Salamõrtsuka teekond. I osa. Robin Hobb
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Salamõrtsuka teekond. I osa - Robin Hobb страница 8

Название: Salamõrtsuka teekond. I osa

Автор: Robin Hobb

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Героическая фантастика

Серия:

isbn: 9789985327289

isbn:

СКАЧАТЬ tööd, et Burrichi päevi täita. Ta oli valitsenud Hirvelossi tallide, kõigi neis elanud hobuste, jahikoerte ja pistrike üle. Nüüd nägin, kuidas ta mõtles endale välja tegevusi, millega tunde täita, ja teadsin, kui väga ta igatses loomade järele, kelle eest ta oli nii kaua hoolitsenud. Ka mina tundsin puudust askeldustest ja lossi inimestest, kõige teravamalt janunesin aga Molly järele. Kujutlesin vestlusi, mida ma temaga peaksin, korjasin enelaid ja päevapiirililli, sest need lõhnasid nagu tema, ning õhtul magama jäädes meenutasin ta käe puudutust oma näol. Aga nendest asjadest me ei rääkinud. Selle asemel klapitasime oma servi kokku, et saada midagi tervikule sarnanevat. Burrich püüdis kala ja mina pidasin jahti, oli vaja nahku puhastada, särke pesta ja parandada, vett tuua. See oli elu. Üks kord proovis ta mulle rääkida sellest, kuidas ta tuli vangikoopasse mind vaatama, et mulle mürki tuua. Ta käed tegid väikesi tõmblevaid liigutusi, kui ta rääkis, kuidas ta oli mind kongi jättes eemale kõndinud. Ma ei saanud lasta tal jätkata. „Lähme kalale,” pakkusin järsku. Ta hingas sügavalt ja noogutas. Me läksime kalale ja sel päeval rohkem ei rääkinud.

      Aga mind oli puuri pandud, näljutatud ja surnuks pekstud. Teadsin, et kui ta vahel minu poole vaatas, nägi ta arme. Habet ajasin ma põsel oleva armi ümbert ja seal olid mu juuksed lauba kohal valged, kus mu peanahk oli lõhki olnud. Me ei rääkinud sellest. Ma keeldusin sellele mõtlemast. Aga ükski mees ei jää selliseid asju läbi tehes muutumata.

      Hakkasin öösiti jälle unenägusid nägema. Lühikesi värvikaid unenägusid, tardunud hetki tulest, kõrvetavast valust, lootusetust hirmust. Ärkasin, juuksed külmast higist märjad, hirm ajas iiveldama. Kui ma end pimedas istuli ajasin, ei jäänud neist unedest midagi järele, mitte ainukestki niiti, millest tõmmates neid lahti harutada. Ainult valu, hirm, viha, masendus. Eelkõige siiski hirm. Kõikehaarav hirm, mis pani mu värisedes õhku ahmima, silmad vett jooksmas, sapi maik kurgus.

      Kui see esimest korda juhtus – kui ma esimest korda end sõnatu karjega tikksirgelt istuma ajasin, veeretas Burrich end voodist välja, toetas käe mu õlale ja küsis, kas kõik on korras. Tõukasin ta nii jõuliselt eemale, et ta põrkas vastu lauda ja oleks selle peaaegu ümber lükanud. Hirmust ja vihast sai kokku hetkeline raev, mille jooksul ma oleksin võinud ta tappa ainult seepärast, et ta oli mu käeulatuses. Sel hetkel tõrjusin ja põlgasin ma ennast nii täielikult, et ihaldasin hävitada kõike, mis oli mina või piirnes minuga. Ma tõukasin kogu maailma ja oleksin peaaegu oma teadvuse pigast nihutanud. Vend, vend, vend, kiunatas Öösilm meeleheitlikult minu sees ja Burrich tuikus ebamääraselt hüüatades tagasi. Hetke pärast suutsin neelatada ja Burrichile pomiseda: „Luupainaja, muud ei midagi. Anna andeks. Ma nägin und edasi, lihtsalt luupainaja.”

      „Ma mõistan,” ütles ta järsult ja kordas siis mõtlikumalt: „Ma mõistan.” Ta läks tagasi oma voodisse. Teadsin aga, mida ta oli mõistnud – ainult seda, et ta ei saa mind kuidagi aidata.

      Luupainajad ei käinud igal ööl, kuid siiski nii sageli, et hakkasin oma voodit pelgama. Burrich teeskles magamist, kuid ma teadsin, et ta lamas ärkvel, kui ma üksi oma öiseid võitlusi pidasin. Ma ei mäletanud unenägude üksikasju, ainult piinavat õudust, mida need minus tekitasid. Hirmu olin ma ennegi tundnud. Sageli. Hirmu sepistatutega võideldes, hirmu lahingus punalaevnikega, hirmu, kui olin vastamisi Serenega. Hirmu, mis hoiatas, kannustas, andis tillukese eelise, et ellu jääda. Aga see öine hirm oli jõuetukstegev, jättes vaid lootuse, et surm tuleb ja lõpetab selle, sest ma olin murdunud ja teadsin, et annaksin sellest valust pääsemiseks ära kõik.

