Salaring: Riitus. L. J. Smith

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ korjan teokarpe, ma korjan lihtsalt teokarpe, kinnitas ta endale. Ma ei pea nende poole vaatama. Nad ei huvita mind.

      „Hei!”

      Cassie tõstis pea.

      Kokku oli noormehi neli ja kaks Portia venda seisid teistest eespool. Jordan kuulus kooli väitlusmeeskonda ja Logan oli laskurklubi Pistol Club liige. Või oli see vastupidi?

      „Kuule, ega siit äsja keegi mööda ei jooksnud?” küsis Jordan. Nad vahtisid kannatamatult ringi, elevil nagu ohvri lõhna haistnud jahikoerad, ja järsku meenus Cassiele veel üks luulerida. Neli kõhna naeratavat peni, küürud seljas. Ainult et need kutid polnud kõhnad; pigem musklis ja higised. Ja hingetud, nagu Cassie põlgusega märkas.

      „See on Portia sõbranna – Cathy,” lausus Logan. „Kuule, Cathy, kas üks poiss jooksis hiljuti sinnapoole?”

      Cassie astus aeglaselt lähemale, teokarbid käes. Tema süda peksles vastu rinnakorvi nii tugevalt, et poisid pidid seda nägema, ning ta keel oli kange.

      „Kas sa ei oska rääkida? Mida sa siin üldse teed?”

      Cassie sirutas käed tummalt ette ja avas peopesad.

      Poisid vahetasid pilke ja turtsatasid ning Cassie mõistis, keda kolledžis käivad poisid näevad: õblukest tütarlast, kellel on ilmetud pruunid juuksed ja tavalised sinised silmad. Pisikest California tšikki, kes läheb alles gümnaasiumi ega oska oma ajaga muud peale hakata kui tobedaid teokarpe korjata.

      „Kas sa nägid kedagi siit mööda jooksmas?” kordas Jordan küsimust kannatamatult, aga aeglaselt, justkui oleks tüdruk väheke kurdivõitu.

      Cassie noogutas, kurk kuiv, ning vaatas üle ranna neeme poole. Jordan kandis T-särgi peal eest avatud tuulepluusi, mis nii palavat ilma arvestades oli veider. Veelgi veidram oli selle alt esile tungiv kühm, aga kui poiss end ringi pööras, nägi Cassie välgatamas metalli.

      Püstol?

      Tundub, et laskurklubi liige on siiski Jordan, tabas ta end täiesti ebaoluliselt mõttelt.

      Nüüd, kui ta oli näinud midagi, mis oleks pidanud hirmu nahka ajama, sai ta hääle tagasi ja lausus kähinal: „Paar minutit tagasi kiirustas keegi koeraga sinnapoole.”

      „Ta on meil käes! Kaljudest edasi ta ei pääse!” ütles Logan. Tema ja kaks Cassiele tundmatut poissi marssisid mööda randa minema, aga Jordan pöördus uuesti Cassie poole.

      „Oled sa kindel?”

      Cassie vaatas talle ehmunult otsa. Miks ta seda küsib? Ta ajas meelega silmad suureks ja püüdis näida võimalikult lapsiku ja rumalana. „Jah…”

      „See on tähtis.” Järsku haaras Jordan tal randmest kinni. Cassie silmitses hämmeldunult oma kätt, teokarbid pihus värisesid ja ta oli ootamatust haardest nii ehmunud, et ei teinud piiksugi. „See on väga tähtis,” kordas Jordan, ning Cassie märkas pinget poisi kehas ja haistis kirbet higihaisu. See oli vastik ja ta tegi tõsiseid jõupingutusi, et säilitada neutraalne üllatunud ilme. Ta kartis, et poiss võib ta enda vastu tõmmata, aga too piirdus randme väänamisega.

      Ta proovis end vaos hoida, aga karjatas tahtmatult. Osaliselt oli karje tingitud valust, aga samas oli see reaktsioon millelegi, mis sähvatas poisi silmades – see oli fanaatiline, inetu ja kõrvetas nagu tuli. Ta ahmis ehmunult õhku ja mõtles, et pole lapsepõlvest saadik nii väga kartnud kui praegu.

      „Jah, ma olen kindel,” sõnas ta hingetuna, vaadates kindlameelselt neisse inetutesse silmadesse. „Ta jooksis sinna, neeme poole.”

