Gort Ashryn III osa. Rahu. Leo Kunnas

Чтение книги онлайн.

      38. PEATÜKK

      Suuremanda aukülaline

      „See ei ole kreeka tuli, nagusaarvasid. Kreeka tuli niiviisi ei põle. Nõnda põleb napalm,” kuulsin oma peas vaikset häält. Seejärel selgitas arvuti mulle, mis on napalm ja millal see leiutati. See toimus kuradima hilja, alles 20. sajandil. „Ülemveebel Bhagat Singh VI on ületanud ajaloolistes hololahingusimulatsioonides juhi algatusvõimele lubatud piiri,” tähendas ta lõpuks.

      „Mis nüüd saab? Kas lahing pannakse seisma?” küsisin kohkunult. Kas tõesti tuleb kõike otsast peale alustada?

      „Thermopylae lahingut ei panda kunagi seisma, kuid staabiajud, kes õppust juhivad, reageerivad kindlasti juhtunule,” vastas lahinguarvuti.

      Alles aastaid hiljem mõistsin, miks pataljoniülem tahtlikult hololahingusimulatsiooni mängureegleid rikkus. Ta tahtis meile näidata, mis tunne on võita.

      Aeg läks. Leegid vajusid madalamaks ning suitsupilv hajus tasapisi, paljastades meie ees mustja põlenud maapinna. Taamal sulandusid sellesse mustad nelinurgad, mis aegamisi lähemale nihkusid.

      Need ei saanud olla keegi muu kui surematud, Pärsia kuninga Aasia avarustest kokku kogutud hiigelarmee kõige võitlusvõimelisemad üksused, kes parajasti rünnaku lähtepositsioonidele asusid.

      Nende riietus ja varustus olid üleni mustad. Need oleks pidanud olema jalaväeüksused, kuid jalaväelaste tagant ilmus peagi lagedale samasuguses mustas varustuses ratsavägi.

      Vaenlase üksus tegi poolpöörde. Tumedate siluettide kohal kerkisid taeva poole pikad piigid. Võitlejad istusid sirgelt sadulas. Selline hoiak sai olla vaid ratsanikel, kelle jalad toetuvad kindlalt jalustele. Mustade mantlite all välgatas soomusrüüde metall.

      Pärslastel ei saanud sääraseid üksusi olla, sest need ilmusid alles üle tuhande aasta hiljem. Kuid seal nad olid. Ratsarüütlid olid kõigest staabiajude reaktsioon meie tegevusele, kuid valu, mis nende piigiotstes, mõõgaterades ja rautatud hobusekapjades peitus, polnud seepärast vähem tõeline.

      Kostis viis gongilööki, mida kordas padatrummide kume tümps. Moodustasime uuesti faalanksi ning varjusime kilbimüüri taha.

      Ülemveebel Singh astus rivi ette. „Poisid, olen teinud vea, mille tagajärjel meie pataljon on sattunud kriitilisse olukorda! Sellest hoolimata peame senise meelekindlusega edasi võitlema!” pöördus ta meie poole.

      „Tehke minu järgi!” käskis ta seejärel, laskus ühele põlvele, pani kilbi käest, toetas odavarre vastu maad ning suunas teraviku poolviltu ülespoole. Kasvatajad lahkusid oma kohtadelt ning moodustasid meie ette uue rivi.

      Järgisime kasvatajate eeskuju. Pataljoniülem tõusis, käis piki eesliini, juhendas ning julgustas meid. Peagi turritas mustaks põlenud lagendiku suunas tihe odademets.

      Teadsin, et meil pole šanssi ratsarüütlite rünnakule vastu seista. Lahinguarvutid ei saanud meid kogult suuremaks ega kaalult raskemaks või meie odasid pikemaks muuta. See oli põhjus, miks kasvatajad moodustasid rivi ette kaitsva seina.

      Aga see oli kõigest üks habras viirg mehi. Ükskõik kui hästi nad ka ei võitleks, jäi sellest väheseks. Raskes turvises ratsanike rünnakuhoog pidi peagi paisust läbi murdnud vetetulvana meile kaela tormama.

      Arvan, et poisid tajusid olukorra tõsidust. Vastasel juhul tegid lahinguarvutid neile asja kiiresti selgeks. Valik kohusetäitmise ja loobumise vahel pidi olema teadlik algusest peale.

      Hiljem, aastate pärast, mõistsin, et ülemveebel Singh valetas meile. Ta ei teinud vigu. Meie väga kogenud pataljoniülem ei saanud eksida. Lisaks teenistus- ja sõjakogemustele oli ta kuus aastat olnud klassijuhataja ning ühe põlvkonna õppureid juba lahingukooli saatnud. Ta teadis, et oleme kurnatud ja murdumise äärel ega jaksa enam kaua võidelda. Ta tahtis viia lahingu kiire ja otsustava lõpuni, kuni me veel seda suutsime. Ta tegi meile valiku kergemaks.

      Tume ratsanikemüür nõksatas liikvele. Soomusratsanikud lähenesid kolmes laines, poole staadioni pikkuste vahedega, ajades hobuseid üha kiiremale kapakule. Umbes kahe staadioni kaugusel langetas esimene viirg piigid. Nende eesmärk oli pühkida kõik oma teelt.

      Kuulsin sadade kapjade kumedat kõminat. Mul tekkis tunne, et olen keegi teine, kes jälgib võitlust kusagilt eemalt, kus oli palju ohutum kui kasvatajate selja taga. Soovisin, et lahing oleks juba läbi. Usun, et paljud mu kamraadid soovisid sama. Meil kõigil – pataljoniülemal, minul ja vaenlastel – oli üks ühine soov, et kõik kiiremini lõpeks.

      Kas surm ongi säärane endast eraldumine, irdumine, minek, ainult et kusagile veelgi kaugemale?

      Katapultide esimene kogupauk paiskas väiksemaid, umbes täismehe rusika suurusi kive rahena üle meie peade. Tabamuse saanud ratsanikud kukkusid. Ründajad takerdusid ka poolpõlenud kaarikujäänuste ja hobustekorjuste otsa, aga vaenlane tungis kaotustest hoolimata üha edasi.

      Võitlejad laadisid katapulte nii kiiresti, nagu vähegi suutsid. Veel lendas kive üle peade ning taas paiskus purunevatest savipottidest laiali kõikjale sööbivat tuld.

      Soomusratsaväe esimene laine jõudis meieni. Otse mu ees põikas staabiveebel Zaitsev osavalt pealerüsiva ratsaniku piigiotsa ja hobusekapjade eest kõrvale, ent samal ajal rebis tema oda teravik looma kaitsmata kõhualuse lõhki.

      Hobune ja ratsanik kukkusid kokkuvariseva kindlusetornina meile peale. Mu oda murdus nagu õlekõrs vastu hobuse rinda katvat raudturvist. Suutsin end hooga pealevajuva massi eest hädavaevu kõrvale veeretada, Ntshingwayo põikas teisele poole ning ma kaotasin ta silmist.

      Hooga edasitormava täisvarustuses ratsarüütli kukkumine mõjub väikese maavärinana. Olin selle epitsentris.

      Ma ei teadnud, kuidas raskes turvises ratsarüütlite vastu võidelda. Pidime seda õppima alles järgmisel aastal.„Nuga silma!” kuulsin peas tasast häält. Lahinguarvuti tuli mulle appi.

      Kahe kooliaasta СКАЧАТЬ