Salaring: Riitus. L. J. Smith

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta ei suutnud. Rinnus hõõgus pisike palav pahameelesüsi, mis hoidis teda tagasi. Kui tahes suur ema mure ka polnud, ei ähvardanud teda väljavaade alustada uut õppeaastat uues võõras koolis ja osariigis, mis jäi tema kodukohast ligi viie tuhande kilomeetri kaugusele.

      Cassiet ähvardas. Uued koridorid, uued hoiukapid, uued klassiruumid, uued koolipingid. Uued näod sõprade asemel, kes olid koos temaga lõpetanud põhikooli. See ei saanud olla tõsi.

      Sel pärastlõunal polnud Cassie ema peale karjunud, aga polnud teda ka kallistanud. Oli vaid vaikides talle selja pööranud, akna alla läinud ja jäänud sinna istuma senikauaks, kuni valgus pikkamisi kustus ning taevas esmalt lõheroosaks, seejärel lillaks ja viimaks mustaks muutus.

      Kui ta viimaks voodisse läks, oli möödunud mitu tundi. Alles siis taipas ta, et oli unustanud oma õnnekivi. Käe välja sirutanud, võttis ta öökapilt kivi ja libistas selle padja alla.

      Kui Cassie emaga rendiautosse kraami laadis, peatus nende juures Portia.

      „Lähed koju tagasi?” küsis ta.

      Cassie andis oma reisikotile viimase müksu, et see pakiruumi mahuks. Miskipärast ei tahtnud ta, et Portia tema Uus-Inglismaale jäämisest teada saaks. Oli talumatu mõelda, et Portia näeb tema kurbust; see oleks justkui andnud tüdrukule võimaluse võidurõõmu tunda.

      Kui ta pea tõstis, oli õnnetu ilme asendunud kõige võluvama naeratusega, mis tal õnnestus näole manada. „Jah,” vastas ta, vaadates vilksamisi sinnapoole, kus ema juhipoolsele tagauksele toetudes istmele asju sättis.

      „Ma arvasin, et sa jääd järgmise nädala lõpuni.”

      „Me mõtlesime ümber.” Ta vaatas Portia pähkelpruunidesse silmadesse ja nende külmus jahmatas teda. „Ära arva, et mul igav oli. Siin oli täitsa tore,” lisas ta rutakalt, jättes tobeda mulje.

      Portia heitis õlekarva juuksed laubalt tagasi. „Võib-olla olekski sul targem läände jääda,” lausus ta. „Siinkandis valevorste ei armastata.”

      Cassie avas korraks suu, aga pani selle kohe kinni ja tundis, kuidas põsed lõkendama löövad. Järelikult teadsid poisid, et ta oli neid rannas petnud. Nüüd oli paras aeg öelda mõni eelmisel õhtul välja mõeldud teravmeelsus, mis oleks Portia hoobilt hävitanud – ja loomulikult ei suutnud ta ka sel korral kuuldavale tuua ainsatki sõna. Ta surus huuled tugevalt kokku.

      „Head reisi,” lõpetas Portia vestluse, ja heitnud talle viimase jaheda pilgu, pöördus minekule.

      „Portia!” Cassie kõhus olid puntras pinge, piinlikkus ja viha, aga ta ei tahtnud võimalust käest lasta. „Ma tahaksin enne lahkumist sinult midagi küsida.”

      „Mida siis?”

      „Nüüd pole sel enam mingit tähtsust – ja ma tahtsin lihtsalt teada… mis ta nimi on.”

      „Kelle nimi?”

      Cassie tundis, kuidas veri uuesti põskedesse valgus, aga ta jätkas kangekaelselt. „Tema nimi. Selle punaste juustega poisi nimi. Ma mõtlen poissi, kes oli rannas.”

      Pähkelpruunid silmad olid vankumatud. Nende pilk puuris end otse Cassie silmadesse, pupillid pisikesteks õelateks täppideks ahenenud. Niisugustesse silmadesse vaadates taipas Cassie, et tal pole vähimatki lootust.

      Ta ei eksinud.

      „Missugune punaste juustega poiss rannas?” küsis Portia selge hääle ja neutraalse tooniga, pööras talle taas selja ja oligi läinud. Sel korral lasi Cassie tal minna.