      Miski ei saa vastu sellisele hirmule või häbile, mis sellele järgneb. Ma proovisin viha ja proovisin vihkamist. Seda ei suutnud uputada pisarad ega brändi. See imbus minusse nagu paha lõhn ja andis tooni kõigile mu mälestustele, varjutas mu ettekujutust iseendast. Ükski neist rõõmu, kire või vapruse hetkedest, mida ma suutsin meenutada, ei olnud enam päris see, mis see oli olnud, sest mu mõistus lisas reetlikult: „Jah, nii võis see korraks ju olla, siis tuli aga see ja nüüd oled sa niisugune.” Lolliksajav hirm kükitas lakkamatult minu sees. Teadsin mingi haiglase kindlusega, et pingelises olukorras jääb minust alles ainult hirm. Ma polnud enam FitzChivalry. Olin see, mis jäi järele, kui hirm oli ta kehast välja ajanud.

*

      Teisel päeval pärast seda, kui Burrichil oli brändi otsa saanud, ütlesin talle: „Ma saan siin hakkama, kui sa tahad Hirvelossi linnas käia.”

      „Meil ei ole raha, et midagi osta, ja pole enam ka midagi maha müüa.” Ta ütles seda teravalt, nagu oleks see minu süü. Ta istus tule ees. Ta oli käed kokku pannud ja põlvede vahele surunud. Käed olid värisenud – õige pisut. „Nüüdsest peale peame omal jõul hakkama saama. Ulukeid on siin piisavalt. Kui me ei suuda endid ära toita, siis olemegi nälga väärt.”

      „Saad sa hakkama?” küsisin vaikselt.

      Ta vaatas mind silmi kissitades. „Mis mõttes?” küsis ta.

      „Selles mõttes, et brändit ei ole,” ütlesin otse välja.

      „Ja sa arvad, et ma ei saa ilma elada?” Ta hakkas juba ärrituma. Brändi lõppemisest saadik juhtus see järjest sagedamini.

      Kehitasin põgusalt õlgu. „Ma lihtsalt küsisin. Muud ei midagi.” Istusin hästi liikumatult ega vaadanud tema poole, lootes, et ta ei plahvata.

      Veidi aja pärast ütles ta väga vaikselt: „Noh, küllap see on asi, milles me peame koos selgust saama.”

      Lasin ajal mööda libiseda. Lõpuks küsisin: „Mida me tegema hakkame?”

      Ta vaatas mind pahaselt. „Ma ju ütlesin. Jahti pidama, et ennast ära toita. See on ometi asi, millest sa peaksid aru saama.”

      Vaatasin kõrvale ja noogutasin pead. „Ma mõistan. Ma mõtlesin… pärast seda. Pärast homset.”

      „Noh. Me peame jahti, et liha saada. Mõnda aega tuleme niiviisi toime. Aga varem või hiljem hakkame tahtma midagi sellist, mida me ei saa ega oska ka ise teha. Midagi toob meile Chade – kui saab. Hirveloss on nüüdseks nagu paljaksnäritud kont. Ma pean minema linna tööd otsima, kui see õnnestub. Aga esialgu…”

      „Ei,” ütlesin vaikselt. „Ma mõtlesin… me ei saa alatiseks siia peitu jääda, Burrich. Mis saab pärast seda?”

      Nüüd oli tema kord mõnda aega vaikida. „Ma arvan, et pole sellele pikemalt mõelnud. Esialgu oli see lihtsalt koht, kuhu sind tuua, kuni sa taastud. Siis tundus mõnda aega, et sa ei…”

      „Aga nüüd olen ma siin.” Kõhklesin. „Patience,” alustasin.

      „Usub, et sa oled surnud,” lõikas Burrich vahele, ehk karmimalt, kui oli kavatsenud. „Meie Chade’iga oleme ainsad, kes teavad vastupidist. Enne, kui me su kirstust välja tõmbasime, polnud meiegi kindlad. Kas doos oli liiga kange, nii et sa suridki seetõttu, või külmusid nende päevadega seal maa sees? Ma nägin, mida nad olid sinuga teinud.” Ta peatus ja silmitses mind hetke. Ta näis kurjast vaimust vaevatuna. Ta raputas lühidalt pead. „Ma ei arvanud, et sa selle üle elad, ja siis veel mürk. Nii et me ei andnud kellelegi lootust. Ja siis, kui me su sealt kätte saime…” Ta raputas jälle pead, nüüd juba kõvemini. „Kõigepealt olid sa nii läbi klopitud. Nad olid tekitanud sulle nii palju vigastusi… Ma ei tea, mis mõttega Patience puhastas ja sidus surnud mehe haavu, aga kui ta poleks seda teinud… Ja seejärel… polnud see sina. Mõne esimese nädala järel ajas sellele mõtlemine, mis me olime sinuga teinud, mul südame pahaks. Mulle näis, et me olime pannud hundi hinge mehe kehasse.”

      Ta vaatas mind uuesti ja mälestus tõi ta pilku uskumatuse. „Sa kargasid mulle kõrri. Esimesel päeval, mil sa suutsid omal jõul püsti seista, tahtsid sa ära joosta. Ma ei lasknud, ja sa kargasid mulle kõrri. Ma poleks saanud näidata Patience’ile СКАЧАТЬ