.
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу - страница 18

Название:

Автор:

Издательство:

Жанр:

Серия:

isbn:

isbn:

СКАЧАТЬ ema oli tähtsa külalise saabumise puhul ise toidud valmistanud ning kogu pere oli kohal. Lapsed – tütar, kes oli üks ja seitse kaheksandikku ajatsüklit vana, ning natuke noorem, umbes poolteise ajatsükli vanune poeg – olid jõudmas teismeliseikka.

      Loomulikult olid kohal ka tema mõlemad mehed. Mitmemehepidamine oli Calad Faelil üsna levinud. Paljudel isanda- või õigemini emandaseisusest naistel oli koguni kolm meest. Planeedil sündis üle poole võrra rohkem poisse kui tüdrukuid. Meeste ja naiste omavahelist suhtarvu reguleeriti teadlikult nagu Maa Föderatsiooniski, kuid mitte tasakaalu suunas.

      Üks meestest kuulus samuti tarkade seisusse ning oli elukutselt arst. Teine, kauplejaseisusest mees, juhtis ettevõtet, mis valmistas süvageotermilisi energiasüsteeme.

      Tema jutust tuli välja, et kohalikud tegid selles valdkonnas kõvasti arendustööd. Meie teadlastele ei pakkunud teema huvi, sest sel moel toodetud energiakogused olid pisikesed, võrreldes stellaarsete energiasüsteemide genereeritud hiiglaslike energiavoogudega.

      Mitmemehepidamise puhul tekib kohe meelevaldne kujutluspilt, et säärased mehed peaksid olema tossikesed või muidu tuhvlialused. Sadakonnaülem Vvlorë mõlemad abikaasad säärast muljet küll ei jätnud.

      Tuhvlialustest poleks olnud meie vastu sõdijaid. Kui miski muutis mehi tossikesteks, siis mitte oma naise teiseks või kolmandaks abikaasaks olemine, vaid armeeteenistuse puudumine.

      Tahtsin teada, kui jäigalt kohalikud oma seisuslikku korda tegelikult võtavad. „Auväärt emand, kas te lubaksite oma tütrel abielluda talupojaseisusse kuuluva noormehega?” küsisin õhtusöögi lõpupoole.

      Sadakonnaülem muutus mõneks hetkeks tõsiseks, kuid naeratas seejärel. „Minu nõusolek sõltuks väga palju sellest, kes see noormees on. Abielu õnnestumiseks on peale armastuse vaja veel sarnasust kommetes, kasvatuses ja ellusuhtumises ning erinevust geenides. Mul ei ole kavas oma tütre valikutesse sekkuda, kuni ma ei leia, et tõenäoliselt tuleks kooselu lootusetult õnnetu.

      Isand, mõistan teie kui ukaĉierre muret oma hoolealuse pärast. Kui homne päev peaks teie hinge viima, ei jää kedagi peale Tema Tähehiilguse, kes poisi eest hoolitseks. Kindlasti olete talle suureks eeskujuks. Oleks vääritu kahelda Kuningliku Koja sõdalaste heas kasvatuses ja laitmatutes kommetes. Paraku ei saa me teha valikuid nende eest, kes peavad need ise tegema,” vastas ta.

      Hoomasin, et naine oli andnud mu sõnadele täiesti teistsuguse tähenduse, kui ma ise mõtlesin. Ta ei püüdnud oma suhtumist seisuslikku korda kuidagi määratleda või lahti mõtestada, sest talle oli säärane ühiskond ainumõeldav. Naise arvates tegin ma hoopiski ettepaneku, et noor Djörd Dörrëräšh naituks tema veelgi noorema tütrega.

      Sadakonnaülem Vvlorë andis mõista, et kuna ettepanek oli esitatud elu ja surma peale peetavale kahevõitlusele mineva isanda palvena, on tal võimatu öelda ei. Kuid ta ei vastanud ka jaatavalt, jättes kõik noorte endi otsustada.

      Sain aru, et pean edaspidi oma sõnu palju hoolikamalt kaaluma, sest need võisid tähendada midagi, mille peale ei suutnud tulla isegi mu lahinguarvuti või meie ühine otseteadvus. Mis näo Heinz teeks, kui talle ütleksin, et tead, poiss, leppisin just kokku, et abiellud viieteistaastase tüdrukuga, keda sa pole oma silmaga näinudki?

      „Tänan teid, emand, lahke vastuse eest.” Mul ei jäänud muud üle, kui viisakalt tänada, tehes omakorda näo, nagu oleksingi säärase ettepaneku teinud.

      Kahevõitluste päev oli kohalikele pidupäev. Väeosas mingit väljaõpet ei toimunud ning paljud maakaitseväelased olid koju puhkusele lastud. Üle poole võitlejatest oli siiski kohale jäänud, kuna soovisid vaatemängust osa saada. Välivormis ja üksuste kaupa organiseeritud sõjaväelased pääsesid nimelt kuninglikule võitlusareenile tasuta.

