Salamõrtsuka teekond. I osa. Robin Hobb

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lõikasin pilkavalt. „Sa hoolitsesid minu eest, sest see oli ainus, mida sa tegelikult oskasid. Burrich, terve oma elu oled sa kellegi teise eest hoolitsenud, kedagi teist endast ettepoole asetanud, ohverdanud igasuguse normaalse elu kellegi teise pärast. Truu nagu koer. On see kellegi elu? Kas sa pole kunagi mõelnud olla iseseisev ja ise otsustada? Või kas sunnib just hirm sind pudelisse vaatama?” Mu hääl oli valjenenud hüüdeks. Kui mul sõnad otsa said, siis ma ainult põrnitsesin, rind tõusis ja vajus, kui ma oma raevu välja hingeldasin.

      Poisina vihaseks saades olin endale korduvalt lubanud, et ühel päeval maksan kätte iga tema antud kõrvakiilu eest, iga latri eest, mida ta käskis mul puhastada, kui ma oli liiga väsinud, et püstigi seista. Nende sõnadega olin oma pahura väikese lubaduse nüüd kümnekordselt täitnud. Ta silmad olid pärani ja ta oli valust sõnatu. Nägin ta rinda korraks tõusmas, nagu oleks õhk temast välja löödud ja ta püüaks seda tagasi ahmida. Ta silmis oli samasugune jahmatus, nagu oleksin teda järsku noaga löönud.

      Vaatasin talle otsa. Ma ei teadnud, kuskohast olid kõik need sõnad tulnud, aga nüüd oli hilja neid tagasi kutsuda. Öelda „vabandust” ei teeks neid sõnu olematuks, ei muudaks neid vähimalgi määral. Järsku lootsin, et ehk ta lööb mind, see annaks meile mõlemale vähemalt midagi tagasi.

      Ta tõusis ebakindlalt, toolijalad krigisesid puupõrandal. Tool ise vaarus ja prantsatas ümber, kui ta sellest eemale astus. Burrich, kes kõndis kindlal sammul ka siis, kui oli end kõrini brändit täis kaaninud, tuikus nüüd ukseni minnes ja välja astudes nagu joobnu. Mina lihtsalt istusin, tundes, kuidas miski minus jäi väga vaikseks. Ma lootsin, et see oli mu süda.

      Hetke püsis vaikus. Pika hetke. Siis Chade ohkas. „Miks?” küsis ta veidi aja pärast vaikselt.

      „Ma ei tea.” Ma valetasin nii hästi. Chade oli ise seda mulle õpetanud. Vaatasin tulle. Hetkeks ma isegi oleksin tahtnud talle selgitada. Otsustasin aga, et ei saaks sellega hakkama. Leidsin, et lihtsam on keerutada. „Võibolla oli mul vaja temast vabaks saada. Kõigest sellest, mida ta minu heaks on teinud – ka siis, kui ma pole tahtnud, et ta seda teeks. Et ta lõpetaks nende asjade tegemise, mille eest ma ei saa talle iial tasuda. Asjade eest, mida üks mees ei peaks teise heaks tegema, ohvrite eest, mida ei peaks teise eest tooma. Ma ei taha talle enam võlgu olla. Ma ei taha mitte kellelegi mitte midagi võlgneda.”

      Kui Chade rääkima hakkas, tegi ta seda asjalikult. Tema pikkade sõrmedega käed puhkasid vaikselt, peaaegu lõdvestunult reitel. Aga ta rohelised silmad olid läinud vasemaagi värvi ja neis hõõgus viha. „Sellest ajast saadik, kui sa Mäestiku Kuningriigist tagasi jõudsid, on sinus pulbitsenud soov kakelda. Ükskõik kellega. Kui sa olid poisikesena pahur ja mossis, siis ma leidsin, et ju see on poisikese asi, poisikese arusaamised ja pettumused. Aga tagasi tulid sa… vihasena. Nagu kogu maailmale väljakutset heites, et see katsuks sind tappa, kui suudab. Sa ei seadnud end ainult Regali teele ette – sa leidsid alati kõige ohtlikuma koha, kuhu tormata. Burrich polnud ainus, kes seda märkas. Tuleta oma viimast aastat meelde: tarvitses mul vaid ringi pöörata, kui juba oli Fitz kedagi sõimamas, keset rusikavõitlust, keset lahingut, üleni sidemetes, purjus nagu madrus või siis lõtv nagu nöör ja haldjakoort lunimas. Millal olid sa rahulik ja mõtlik, millal olid sa sõprade seltsis rõõmus, millal lihtsalt rahulik? Kui sa ei norinud vaenlaste kallal, peletasid sa eemale oma sõpru. Mis sinu ja Narri vahel juhtus? Kus on praegu Molly? Burrichi kihutasid sa just äsja minema. Kes on järgmine?”

      „Ilmselt sina.” Need sõnad oleksid igal juhul välja murdnud. Ma ei tahtnud neid öelda, kuid ma ei suutnud neid tagasi hoida. Oli nende aeg.

      „Sellega, mis sa Burrichile ütlesid, sa juba liikusidki tubli tüki maad sinnapoole.”