      „Tule, Jordan, jäta ta rahule!” hõikas Logan. „Ta on alles laps. Lähme!”

      Jordan kõhkles. Ta teab, et ma valetan, mõtles Cassie, taipamata, miks see mõte talle meeldib. Ta teab, aga ei julge oma aimdust usaldada, sest ta ei taipa, kuidas ta seda teab.

      Usu mind, mõtles ta poisi pilgule julgelt vastates ja soovis, et too teeks, mida öeldi. Usu mind ja mine ära. Usu mind.

      Poiss lasi ta randmest lahti.

      „Vabandust,” pomises ta pahuralt, pöördus ja lippas teiste juurde.

      „Just,” sosistas Cassie ja jäi hiirvaikselt seisma.

      Erutusest judisedes saatis ta pilguga noormehi, kes sörkisid üle märja liiva, nende üles-alla liikuvaid küünarnukke ja põlvi ning Jordani selja taga laperdavat tuulepluusi. Nõrkus levis kõhust jalgadesse ja äkitselt olid ta põlved pehmed nagu kitt.

      Ühtäkki sai ta taas teadlikuks ookeani kohinast. Rahustav heli mässis ta endasse. Kui neli jooksjat ümber kaljunurga keerasid ja tema vaateväljast kadusid, keeras ta end kai poole, et punasejuukseline poiss paadist välja kutsuda.

      Poiss oligi juba väljas.

      Cassie andis sültjatele jalgadele korralduse keha kai juurde kanda. Poiss ei liigutanud end ja tema näol oli ilme, mis tekitas Cassies kummalise tunde.

      „Sa pead siit kohe kaduma – või end uuesti ära peitma,” lausus Cassie ebalevalt. „Nad võivad iga hetk tagasi tulla…”

      „Seda ma ei usu.”

      „Sellisel juhul…” kogeles Cassie talle hirmunult otsa vaadates. „Su koer oli väga tubli,” suutis ta viimaks endast välja pigistada. „Selles mõttes, et ei haukunud ja oli nii rahulik.”

      „Ta tajub ohtu.”

      „Kas tõesti?” Cassie silmitses randa, püüdes välja mõelda, mida veel öelda. Poisi hääl oli õrn, mitte karm, aga terav pilk tema silmades püsis ja suujoon oli kibestunud. „Ma arvan, et nüüd on nad ohutus kauguses,” ütles Cassie.

      „Aitäh sulle,” sõnas poiss. Ta pöördus tema poole ja nende pilgud kohtusid. „Ma ei tea, kuidas sind tänada,” lisas ta, „et sa olid nõus minu pärast riskima. Sa isegi ei tunne mind.”

      Cassiel oli senisest veelgi veidram tunne. Pilk poisi silmades pani tema pea ringi käima ja ometi ei suutnud ta end sellest lahti rebida. Sädelus oli kadunud; nüüd olid silmad sinakashalli terase karva. Vastupandamatud – hüpnotiseerivad. Poisi silmad mõjusid nagu magnet, kutsusid teda enda poole.

      Aga ma ju tunnen sind, mõtles ta. Samal silmapilgul tabas teda kummaline tunne. Talle näis, et ta hõljub väljaspool keha ja näeb, kuidas nad rannal seisavad. Ta nägi poisi juukseid kuldavat päikest ja oma nägu, mis oli pööratud poisi poole. Neid ühendas hõbedane nöör, milles sumises ja helises elekter.

      Neid ühendas energeetiline side. Nii tõeline, et kätt välja sirutades oleks võinud seda puudutada. See köitis ühte nende südamed ja püüdis neid teineteisega ühendada.

      Tema peas tekkis mõte, justkui oleks sügavalt sisemusest öelnud peenike hääl: Hõbedast nööri ei saa kunagi katki teha. Teie elud on ühendatud. Teil pole teineteisest pääsu samamoodi, nagu pole pääsu saatusest.

      Sama järsku nagu välkmõte oli tekkinud, see ka haihtus, ning tema vaimusilma eest kadus ka pilt. Cassie pilgutas silmi ja raputas pead, püüdes mõistusele tulla. Poiss vaatas küsimusele vastust oodates talle endiselt otsa.

      „Ma aitasin sind rõõmuga,” lausus Cassie, tundes, kui armetult ja mõttetult СКАЧАТЬ