Muinasjutumaa. Chris Colfer

Чтение книги онлайн.

      „Tänane tund ajas mind väga põnevile,” rääkis Alex Conn erile, kui nad koolist koju läksid. Tuttav jutt, Conner oli harjunud seda õe suust kuulma ning tema jaoks oli see otsekui märgusõna, et edasi ei tasu enam kuulata.

      „Tead, proua Peters tõi asja tuuma väga hästi välja,” paristas Alex erutatult. „Mõtle ainult, millest kõigest lapsed ilma jäävad, kui neilt muinasjutud ära võtta! Jube mõelda! Kas sinu meelest poleks õudne? Conner, kas sa üldse kuulad, mis ma räägin?”

      „Jep,” valetas Conner. Tema tähelepanu köitis tühi teokarp ja ta toksis seda jalaga mööda kõnniteed edasi.

      „Kas sa kujutaksid ette sellist lapsepõlve, et ei tea ühtegi muinasjututegelast ega – paika?” laskis Alex edasi. „Küll meil ikka vedas, et isa ja vanaema meile nii hoolega ette lugesid, kui me alles pisikesed olime.”

      „Hullult vedas …” Conner noogutas, ehkki polnud kindel, mille peale just.

      Pärast kooli läksid Bailey-kaksikud iga päev koos koju. Nad elasid kenas kohas, ümberringi teised kenad kohad ja nende ümber omakorda veel palju keni kohti. Terve ookean eeslinnamaju, iga maja naabermajaga väga sarnane ja samas ainuomaselt eriline.

      Et tee peal aega surnuks lüüa, jutustas Alex vennale kõigest, mis tal meeles mõlkus: hetkemõtteid ja muresid, kokkuvõtte kõigest sel päeval koolis õpitust, sellest, mida ta kavatseb teha, niipea kui nad ükskord koju jõuavad. Ehkki see igapäevane harjumus Connerit ärritas, sai ta aru, et tema on terves ilmas ainuke inimene, kellega Alexil nüüd on rääkida, ja ta pingutas kuulata. Aga kuulamine polnud Conneri tugevamaid külgi.

      „Kust ma tean, missugusest muinasjutust kirjutada? Valida on nii raske!” kaebas Alex ja plaksutas erutusest käsi. „Millest sina oma kirjandi teed?”

      „Ee…” häälitses Conner ja tõstis järsu peanõksatusega pilgu maast. Ta ei mäletanud, mida õde küsis, ja pidi vestluse kõigepealt mõttes tagasi kerima.

      „Karjapoisist ja hundist,” kohmas ta esimese pähe turgatanud mõtte.

      „Seda sa küll valida ei või,” ütles Alex ja raputas pead. „See on täiesti ilmselge! Et proua Petersile muljet avaldada, vali midagi keerulisemat. Selline, kus oleks peidetud sõnum, mis ei tuleks silmapilk esile.”

      Conner ohkas. Palju kergem oleks Alexile järele kiita, selle asemel et vaidlema hakata, aga vahel pole midagi parata.

      „Olgu, ma võtan siis „Okasroosikese”,” otsustas ta.

      „Huvitav valik!” süttis Alex. „Mis sinu arvates võiks selle jutu iva olla?”

      „Vist see, et naabreid ei tasu vihale ajada,” vastas Conner.

      Alex mühatas laitvalt.

      „Conner, ära jama! See nüüd küll „Okasroosikese” mõte ei ole,” ütles ta etteheitvalt.

      „On ikka,” seletas Conner. „Kui kuningas ja kuninganna oleksid selle totaka haldja peole kutsunud, poleks midagi sellist ülepea juhtunudki.”

      „Nemad ei saanud sinna midagi parata, et kõik nii läks,” sõnas Alex. „Kolmeteistkümnes haldjas oli kuri ja oleks pisikese printsessi tõenäoliselt nii või teisiti ära neednud. „Okasroosike” on lugu sellest, kuidas vältida paratamatut. Tema vanemad püüdsid printsessi ohu eest kaitsta ja lasksid terves kuningriigis kõik kedervarred ära hävitada. Tüdrukut kaitsti nii hoolega, et tal polnud ohust aimugi, aga ikkagi torkas ta endale näppu kohe esimese kedervarrega, mida ta elu sees nägi.”

      Conner vaagis seda varianti ja raputas pead. Omaenda versioon meeldis palju rohkem.

      „Pole nõus,” vaidles ta. „Ma olen näinud, kui pahaseks sa saad, kui sind vahel kuhugi ei kutsuta, siis on sul endal ka selline nägu peas, et oleksid valmis mõne tite ära needma.”

      Alex heitis Connerile nii tigeda pilgu, et selle üle oleks uhke olnud isegi proua Peters.

      „Ehkki muinasjutte ei ole võimalik valesti tõlgendada, tuleb siinkohal igatahes öelda, et nüüd panid küll kõvasti mööda,” ütles Alex.

      „Ma ütlen ainult niipalju, et inimesed vaadaku ette, keda nad eemale tõrjuvad,” seletas Conner üle. „Mul oli algusest peale tunne, et Okasroosikese vanemad olid selle ära teeninud, mis nendega juhtus.”

      „Ohoh?” osatas Alex. „Nähtavasti mõtled siis sedagi, et Hansuke ja Greteke olid selle ära teeninud?”

      „Jah,” möönis Conner ja tundis end väga teravmeelsena. „Ja nõiamoor niisamuti.”

      „Mismoodi?” küsis Alex.

      „Vaat niimoodi,” muigas Conner, „et kui tahad kommidest majakest, siis ära ela paksude laste naabruses. Paljudel muinasjututegelastel pole nagu üldse kainet mõistust.”

      Alex tõi kuuldavale veel ühe tauniva mühatuse. Conner arvutas, et enne kojujõudmist võib neid kosta vähemalt viiekümne ringis.

      „Nõiamoor ei elanud nende naabruses! Hoopis paksus metsas! Mäletad, nad pidid leivaraasukestega teed märgistama, et oskaksid pärast tagasi tulla. Ja maja mõte selles oligi, et lapsi ligi meelitada! Lapsed olid tegelikult ju näljas,” tuletas Alex vennale meelde. „Tee enne tõsiasjad selgeks, kui kritiseerima tuled.”

      „Kui nad näljas olid, kuidas nad said siis leivaraasukesi pilduda?” küsis Connor. „Minu meelest olid nad parajad marakratid.”

      Alex mühatas taas.

      „Ja mida su segane arunatuke „Kuldkihara ja kolme karu” õpetliku iva kohta välja mõtles?” küsis Alex trotslikult.

      „Lihtne,” vastas Conner. „Hoidke uksed lukus! Röövleid on igat mõõtu ja masti. Usaldada ei saa isegi pisikesi lokkispäiseid plikatirtse.”

      Alex mühatas uuesti ja põimis käed rinnal vaheliti. Ta nägi vaeva, et mitte itsitama hakata; ta ei tahtnud venna arvamust kinnitada.

      „„Kuldkihar” räägib tagajärgedest! Proua Peters ise ütles,” teatas Alex. Ehkki ta poleks seda mingi hinna eest tunnistanud, oli vennaga vahel õige lõbus vaielda. „Aga „Jack ja oavars”?” küsis ta.

      Conner pidas viivukese aru ja naeratas siis üleannetult. „Halvad oad võivad põhjustada hullematki kui seedehäireid,” vastas ta ja СКАЧАТЬ