Muinasjutumaa. Chris Colfer
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Muinasjutumaa - Chris Colfer страница 6
Название: Muinasjutumaa
Автор: Chris Colfer
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Детские приключения
isbn: 9789985328019
isbn:
„Miks sa niimoodi arvad?” Alex imestas, et Punamütsikese muinasjutust võis midagi sellist välja lugeda.
„Kes saadaks oma tütre pimedasse metsa, kus elab hunt, ja annaks veel ahjust tulnud toidu kaasa ja punase jaki selga?” küsis Conner vastu. „Nad oleksid ju nagu lausa palunud, et hunt ta nahka pistaks! Ilmselt käis tüdruk neile kõvasti närvidele!”
Alex hoidis küll kogu jõust naeru tagasi, aga Conneri rõõmuks lipsas vaikne turtsatus siiski kuuldavale.
„Ma teadsin, et salaja oled sa minuga nõus,” võidutses Conner ja müksas õlaga õe õlga.
„Conner, just sinusugused inimesed lagastavad muinasjutud ära, nii et teised ei saa neist enam rõõmu tunda,” manitses Alex ja pühkis naeratuse näolt. „Tehakse muudkui muinasjuttude üle nalja, ja korraga läheb terve sõnum lihtsalt … lihtsalt … kaotsi …”
Alex jäi äkki seisma. Aegamisi kadus ta näost kogu jume. Tema pilk jäi pidama millelegi teisel pool tänavat, millelegi, mis valmistas nähtavasti suurt pettumust.
„Mis sul hakkas?” küsis Conner ja pööras ringi.
Alex vaatas üksisilmi üht suurt maja. See oli kena maja, siniseks värvitud, valgete iluliistude ja mitme aknaga. Majaesine õu oli kujundatud lausa täiuslikult kauniks: täpipealt parajal määral muru ja värvikirevaid lilli ning ronimiseks ideaalne suur tammepuu.
Kui majad saaksid naeratada, siis oleks selle maja suu olnud lausa kõrvuni.
„Vaata!” Alex osutas sildile „Müüa”, mis seisis tamme kõrval. Hiljaaegu oli sellele lisatud erepunane triip kirjaga „Müüdud”.
„Müüdigi maha.” Alex vangutas aeglaselt ja uskumatult pead. „Müüdigi maha,” kordas ta, soovimata tõtt tunnistada.
Ka Conneri ümar nägu tõmbus kahvatuks. Hetke jõllitasid kaksikud vaikides maja, kumbki ei teadnud, mida teisele öelda.
„Eks me ju teadsime, et viimaks see ikka juhtub,” lausus Conner.
„Miks ma nii väga üllatusin?” arutas Alex tasakesi. „Vist sellepärast, et maja oli nii kaua müügis, et mul tekkis juba tunne, et ta … noh, saad aru … ootab meid ära.”
Läbi silmi valguvate pisarate nägi Conner, et õele valguvad pisarad silmi.
„Tule, Alex,” ütles Conner ja hakkas edasi minema. „Lähme koju.”
Tüdruk vaatas veel hetke maja ja järgnes siis vennale. See maja siin oli vaid üks nendest asjadest, mille Baileyde perekond hiljuti oli kaotanud …
Aasta tagasi, kõigest mõned päevad enne kaksikute üheteistkümnendat sünnipäeva, sai Alexi ja Conneri isa töölt tulles autoõnnetuses surma. Härra Baileyle kuulus kõigest paari tänava kaugusel raamatupood Bailey’s Books, nii et suure õnnetuse juhtumiseks läks tarvis vaid paari tänavajupikest.
Kaksikud ja ema ootasid õhtusöögilaua ääres murelikult isa koju ning siis helises telefon ja anti teada, et isa enam koju ei tule, ei täna õhtul ega üldse kunagi. Varem polnud isa kordagi õhtusöögile hilinenud, niisiis teadsid nad kohe, kui telefon helisema hakkas, et midagi on pahasti.
Alex ja Conner ei suutnud unustada telefonile vastava ema nägu – tema ilme rääkis ainsagi sõnata, et nüüdsest pole nende elu enam kunagi selline nagu enne. Ilmaski varem polnud nad ema niimoodi nutmas näinud nagu sel õhtul.
