Salamõrtsuka teekond. I osa. Robin Hobb

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ rannikult, hakates sisemaa linnades kerjusteks, varasteks ja hooradeks. Kaubandus suri, sest välja saadetud laevad tulid väga harva tagasi.

      Istusime Chade’iga osmiku ees pingil ja vestlesime. Me ei rääkinud pahaendelistest asjadest ega möödaniku tähtsatest sündmustest. Me ei arutanud mu hauast naasmist ega tekkinud poliitilisest olukorrast. Selle asemel rääkis ta meie väikestest ühistest asjadest, just nagu oleksin ma olnud pikal reisil. Nirk Slink oli vanaks jäänud; talvel olid ta liikmed kangeks jäänud ja ka kevade tulek polnud talle eluvaimu lisanud. Chade pelgas, et veel ühte aastat ta enam üle ei ela. Chade’il oli viimaks õnnestunud kuivatada vimpellehti, ilma et need oleksid hallitama läinud, kuid leidnud siis, et kuivatatud lehtedel polnud suuremat mõju. Me mõlemad tundsime puudust kokk Sara saiakestest. Chade küsis, kas ma tahan midagi oma vanast toast.

      Regal oli lasknud selle läbi otsida ja tuba oli segamini, aga kaasa polnud sealt tema arvates kuigi palju võetud ja keegi ei tunneks ka puudust, kui ma midagi endale tahaksin. Küsisin, kas ta mäletab seinavaipa, mis kujutas kuningas Wisdomi kohtumist Elderlingidega.

      Ta vastas, et mäletab, kuid et see oli tema jaoks kaugelt liiga suur ära lohistamiseks. Tegin nii õnnetut nägu, et ta andis kohe järele ning ütles, et loodab midagi välja mõelda.

      Hakkasin naerma. „See oli nali, Chade. See asjandus tekitas mulle vaid luupainajaid, kui ma laps olin. Mitte millelgi seal toas ei ole enam minu jaoks tähtsust.”

      Chade vaatas mind peaaegu nukralt. „Sa jätad maha oma vana elu, kaasas ainult seljariided ja kõrvarõngas. Ja sa ütled, et ei taha midagi, mida ma võiksin sulle tuua. Kas see ei tundu sulle veider?”

      Istusin ja mõtlesin hetke. Mõõk, mille Verity oli mulle andnud. Hõbesõrmus, mille oli mulle andnud kuningas Eyod ja mis enne oli kuulunud Ruriskile. Emand Grace’i ilunõel. Patience’i flööt, mis oli minu tuppa jäänud – lootsin, et ta on selle tagasi saanud. Mu värvid ja paberid. Väike mürgikarp, mille ma olin endale nikerdanud. Mollyga polnud me kunagi mälestusesemeid vahetanud. Ta polnud lubanud mul talle kingitusi teha ja mulle polnud kunagi pähe tulnud näpata temalt juuksepael. Kui ma oleksin…

      „Ei. Küllap on parem alustada puhtalt lehelt. Kuigi ühe asja sa unustasid.” Pöörasin oma koredast riidest särgi kraed ja näitasin talle väikest hõberaamis rubiini. „Ehisnõel, mille Shrewd mulle andis, et märkida, kes ma olen. See on mul veel alles.” Patience oli seda kasutanud mu surilina kinnitamiseks. Tõrjusin selle mõtte.

      „Mind üllatab, et keegi Regali meestest seda sisse ei vehkinud. Ju peeti vaistu siis millekski nii kurjakuulutavaks, et nad kartsid sind surnust peast nagu elavanagi.”

      Katsusin sõrmega nina – sealt, kust see oli murdunud. „Mulle jäi mulje, et ega nad mind eriti ikka ei kartnud.”

      Chade muigas vildakalt. „Nina teeb sulle muret, jah? Mulle tundub, et see annab su näole rohkem isikupära.”

      Kissitasin tema poole vaadates päikesepaistes silmi. „Tõsiselt?”

      „Ei. Aga nii on viisakas öelda. Ega see tegelikult väga hull ei ole. Näib peaaegu, nagu oleks keegi püüdnud sul seda sirgeks seada.”

      Mälestuse lõikav ots pani mind võpatama. „Ma ei taha sellele mõelda,” tunnistasin siiralt.

      Minu pärast valu tundes läks ta nägu järsku pilve. Vaatasin kõrvale, sest ei suutnud ta kaastunnet taluda. Mälestusi mulle osaks saanud peksmistest oli lihtsam välja kannatada, kui ma teesklesin, et keegi teine neist ei tea. Mul oli häbi selle pärast, mida Regal oli minuga teinud. Toetasin pea vastu osmiku päikesesooja seina ja hingasin sügavalt sisse. „Et siis. Mis toimub seni veel elus olevate inimeste seas?”