      „Ma tean,” ütlesin järsult. Vaatasin talle otsa. „Juba tükk aga pole sa rahul millegagi, mida ma teen. Burrich samuti mitte. Või üldse keegi. Paistab, et ma ei tee viimasel ajal häid otsuseid.”

      „Sellega olen ma nõus,” kinnitas Chade järeleandmatult.

      Ja see puhus mu vihasöed jälle lõkendama. „Võib-olla seepärast, et mulle pole kunagi antud võimalust midagi ise otsustada. Võib-olla seepärast, et ma olen kõigi jaoks liiga kaua lihtsalt poiss olnud. Burrichile tallipoiss, sinule salamõrtsuka õpilane, Verityle pailaps, Patience’ile paaž. Millal ma sain olla midagi iseendale?” küsisin ägedalt.

      „Millal sa ei saanud?” vastas Chade niisama kuumalt. „Ainult enda nimel sa pärast mägedest tulekut oledki tegutsenud. Verity juurde läksid sa kurtma, et ei taha enam salamõrtsukas olla just siis, kui oli vaja vaikset tööd. Patience püüdis sind hoiatada, et sa Mollyst eemale hoiaksid, aga sa tegid ikka nii, nagu ise tahtsid. Mollyst sai seetõttu märklaud. Sa tõmbasid Patience’i vandenõudesse, mis seadsid ta ohtu. Sa sidusid end hundiga hoolimata kõigest sellest, mida Burrich oli sulle rääkinud. Sa kahtlesid kõigis mu otsustes kuningas Shrewdi tervise kohta. Ja su eelviimane loll temp Hirvelossis oli vabatahtlikult ühineda vanenõuga trooni vastu. Sada aastat pole kodusõda nii lähedal olnud kui siis.”

      „Ja mu viimane loll temp?” küsisin kibestunud uudishimuga.

      „Justini ja Serene tapmine,” ütles ta selgesti süüdistades.

      „Chade, nad olid just mu kuningast tema viimase jõu imenud,” rõhutasin jäiselt. „Tapnud ta minu käte vahel. Mida ma oleksin pidanud tegema?”

      Ta tõusis püsti ja suutis jälle kuidagi tekitada mulje, nagu kõrguks ta minu kohal. „Pärast kõiki neid aastaid, mis ma sind treenisin, kõike, mida ma sulle vaikse töö kohta õpetasin, jooksid sa paljastatud noaga lossis ringi, lõikasid ühel kõri läbi ja torkasid teise surnuks otse suures saalis, kõigi sinna kogunenud aadlike silme all… Minu tubli salamõrtsuka õpilane! Nii et see oli sinu meelest ainus võimalus, kuidas seda korraldada?”

      „Ma olin vihane!” möiratasin.

      „Just nimelt!” möiratas tema vastu. „Sa olid vihane. Ja seepärast hävitasid sa tugipunkti, mis meil Hirvelossis oli! Sul oli rannaäärsete hertsogite usaldus, sina aga otsustasid esineda neile hullumeelsena! Sa purustasid nende viimsegi usu Farseeri vereliini.”

      „Mõne hetke eest sa noomisid mind nende hertsogite usalduse pärast.”

      „Ei. Ma noomisin sind seepärast, et sa ennast neile ette mängisid. Sa poleks tohtinud lasta neil pakkuda sulle Hirvelossi valitsemist. Kui sa oleksid oma tööd korralikult teinud, poleks neil sellist mõtetki tekkinud. Ikka uuesti ja uuesti unustasid sa oma koha. Sa ei ole prints, sa oled salamõrtsukas. Sa ei ole mängija, sa oled mängunupp. Ja kui sa hakkad oma käike tegema, ajad sa untsu kõigi strateegiad ning sead ohtu kõik teised nupud mängulaual!”

      See, kui sa ei oska vestlusparnerile vastu vaielda, ei tähenda veel tema sõnadega nõustumist. Ma põrnitsesin teda. Ta ei taganenud, vaid lihtsalt seisis seal ja vaatas mulle ülevalt alla. Chade’i roheliste silmade terava pilgu all kaotas mu viha järsku oma jõu, jäi ainult kibedus. Mu salajane hirmuhoovus murdis jälle pinnale. Mu otsusekindlus kadus. Ma ei saanud hakkama. Mul ei jätkunud jõudu neist mõlemast lahti öelda. Veidi aja pärast kuulsin oma häält pahuralt lausumas: „Hea küll. Olgu siis. Nagu alati, on sinul ja Burrichil õigus. Ma luban, et rohkem enam ei mõtle, vaid lihtsalt kuuletun. Mida sa tahad, et ma teeksin?”

      „Ei.” Napilt.

      „Mis ei?”

      Ta raputas aeglaselt pead. „Tänase õhtuga on mulle väga selgeks saanud, et ma ei saa enam milleski sinule toetuda. Sa ei saa minult mingeid ülesandeid ega ole nüüdsest osaline minu plaanides. Need päevad on möödas.” Ma ei mõistnud lõplikkust ta hääles. Ta pöördus kõrvale, pilk kauguses. Kui ta uuesti rääkima hakkas, siis mitte nagu СКАЧАТЬ