kussutanud. Tema oli tüdruku musti mähkmeid vahetanud. Tema oli Parid vannitanud. See ei olnud isa töö – tema oli mees –, ja pealegi oli ta alati tööst liiga väsinud. Ja Parwana, kes juba Omari ootas, ei hoolitsenud eriti Pari vajaduste eest. Tal ei jätkunud selleks ei kannatust ega energiat. Seetõttu oli hoolitsemine Abdullah’ õlule langenud, aga tal ei olnud selle vastu midagi. Ta tegi seda hea meelega. Talle meeldis, et just tema aitas õel esimest sammu astuda, et tema ahhetas Pari esimese sõna peale. Ta uskus, et see oli tema eesmärk, põhjus, miks Jumal oli ta loonud, et ta Pari eest hoolitseks, kui tema nende ema ära viis.

      „Baba,“ ütles Pari. „Räägi üks lugu.“

      „On juba hilja,“ sõnas isa.

      „Palun.“

      Isa oli loomult kinnine mees. Ta ütles järjest harva rohkem kui kaks lauset. Aga mõnikord, Abdullah’le teadmata põhjustel, avanes miski isas ja äkitselt hakkas temast lugusid lausa välja voolama. Mõnikord istusid Abdullah ja Pari lummatult tema ees, samal ajal kui Parwana köögis pottidega kolistas, ja isa rääkis neile lugusid, mida tema vanaema oli talle poisipõlves pajatanud, viies nad maadesse, kus elasid sultanid ja džinnid ja kurjad div’id ja targad dervišid. Teinekord mõtles ta ise lugusid välja. Ta mõtles neid välja käigu pealt, tema jutustused paljastasid kujutlus- ja unistusvõime, mis Abdullah’t alati üllatasid. Isa oli kõige tõelisem, elavam, paljastatum ja siiram just siis, kui ta pajatas oma lugusid, otsekui oleksid jutud piiluaugud tema läbipaistmatusse, arusaamatusse maailma.

      Aga Abdullah sai isa näoilmest aru, et täna õhtul ei tule mingit lugu.

      „On hilja,“ ütles isa taas. Ta tõstis kannu üles oma õlgade ümber mähitud salli servaga ning valas endale tassi teed. Ta puhus auru eemale ja võttis lonksu, nägu tulepaistel oranžilt kumamas. „On aeg magama jääda. Homme on pikk päev ees.“

      Abdullah tõmbas neile teki üle pea. Selle all laulis ta Pari kukla vastas:

      Ma leidsin väikese kurva haldja

      mooruspuu varjust.

      Pari, kes oli juba unine, laulis loiult oma salmi.

      Ma tunnen ühte kurba väikest haldjat,

      kelle tuul ühel ööl minema viis.

      Tüdruk hakkas peaaegu otsekohe norisema.

      Abdullah ärkas hiljem ja avastas, et isa on kadunud. Ta tõusis ehmunult istukile. Tuli oli peaaegu kustunud, sellest oli nüüdseks järel vaid paar tulipunast söetükki. Abdullah vaatas vasakule, siis paremale, aga tema silmad ei suutnud äkitselt tohutus ja lämmatavas pimeduses midagi näha. Ta tundis, kuidas nägu kaameks tõmbus. Süda pekslemas, kikitas ta kõrvu ja hoidis hinge kinni.

      „Isa?“ sosistas ta. Vaikus.

      Poisi rinnus hakkas paisuma paanika. Ta istus täiesti vagusi, keha sirge ja pinges, ning kuulas tükk aega. Ta ei kuulnud midagi. Nad olid üksinda, tema ja Pari, pimedus nende ümber sulgumas. Nad olid maha jäetud. Isa oli nad maha jätnud. Abdullah tajus esimest korda kõrbet ja maailma tegelikku määratut suurust. Kui kergesti inimene võis seal tee kaotada. Mitte kedagi aitamas, mitte kedagi teed näitamas. Siis puges poisi pähe veel hullem mõte. Isa oli surnud. Keegi oli tal kõri läbi lõiganud. Bandiidid. Nad olid ta tapnud ning nüüd olid nad lähenemas talle ja Parile, aega viites, seda nautides, seda mänguks muutes.

      „Isa?“ hüüdis ta taas, seekord kileda häälega. Ei mingit vastust. „Isa?“

      Ta hüüdis isa üha uuesti, nähtamatu käsi kõri pitsitamas. Ta ei jõudnud enam järge pidada, mitu korda ja kui kaua ta oli isa kutsunud, aga ühtegi vastust pimedusest ei tulnud. Ta kujutas ette maast välja ulatuvate mägede varjus olevaid nägusid, kes teda ja Parid pahatahtlikult irvitades jälgisid. Teda tabas paanika, mis haaras kogu keha. Ta hakkas värisema ja vaikselt nuuksuma. Ta tundis, et hakkab kohe karjuma.

      Seejärel kostsid sammud. Pimedusest ilmus välja inimkogu.

      „Ma arvasin, et sa oled läinud,“ ütles Abdullah väriseva häälega.

      Isa istus lõkkejäänuste kõrvale.

      „Kus sa käisid?“

      „Jää magama, poiss.“

      „Sa ei jätaks meid. Sa ei teeks seda, isa.“

      Isa vaatas talle otsa, aga pimeduses СКАЧАТЬ