Pärast seda toimus kõik väga kiiresti. Kaksikutel oli raske meeleski pidada, millises järjekorras kõik käis.
Nad mäletasid, et ema helistas hirmus paljudesse kohtadesse ja täitis hästi palju dokumente. Nad mäletasid, et vanaema sõitis kohale ja vaatas nende järele, sel ajal kui ema tegeles matuste korraldamisega.
Nad mäletasid, kuidas nad mõlemad hoidsid matusetalitusel mööda kiriku vahekäiku kõndides emal käest kinni. Nad mäletasid valgeid lilli, küünlaid ja kurba ilmet kõikide inimeste näol, kellest nad möödusid. Nad mäletasid, et inimesed saatsid hästi palju toitu. Nad mäletasid, kuidas neile kaastunnet avaldati.
Oma üheteistkümnendat sünnipäeva nad ei mäletanud, seda vist ei peetudki.
Kaksikud mäletasid, kui tugevad vanaema ja ema olid nende nimel mõned järgmised kuud püsinud. Nad mäletasid, kuidas ema neile selgitas, miks raamatupood tuleb maha müüa. Nad mäletasid sedagi, et viimaks ei suutnud ema nende ilusa sinise maja eest enam maksta ning nad pidid samal tänaval natuke kaugemal asuvasse üürimajja kolima.
Nad mäletasid, et vanaema sõitis ühel päeval minema, kui nad olid jõudnud end uues ja väiksemas majas juba sisse seada. Nad mäletasid, kuidas nad kooli tagasi läksid ja kui võltsilt normaalne kõik paistis. Üle kõige aga mäletasid kaksikud seda, et nad ei suutnud mõista, miks sellised asjad juhtuda said.
Nüüd oli möödas juba terve aasta ja kaksikud ei mõistnud endiselt. Neile räägiti, et aeg parandab kõik haavad, aga kui pikast ajast jutt käis? Isa kaotus andis iga päevaga justkui aina valusamalt tunda. Mõnikord tundsid nad isast nii kohutavalt puudust, et kurvastus oleks just nagu aina paisunud ja kehast välja pressinud.
Nad tundsid puudust tema naeratusest, tundsid puudust tema naerust ja tundsid puudust tema räägitud lugudest …
Iga kord, kui Alexil oli seljataga eriti hull koolipäev, kargas ta koju jõudes kohe ratta selga ja väntas isa raamatupoodi. Ta jooksis uksest sisse, otsis isa üles ja ütles. „Issi, mul on vaja sinuga rääkida.”
Vaatamata sellele, kas härra Bailey oli parajasti kliendile abiks või ladus tuliuusi raamatuid riiulitele, jättis ta kõik pooleli, viis tütre poetagusesse laoruumi ja kuulas ära.
„Mis viga, kullake?” küsis ta, silmad suured ja murelikud.
„Issi, mul oli täna nii kehv päev,” ütles Alex ükskord.
„Kas teised lapsed sind ikka veel kiusavad?” küsis isa. „Ma võin kooli helistada ja õpetajat paluda, et ta nendega räägiks.”
„Ega see asja ei parandaks,” tihkus Alex. „Seeläbi, et nad mind avalikult taga kiusavad, püüavad nad üle saada oma sisemisest tühjusest ja ebakindlusest, mille on tekitanud nii ühiskonna- kui ka perekonnapoolne hooletussejätmine.”
Härra Bailey kratsis kukalt. „Kullake, sa tahad öelda, et nad on sinu peale lihtsalt kadedad?” küsis ta.
„Täpselt,” vastas Alex. „Ma lugesin täna söögivahetunni ajal raamatukogus ühte psühholoogiaraamatut, seal seletati kõik ära.”
Härra Bailey tõi kuuldavale uhke naeru. Tütre intelligentsus tekitas temas alatasa hämmeldust. „Alex, sa oled vist targem, kui see sulle endale kasuks tuleb,” arvas ta.
„Mõnikord tahaksin tõesti selline olla nagu kõik teised,” pihtis Alex. „Issi, ma olen üksiolemisest tüdinud. Kui tark ja tubli õpilane olla tähendab seda, et ma ei saagi endale sõpru, siis ma oleksin parema meelega selline nagu Conner.”
„Alex, СКАЧАТЬ