Название: Gort Ashryn III osa. Rahu
Автор: Leo Kunnas
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная фантастика
isbn: 9789949475414
isbn:
Ükski sõdur ei tohiks oma presidenti ja valitsust nõnda vihata nagu mina. Võib-olla oleks olnud õigem, kui oleksin pöördunud tuhatkonnaülema poole ja öelnud, et ma pole isand Rrafšh Dörrëräšh I, vaid hoopiski Anton Irv VIII, samasugune tuhatkonnaülem nagu temagi, ainult et Maa Föderatsiooni relvajõududes, ning avaldanud soovi tema poole üle minna?
Ma ei kaalunud sellist võimalust. Ma poleks vaaginud seda ka siis, kui Aišat ja lapsi poleks olnud. Sain aru, et see oli veel üks põhjustest, miks mind oli selle ülesande jaoks valitud.
Ma ei olnud enam see, kes olin varem, kui astusin Calad Faelil Oriëndëzi linnas võitlusareenile, aga keegi peale minu ja mu lahinguarvuti ei teadnud seda.
Kuninglik võitlusareen meenutas Vana-Rooma aegset Circus Maximust või Xin Beijingi Kristallstaadioni, kus iga nelja aasta järel peetakse olümpiamänge. Binghuareni Ühiskonna kristallolendid olid ehitanud selle inimkonnale kingituseks, et mälestada kuuendas maailmasõjas hukkunuid.
Kolossaalne rajatis mahutab umbes kakskümmend kaheksa miljonit pealtvaatajat ning kuulub nüüdisaegsete maailmaimede hulka. Inimesed ise poleks kindlasti säärast hiigelstaadioni ehitanud, kus kümmet kilomeetrit joostakse ühe ringiga. Kahtlen, kas hirmkalli pileti ostnud pealtvaatajad seal üldse midagi nägid, küllap vaatasid niisama holokujutisi. Neid võinuks koduski näha.
Aga siin polnud karta, et pealtvaatajad võiksid areenil toimuvast ilma jääda. Ka muidu oli võitlusareen ratsionaalselt ehitatud, näiteks õhuautode parklad olid rajatud otse tribüünide alla. Võitlejad parkisid autod ning siirdusid koos relvadega istekohtadele. Kuninglike relvajõudude sõdurid pidid oma relvi alati ja igal pool kaasas kandma, ka puhkusel või avalikel üritustel.
Suundusin koos tuhatkonnaülemaga kahevõitluses osalejate ruumidesse, kuhu oli asja ainult isandaseisuses meestel. Isand Cerën Orianë alluvad olid mind väeossa toonud, seega olin tema külaline. Kuna olin tema kaitse all, oli iseenesestmõistetav, et ta võttis endale ka minu ssérallëri kohustused.
Ssérallërtähendas otsetõlkes auvenda. Tema roll oli palju tähtsam, kui sekundandil Maa ajaloolistel duellidel. Ta ei olnud ainult nõuandja. Ssérallër pidi toimetama oma hoolealuse võitlusareenile, jälgima, et ta käituks väärikalt ja võitleks ausalt, ning juhul kui ta tapetakse, korraldama seisusekohased matused. Seda muret ei tahtnud ma isand Cerën Orianële valmistada.
Loovutasin relva, rakmed ja välivormi ning need pandi spetsiaalsesse ruumi hoiule. Viis antitumeainepommi olid ka kõik kenasti rakmetesse pakitud. Asemele sain mingist looduslikust materjalist õhukese särgi ja püksid. Ka nendel toimingutel polnud ühtegi robotit abistamas.
Olin peitnud oma lahinguarvuti pisikese kuningliku lindputuka kujutisega amuleti sisse. Säärane talisman ei äratanud kahtlust, kuna iga Kuningliku Koja sõjamees kandis seda. Andsin amuleti isand Cerën Orianë kätte, sest seda viga ei tasunud küll teha, et arvuti identiteedikontrolli kaasa võtan.
Seekord ei piirdunud asi isiku tuvastamisega. Kogu keha skaneeriti biosensoorse akustikaga ning läbisin peaaegu sama põhjaliku kontrolli nagu föderaalarmee korralisel arstlikul läbivaatusel.
Tehislikke kehaosi, geneetilisele koodile mittevastavaid kudesid või keelatud, võitlusvõimet tõstvaid aineid minu juurest ei leitud. Ka noad läbisid sama põhjaliku kontrolli. Test näitas, et need ei sisalda midagi peale iidse taotud terase.