      Roheline. Just see värv jäi Cassiele silma, kui nad Cape Codi poolsaarelt põhja suunas sõitsid. Mõlemal pool maanteed kasvas mets. Californias tuli nii kõrgete puude nägemiseks minna rahvusparki…

      „Need on suhkruvahtrad,” selgitas ema teeseldud lõbususega, kui Cassie kergelt pead pööras, et nõtket puuderivi pilguga saata. „Ja lühemad puud on punased vahtrad. Sügisel muutuvad nende lehed punaseks – hõõguvpunaseks nagu kaunis päikeseloojang. Küll sa varsti näed.”

      Cassie ei vastanud. Ta ei tahtnud sügisel puid näha, sest ei tahtnud jääda.

      Läbi Bostoni sõitnud, jätkasid nad reisi piki rannikut – mööda põhjakallast, parandas Cassie end vihaselt – ja silmitses aknast mööda vilksatavaid omapäraseid väikelinnu, sadamasildu ja kaljuseid randu. Ta kahtlustas, et ema juhib meelega tema tähelepanu erilistele loodusvaadetele, ja tundis, et rinnakorvist otsib väljapääsu pahameel. Miks nad ei võinud valida otseteed, et see kiiremini läheks?

      „Kas siin kiirteid pole?” küsis ta kindalaegast avades ja autorendi firmast kaasa saadud teedeatlast välja tõmmates. „Miks me ei sõida mööda Route Ühte? Või Interstate 95-t?”

      Ema ei pööranud silmi maanteelt. „Sellest ajast, kui ma siinkandis sõitsin, on möödas palju aastaid, Cassie. See on ainus tee, mida ma tunnen.”

      „Aga kui sa pööraksid siit Salemi peale…” Cassie vaatas, kuidas harutee seljataha jäi. „Või siis mitte,” jätkas ta. Kõikvõimalikest Massachusettsi osariigi paikadest oli Salem ainus, mida ta oleks tahtnud näha. Linna õudustäratav ajalugu haakus hästi tema praeguse meeleoluga. „Seal põletati tuleriidal nõidasid, eks ole?” ütles ta. „Kas New Salem sai nime samamoodi? Sest ka seal põletati nõidasid?”

      „Kedagi ei põletatud; nad poodi üles. Ja tegu polnud nõidadega. Need olid süütud inimesed, keda naabrid ei sallinud.” Ema hääl oli väsinud ja kannatlik. „Pealegi oli Salem koloniaalajastul tavaline nimi; see tuleneb sõnast „Jeruusalemm”.”

      Kaart Cassie silme ees oli ebamäärane. „Huvitav, kus see linn ikkagi on? Seda pole isegi kaardile kantud,” lausus ta.

      Ema ei vastanud kohe. „Tegu on väikelinnaga; kaartidelt on seda raske leida. Tegelikult paikneb see saarel.”

      „Saarel?”

      „Ära muretse. Maismaale viib sild.”

      Aga Cassie peas keerles üksainus mõte: saarel. Ma hakkan elama saarel. Linnas, mida pole isegi kaardile kantud.

      Harutee oli tähistamata. Kui proua Blake oli sellele pööranud ja üle silla sõitnud, olidki nad saarel. Cassie oli arvanud, et saar on imepisike, aga kui ta nägi, et oli eksinud, läks tema tuju paremaks. Paigas, mis oli tõenäoliselt linna keskus, leidus tavalisi kauplusi, mitte ainult turistidele mõeldud suveniiripoode. Silma torkas sõõrikukohvik sildiga „Dunkin’ Donuts” ja pannkoogimaja, millel oli lisaks kirjale „Rahvusvaheline Pannkoogimaja” veel teade AVAME VARSTI. Maja ees tantsis hiiglaslikus pannkoogikostüümis tegelane.

      Cassie tundis, et kramp kõhus annab järele. Linn, kus tantsib pannkook, ei saa olla üdini halb.

      Aga ema pööras järgmisele haruteele, mis tõusis mäkke, ja kui linn oli selja taha jäänud, muutus maastik järjest üksildasemaks.

      Cassie mõistis, et nende sihtpunktiks on neeme tipp. Kaugusest paistsid rannajärsakule ehitatud majad, mille akendelt peegeldus punane päike. Hoonetele lähemale jõudes tundis ta, et teda haarab rahutus, seejärel tuli ärevus ja viimaks halvav paanika.

      Majad olid vanad. Hirmuäratavalt vanad, aga mitte omapärased või stiilselt vanad, vaid igivanad. Ehkki mõnda neist oli korralikult remonditud, tekkis ülejäänuid vaadates СКАЧАТЬ