      Chade köhatas, nõustudes teemat vahetama. „Noh. Kui palju sa juba tead?”

      „Mitte eriti. Et Kettricken ja Narr pääsesid minema. Et Patience võib olla kuulnud, nagu oleks Kettricken turvaliselt mägedes. Et Regal on kuningas Eyodi peale vihane ja lõikas läbi ta kaubateed. Et Verity on endiselt elus, aga keegi pole temalt sõnumeid saanud.”

      „Vau! Vau!” Chade ajas end väga sirgu. „Kuuldus Kettrickenist… sa mäletad seda tollest õhtust, mil me Burrichiga sellest rääkisime.”

      Pöörasin pilgu kõrvale. „Umbes nii, nagu mäletatakse ammust unenägu. Veealustes värvides ja sündmused on vales järjekorras. Ainult nii palju, et sa mainisid seda.”

      „Ja mis sa Verity kohta ütlesid?” Järsku oli ta hääles pinge, mis pani mu seljal jooksma külmad hirmuvärinad.

      „Ta taidus mulle sel õhtul,” vastasin vaikselt. „Ma ütlesin siis ju teile, et ta on elus.”

      „NEETUD!” Chade hüppas püsti ja kargles raevuhoos ringi. Ma polnud sellist etendust varem näinud ja silmitsesin teda ühtaegu hämmastuse ja hirmuga. „Me Burrichiga ei võtnud su sõnu tõsiselt! Oh, jah, me olime rõõmsad, kui sa need pomisesid, ja kui sa ära jooksid, ütles ta: „Las poiss läheb, see on ainus, milleks ta täna õhtul võimeline on – printsi nime meenutama.” Midagi enamat me siis ei arvanudki. Neetud, neetud!” Ta peatus järsku ja sihtis mind sõrmega. „Kanna ette. Räägi mulle kõik ära.”

      Kobasin selle järele, mida mäletasin. Selles oli raske selgust saada, just nagu oleksin näinud seda läbi hundi silmade. „Tal oli külm. Aga ta oli elus. Kas siis väsinud või vigastatud. Kuidagi aeglane. Ta püüdis minuni jõuda ja mina tõrjusin teda, seepärast ta soovitas kogu aeg, et ma jooksin. Ilmselt selleks, et mu kaitse nõrgeneks…”

      „Kus ta oli?”

      „Ma ei tea. Lumi. Mets.” Püüdsin tontlikest mälestuskildudest selgust saada. „Ma arvan, et ta ise ka ei teadnud, kus ta on.”

      Chade’i rohelised silmad puurisid minusse. „Suudad sa temani jõuda, teda üldse tunda? Oskad sa öelda, on ta veel elus?”

      Raputasin pead. Mu süda hakkas rinnus kiiremini taguma.

      „Kas sa jõuad taiuga temani?”

      Raputasin pead. Kõhtu tekkis pinge.

      Chade’i pettumus kasvas iga mu pearaputusega. „Neetud, Fitz, sa pead!”

      „Ma ei taha!” hüüatasin järsku. Ja olin juba püsti.

      Jookse ära! Jookse kiiresti ära!

      Seda ma tegingi. Nii lihtne see äkitselt oligi. Põgenesin Chade’i ja osmiku juurest, nagu oleksid mul kannul kõik välissaarlaste põrgusaarte kuradid. Chade hõikas mind, aga ma keeldusin ta sõnu kuulmast. Jooksin ja olin peagi puude varjus, Öösilm mu kõrval.

      Mitte sinnapoole, Karja Süda on seal, hoiatas ta mind. Nii et me jooksime mäkke, jõest eemale, mäeservalt alla rippuva tiheda põldmurakatest kardina taha, kus Öösilm end tormistel öödel varjas. Mis juhtus? Mis oht see oli? uuris Öösilm.

      Ta tahtis, et ma tagasi läheksin, tunnistasin veidi aja pärast. Püüdsin esitada seda nii, et Öösilm aru saaks. Ta tahtis, et ma… ei oleks enam hunt.

      Mu selga mööda jooksis ootamatu külmavärin. Öösilmale seletades olin sattunud tõega silmitsi. Valik oli lihtne. Olla hunt, ilma mineviku või tulevikuta, ainult tänases päevas. Või minevikust räsitud mees, kelle süda pumpas koos verega hirmu. Võisin käia kahel jalal ning mu elu juurde kuuluksid häbi ja eneseõigustus. Või joosta neljal jalal ning unustada, kuni isegi Mollyst jääks vaid ammune meeldiv СКАЧАТЬ