Salaring: Riitus. L. J. Smith

Чтение книги онлайн.

      Viimaks oli alles jäänud üksainus maja päris rannajärsaku tipus ja just selle poole olidki nad teel. Meeleheitel Cassie põrnitses ainiti seda lähenevat hoonet. See oli tagurpidi pööratud paksu T-tähe kujuga, esitiib maantee poole ja tagatiib sirgelt taha sirutatud. Kui auto maja esiküljele lähemale jõudis, märkas Cassie, et tagatiib on teistsugune kui esitiib. Tagatiival oli järsk längus katus ja väikesed ebaühtlaselt paiknevad aknad, mille sisse olid surutud pisikesed rombikujulised klaasid. Majaosa polnud isegi üle värvitud; seda kattis päevinäinud hall laudvooderdis.

      Hoone esikülge oli värvitud… kunagi ammu. Vana värv oli seinalt rullis ribadena kooruma hakanud. Mõlemad korstnad olid viltu vajunud ja jätsid varisemisohtliku mulje, pealegi ähvardas kogu kividega kaetud katus kokku kukkuda. Esikülje aknad paiknesid küll korrapäraselt, aga nägid välja, nagu poleks neid iial pestud.

      Cassie jõllitas sõnatult maja. Nii masendavat vaatepilti polnud ta näinud kogu senise elu jooksul. See ei saanud olla õige maja.

      „Sedasi,” lausus ema võltsi rõõmsameelsusega ja pööras kruusasele sissesõiduteele. „Siin ta ongi – maja, kus ma üles kasvasin. Me oleme kodus.”

      Cassie oli tumm. Tema sisemuses paisus järjest suuremaks õuduse, raevu ja pahameelega täidetud mull, mis ähvardas iga hetk lõhkeda.

      NELJAS PEATÜKK

      Ema vadistas teeseldud elevusega edasi, aga Cassie kuulis vaid üksikuid lausekatkeid. „…originaaltiib on tegelikult revolutsioonieelne, pooleteistkorruseline… esitiib on georgiaanlik, revolutsioonijärgne juurdeehitus…”

      Tema jutul ei tulnud ega tulnud lõppu. Cassie rebis autoukse lahti, et majast lõpuks ometi täielik ülevaade saada. Mida rohkem ta nägi, seda hullemas seisukorras paistis hoone olevat.

      Ema rääkis välisukse kohal asuvast risttalast, ta kiirustas ja hingeldas. „…täisnurkne, mitte kaarekujuline aken, neid hakati uste kohale paigaldama hiljem…”

      „Ma vihkan seda!” karjatas Cassie teda katkestades, hääl neid ümbritsevas vaikuses ehmatavalt valju. Ta ei pidanud silmas risttala või mis iganes see oli. „Ma vihkan seda!” hüüdis ta uuesti ja veelgi kirglikumalt. Ema ta selja taga jäi vait, aga Cassie ei keeranud end ringi; ta värises üle kogu keha ja põrnitses hoonet, pesemata akende rida, lohkuvajunud räästarenne ja kogu seda koletislikult kössi vajunud õudustäratavat majamassi. „See on kõige koledam asi, mida ma elus näinud olen, ja ma vihkan seda maja. Ma tahan koju. Ma tahan koju!”

      Kui ta end ümber pööras, nägi ta, et ema nägu oli kahvatu ja silmad kohkunud, ning ta puhkes nutma.

      „Oh, Cassie.” Proua Blake sirutas talle üle auto vinüülkatuse käe. „Cassie, kullake.” Ka ema silmis olid pisarad, aga kui ta maja poole vaatas, tekkis tema näole ilme, mis Cassiet jahmatas. Ema pilgus segunesid vihkamine ja hirm, mis näisid olevat sama kirglikud nagu Cassie tunded.

      „Kallis Cassie, kuula mind ära,” lausus ema. „Kui sa tõesti ei taha jääda…”

      Ema ei lõpetanud lauset. Ikka veel nutva Cassie selja tagant kostis kolksatus. Pea hääle suunas pööranud, nägi ta, et välisuks oli avanenud. Uksel seisis vana hallipäine naine, kes toetus kepile.

      Cassie pöördus uuesti ema poole. „Emps?” küsis ta anuva häälega.

      Aga ema vaatas üksisilmi ukse suunas. Ja pikkamööda ilmus tema näole tuima alistumise ilme. Kui ta uuesti Cassie poole pöördus, oli ebakindlusest märku andev võlts lõbusus tema hääles tagasi.

      „Saa tuttavaks, kullake, see on sinu vanaema,” ütles ta. „Ärme lase tal oodata.”