      Võitlusareenid olid igas läänis. Kõige suurem, pealinnas Äilëndozis asuv areen mahutas koguni kaks miljonit pealtvaatajat. Kohalik, läänikeskuses Oriëndëzis paiknev areen oli sellega võrreldes tilluke, mõeldud vaid kaheksakümnele tuhandele inimesele. Lään ise oli territooriumilt suur, kuid hõredalt asustatud ja asukoha poolest tähtsusetu. Õieti oli see nii kõrvaline ääremaa, nagu üldse olla võis.

      Tuhatkond organiseeris läänikeskusesse sõiduks konvoi, mille koosseisu kuulus mitukümmend vana rohmakat õhuautot. Autod liuglesid aeglaselt, vaevalt viiesajakilomeetrise tunnikiirusega majesteetlike mägede kohal.

      Istusin veoautos koos sõduritega, kes olid mind ja Heinzi nelja päeva eest varitsenud. Kümmekonnaülem viibis loomulikult oma võitlejate juures, ja kuna olin siin, olid ka sadakonnaülem ja tuhatkonnaülem samas autokastis platsi võtnud. Nad elasid mulle kaasa, nagu oleksin nende väeosas eluaeg teeninud.

      Kohe pärast õhkutõusmist võtsid võitlejad laulu üles. See oli kurb lugu kellestki mitusada ajatsüklit tagasi elanud suurisandast, kes oli kahevõitluses tapetud mürgistatud relvaga.

      Gravimootoriga auto liikus hääletult. Noored kuningliku lindputuka embleemiga poisid ja tüdrukud istusid kahes reas, nägudega vastamisi, laserpüssid süles. Read andsid laulujärje kordamööda teineteisele üle nagu noahoope vahetavad isandad.

      Pikkade vokaalide meloodilised kordused näisid igatsusena millegi järele, millele ma ei oska nime anda. Caladál, Kuningliku Koja ja Calad Faeli ametlik keel, on hoopis kõlavam kui rënkešh ning see andis iidsele laulule eriliselt eheda ja nukra tämbri. Sellest nukram oli ainult teadmine, et see on esimene ja viimane kord, mil seda laulu kuulen.

      Heinz istus nende keskel ja laulis kaasa. Kui ma poleks teadnud, et ta on mu lahingupaariline, poleks ma suutnud teda teiste hulgast eristada. Võib-olla oli meile antud libaidentiteet tõesti liiga realistlik, lausa nii võimas, et hakkas meie oma isiksust alla neelama.

      Ühel hetkel tajusin, et laul oli küll nukratooniline, kuid lauljad ei olnud üldsegi õnnetud. Vastupidi, neid vaadates oli kerge mõista, et nad on oma sisimas tegelikult õnnelikud.

      Mul ei olnud aimugi, kui õnnelikud on Maa Föderatsiooni kodanikud. Kas nad on rahulolevamad mõnel Kesksektori suurplaneedil või hoopiski kusagil Perifeeria kolkakoloonias? Kuivõrd pidas taruslummi elanik ennast multitriljardärist õnnetumaks? Kas president oli oma eluga rohkem rahul, kui mõni end vabatahtlikult väljaspoole ühiskonda asetanud erak? Ma ei teadnud vastuseid.

      Kahtlemata oli Maa Föderatsioonil kõike rohkem – palju enam inimesi, ruumi, energiat, uusi tehnoloogiaid, rikkust, heaolu. Tegi see inimesi õnnelikumaks või rahulolevamaks? Nähes neid hingestunult laulvaid noormehi ja neide, oli mul seda raske uskuda.

      Mõistsin üht – inimene ise ei oska oma õnne näha. Seda peavad nägema teised. Õnn muutub väärtuslikuks alles siis, kui see kaotatakse või ära võetakse.

      Kõik see, mida ma nägin, oli kaduvik. Meie, föderaalarmee sõdurid, pidime tulema kosmosest, et muuta need inimesed õnnetuks.

      Kuidas võis president säärase otsuse teha? Kuidas küll said senaatorid otsuse poolt hääletada ning valitsus selle ellu viia?

      Kerge on omaks võtta, et inimesed kasvavad, arenevad ja muutuvad järk-järgult, natukehaaval, pisku võrra iga elatud päevaga. Palju raskem on mõista järske, seletamatuid muutusi, mis mõnikord inimteadvuses aset leiavad, seda enam juhul, kui pole erilist põhjust või nähtavat ajendit murrangu toimumiseks.

      Olin üks mees, kui sellesse õhuautosse istusin, ning teine, kui sealt väljusin.

      Olin varemgi meie presidenti negatiivselt suhtunud, teda põlanud, võib-olla isegi vihanud. Selles ei olnud midagi erilist. Ma ei usu, et oleks leidunud ühtegi föderaalarmee võitlejat välimarssal СКАЧАТЬ