Olime nüüd kahevõitluseks valmis, aga veel oli vara soojendust tegema hakata, sest elu ja surma peale võideldi alles pärastpoole, kui tavalised, paljakäsi peetavad jõukatsumised olid lõppenud. Neid oli täna neliteist.
Olin päeva ainus noaväljakutsuja. Noaväljakutsuja saatuseks oli oodata oma tundi.
Isand Cerën Orianë juhatas mind väikesesse, tõeliselt arhailises stiilis kujundatud ruumi, kus oli lillaka süüga puidust laud, paar tooli ning kividest laotud kolle, kus põles elav tuli.
Mees pani noad lauale ning ulatas mulle kuningliku lindputuka kujutisega talismani. „Olgu jumal Tema Tähehiilgusele armuline! Toogu see sulle täna õnne,” lausus ta.
„Isand, kas teie läänis võideldakse tihti elu ja surma peale?” küsisin jutujätkuks.
„Harva. Õigupoolest üpris harva.”
„Kas olete ise kordagi noavõitluses osalenud?”
„Olen. Muidu ei saaks ma ju olla sinu ssérallër.”
Vaikisin, sest oleks olnud kohatu rohkem küsida. See oli isand Cerën Orianë otsustada, mida ta räägib ja mida enda teada jätab.
„Ssérallëri kohus on kõnelda tõtt, aga on parem, Rrafšh, kui sa unustad võimalikult kiiresti, mida sulle nüüd räägin, sest see on sügavalt isiklik ja perekondlik asi.
Abiellusin oma naisega väga noorelt. Olin alles äsja tähistanud oma teist sünnipäeva ega teeninud veel kuningliku lipu all. Peagi astusin Tema Tähehiilguse teenistusse, seepärast ei saanud kuigi tihti perekonna juures viibida.
Poole ajatsükli pärast otsustas emand Orianë, Saja Üheteistkümnes Omanimeline, mu ämm, et naisel on aeg võtta järgmine mees. Nad ei vaevunud minu nõusolekut küsima. Oleksin selle solvangu vaikides alla neelanud, kui see mees oleks olnud väärika käitumisega, aga kaugel sellest.
Kui mõni isand on nii labane, et käib juba prooviabielu ajal maksuliste seisuseta naiste juures ning lisaks kõigele veel ka nõnda rumal, et oma autusega avalikult uhkustab, ei vääri ta isandaseisust ega elu.
Kutsusin ta oma naise au solvamise pärast kahevõitlusele ja lõikasin tal siinsamas võitlusareenil kõri läbi. Ma loodan, et Kuninglikus Kojas on sulle õpetatud, et mõni probleem on parem lahendada enne, kui see üle pea kasvab.
Sellest ajast saadik on palju vihma taevast alla sadanud. Mäletan, et seda areeni oli äsja rekonstrueeritud, kui see kahevõitlus toimus.”
„Mida teie naine sellest arvas?” jõudsin küsida, enne kui taipasin, et tõeline isand Rrafšh Dörrëräšh I poleks tohtinud endale säärast küsimust lubada.
„Ta ei olnud rõõmus. Ta arvas, et olin armukade ning tapsin tolle mehe otsitud põhjusel. Naised näevad mõnikord asju nii, nagu näha tahavad, mitte nõnda, nagu need tegelikult on.
Kuid eks aeg parandab haavad. Nüüd on tal kolm meest, nagu väärikale emandale kohane. Üks neist on mu sõber ning teisega saan ka enam-vähem läbi. Eks vanasõnagi ütle, et parem üks hea naine kolme mehe peale, kui kolm halba naist igale mehele,” vastas ta siiski.
„Rrafšh, sul on juba neljas sünnipäev seljataga. Miks sa pole abiellunud?” esitas ta seejärel küsimuse, mida isand poleks tavaolukorras teiselt küsinud.
„Ükski emand ei ole mulle ettepanekut teinud. Põlised kojad peavad mind veelgi hullemaks tõusikuks kui mõnda ülirikast kauplejat, kes on isandaseisuse endale ostnud. Kauplejal on vähemalt raha, aga mul pole sedagi. Võib-olla oleks mulle andeks antud, kui oleksin tõusnud isandaks tarkade või „vaba rahva” hulgast või oleksin vähemalt mõne isanda sohipoeg. See pole nii. Mu ema oli kiltmaa talunaine.
Ühegi madalamast seisusest naisega abiellumiseks aga ei annaks Ongašhrai lääniisand mulle luba. Ma ei ole enam talupoeg, aga pole veel ka isand. Olen kukkunud seisuste vahele. Kuldsel kolmnurgal ei ole minu jaoks suuremat väärtust,” püüdsin välja mõelda nii usutava vastuse, nagu vähegi СКАЧАТЬ