      „Emme…” sosistas Cassie. See oli viimane meeleheitlik palve. Aga ema silmad olid ilmetud ja läbitungimatud.

      „Lähme, Cassie,” lausus ta.

      Cassiele tuli hullumeelne mõte, et ta viskub autoistmele, lukustab uksed ja jääb ootama, kuni keegi tuleb ja ta päästab. Aga äkitselt näis ka teda tabavat samasugune ränga kurnatuse seisund, mis oli enda võimusesse haaranud ema. Nad olid siin. Seda fakti ei saanud olematuks muuta. Ta lõi autoukse kinni ja sammus vaikides ema järel maja poole.

      Lävel seisev naine oli muldvana. Vähemalt piisavalt vana, et olla tema vanavanaema. Cassie püüdis tabada mõnd märki, mis oleks viidanud naise sarnasusele emaga, aga ei leidnud ühtki.

      „Saa tuttavaks, Cassie, see on su vanaema Howard.”

      Cassie pomises midagi ebamäärast. Vana naine astus kepile toetudes sammu ettepoole ja suunas sügavatest silmakoobastest pilgu Cassie näole. Samal hetkel välgatas Cassie peas veider mõte: ta lükkab mu ahju. Aga siis tundis ta, et tema ümber on käed ja teda kallistatakse üllatavalt tugevasti. Ta tõstis automaatselt käed, et vastu kallistada.

      Vanaema tõmbus eemale ja jäi teda pingsalt silmitsema. „Cassie! Lõpuks ometi. Pärast kõiki neid aastaid.” Cassie ebamugavustunne kasvas, sest vanaema ainitises pilgus näisid segunevat metsik mure ja ärev lootus. „Lõpuks ometi,” sosistas ta veel kord, justkui räägiks iseendaga.

      „Mul on hea meel sind jälle näha, ema,” ütles Cassie ema vaikselt ja viisakalt ning vanade silmade tuline pilk lahkus Cassie näolt.

      „Alexandra. Uskumatu, kui kaua me pole kohtunud, kullake.” Ehkki kaks naist embasid teineteist, oli tunda, et nende vahel valitseb raskesti seletatav pinge.

      „Aga mis me siin väljas seisame. Tulge sisse, lähme,” kutsus vanaema silmi pühkides. „Ma kardan, et vana maja on üsna viletsas seisukorras, aga ma panin teie jaoks valmis parimad toad. Kõigepealt näitan Cassiele tema tuba.”

      Päikeseloojangu aeglaselt kustuvas punases valguses nägi maja välja nagu pime koobas. Ja siin oli kõik viletsas seisukorras, alates kulunud polstriga tugitoolidest ja lõpetades männipuidust põrandat katva pleekinud idamaise vaibaga.

      Nad läksid ühest trepijärgust üles – Cassie vanaema liikus aeglaselt ja toetus käsipuule – ning edasi mööda pikka koridori. Põrandalauad kääksusid Cassie Reeboki tossude all, ja kui nad kõrgele kinnitatud seinalampidest möödusid, vilkusid need rahutult. Cassie meelest oleks neil pidanud olema käes küünlajalg. Ta poleks põrmugi üllatunud, kui pikas koridoris oleks neile vastu tulnud mõni Addamsite perekonna liige – Lurch või Cousin Itt.

      „Seinalampide kaablid… pani paika sinu vanaisa,” lausus vanaema vabandavalt. „Ta tahtis ilmtingimata kõigega ise hakkama saada. Ja siin, Cassie, on sinu tuba. Ma loodan, et roosa värv meeldib sulle.”

      Kui vanaema ukse avas, läksid Cassie silmad suureks. Tuba näis pärinevat muuseumist. Seina ääres seisis nelja sambaga voodi, mille päitsist ja jalgade poolsest otsast langes kaskaadina alla drapeering; voodit kattev baldahhiin oli samast lillelisest tuhmroosast kangast. Toolidel olid kõrged nikerdatud seljatoed ja sobivas toonis roosa brokaadist polster. Kõrgel kaminasimsil võis näha tinast küünlajalga ja portselanist kella ning toas oli veel mitu massiivset kauni läikega mööblieset. Sisustus oli ilus, aga liiga suursugune…

      „Riided võid panna siia – see kummut on tugevast mahagonipuidust,” lausus Cassie vanaema. „Sellist kujundust nimetatakse bombé’ks ja mööbel on valmistatud lähikonnas, Massachusettsi osariigis – koloniaalmaades on see ainus paik, kus seda laadi asju toodetakse.”

      Koloniaalmaades? Cassie põrnitses СКАЧАТЬ