Mina olen moslem. Nele Siplane

Чтение книги онлайн.

      Prohvet Muhamed ise oli tuntud hea ja õiglase kaaslase ja mehena, ka nende teiste religioonide esindajate vastu, kes temasse halvasti suhtusid. Näiteks räägib üks pärimuslugu prohveti juudist naabrist, kes üritas teda ärritada sellega, et viskas igal hommikul oma prügi prohveti ukse taha. Kui siis ühel hommikul prohvet prügi ei näinud, läks ta juudi käest uurima, mis temaga juhtunud on, ja avastas, et too on haigestunud. Prohvet pakkus talle oma abi ja juut oli tema teost liigutatud.

      Aga miks siis tunnevad Euroopas elavad mittemoslemid, et moslemid justkui ei taha nendega sõbrustada? Ma arvan, et peamiseks põhjuseks võib olla see, et soovitakse lävida nendega, kellega on sarnased arusaamad – et leida oma usus tuge võõral maal, suheldakse pigem seda usku järgivate inimestega. Aga võib-olla seostuvad mittemoslemitega ka negatiivsed kogemused, hukkamõist, eelarvamused. Ehk on see sarnane eestlaste püüdega üritada välismaal elades otsida üles oma rahvuskaaslased, kellel on ühine taust ja keda on tänu ühisele kultuurilisele taustale lihtsam mõista: suleline otsib sulelist ja karvane otsib karvast.

      Egiptuses ei suhtle kristlased ja moslemid igapäevaselt ka väga tihedalt. Kui, siis võib-olla head kolleegid, naabrid, nooremad inimesed sõpradena ja seda sel põhjusel, ma arvan, et peamine arusaam elust on erinev, see baas, millele toetutakse, see Rooma, kuhu kõik teed lõpuks ikka viivad. Kuigi teatud tasandil see suhe on kindlasti võimalik ja sõltub kõige rohkem ehk inimestest endist. Ükskõik, milline on nende inimeste, kes omavahel sõbrutsevad, kultuuriline või religioosne taust, suurteks sõpradeks saadakse ikka üksnes siis, kui tekib teisega teatud side. Isegi kui mõttemaailmad on sarnased, kui seda sidet ei teki, siis ei tule ka suurest sõprusest midagi välja.

      Aga miks moslemid ei käi tänaval koos mittemoslemitega või miks nad lihtsalt võõrastega ei suhtle, neile ei naerata? Kui võtta aluseks vastassugupoolte käitumine islamis, siis on arusaadav – islam käsib oma pilku hoida, vaevalt ka mees mehele naeratama hakkab. Miks mosleminaine ei naerata tänaval naisele, kes ei ole moslem, ühiskonnas, kus valdavalt elavad mittemoslemid, ega lähe temaga ilmast rääkima? Ma arvan sellepärast, et ta ei tea kunagi, mida see inimene moslemitest ja islamist arvab, võib-olla mõeldakse, et ta on pealetükkiv, võib-olla naerataks ja vestleks ta hea meelega, kui temaga vestlema tuldaks. Võib-olla on probleem hoopis teistes, kes ei taha moslemitega suhelda?

      Kokkupõrge

      Mida te mõtleksite pildist, kus kaks üleni musta riietatud ja rätikut kandvat naist vaatavad hukkamõistval pilgul valges minikleidis mööda tänavat kõndivat katmata juustega blondiini? Kas on sellisel juhul tegu religioonide või kultuuridevahelise kokkupõrkega?

      Minu arust põrkuvad siinkohal kultuurid, sest kuigi neiud mustas ilmselt esindavad islamit, siis neiu valges religiooni või selle puudumist ei ole võimalik riietumisstiilist mingil moel välja lugeda. Minu jaoks on riietumine siiski esmalt kultuuriga seotud – kultuuriti erinev, ajalooliselt muutuv. Algselt kultuuris olevad rõivad, mis on sobitunud pealetulnud religioonireeglitega, on jäänud alles ja võtnud nii aja jooksul üle ka religioossusele viitavad tunnused. Ehk siis mosleminaiste traditsioonilise avara rõiva äbääjä näiteks võib üsna hästi liigitada nii kultuuri – tantsitakse neis ka folkloori – kui ka religiooni alla, sest on populaarne tänapäevani moslemite hulgas, kuna vastab hästi religioonist tulenevatele nõuetele end katta, et jääda tagasihoidlikuks ja auväärseks.

      Kui mõelda, miks mina näorätikut kannan, kas kultuurist või religioonist tulenevalt, siis muidugi kannan ma seda esmalt religioonist tulenevalt, sest tänaseks päevaks – ajaks, mil mina seda kandma hakkasin, jättes kõrvale ajaloolise tausta – on niqaab siiski peamiselt üksnes moslemite tunnus. Vähemalt sellisel kujul, nagu mina kannan. Aga lisaks religioonile vastab niqaab, või siis antud juhul ka äbääjä ja rätik, ideaalselt ka kultuurilisele situatsioonile, vastab neile nõuetele, mida siinne ühiskond peab „heaks tavaks” – päris paljalt tänavale ei minda.

      Kui nüüd mõelda tagasi sellele pildile, siis peegeldub see mõte hästi ka seal – neiu valges, kes viibib araabia maailmas, on lihtsalt eksinud ühiskondliku hea tava vastu. Kultuur ja religioon on araabia maailmas lihtsalt nii palju põimunud, et tihti on raske ühte teisest eristada. See omakorda võib tekitada ka ekslike arusaamu, kuna kultuur võrdsustatakse üks ühele religiooniga, kuid alati ei pruugi see seda olla. Näiteks kohalikud pulmapidustused on stiililt kultuuriga seotud ega vasta religiooni nõuetele kõiges ja enamasti.

      Kuid ma jäin mõtlema, et kas alati ongi see üldse oluline, kuidas me asju nimetame. Kas on oluline teadmine, et ma kannan traditsioonilisi rõivaid kas religioonist või pigem kultuurist tulenevalt? Minu jaoks ei ole. Kui minu käest küsitaks, kas ma kannan neid rõivad selleks, et vastata religiooni või kultuuri nõudmistele, siis tegelikult ühene vastus puudub. Minu arusaama kohaselt ei ole näorätik islamis kohustuslik, seega ma kannan seda vabatahtlikult ja mitte otseselt selleks, et religioon minult nõuab niqaab’i kandmist. Aga see vastab minu puhul hästi religioonist tulevale nõudele olla tagasihoidlik, mitte näidata oma võlusid – antud situatsioonis lihtsalt selles kontekstis, et olen erinev – ja et mind ei tülitataks. Kui see eesmärk saab niqaab’i kandes täidetud, siis ei ole ju vahet, kas see tuleneb kultuurilisest või religioossest tegevusest.

      Inimesed, kes end moslemiteks nimetavad, on tihti varmad endast teistsuguseid – kes väga täpselt religiooni ei järgi või üldse ei järgi midagi – hukka mõistma, samas kui ise alati nõuavad, et neid moslemitena mõistetaks ja nendega ja nende religiooniga arvestataks. Mõistmist ei saagi tulla, kui ühelt poolt on ainult hukkamõist. Iga sildi taga peitub inimene, kes enamasti ei olegi nii erinev sellest, milline oled sina. Igaühe tee on lihtsalt veidi teistsugune – mis sobib ühele, ei pruugi lihtsalt sobida teisele, ja vastupidi. Seda huvitavam meie maailm ju on. Kellelgi ei ole õigust oma arvamust teisele peale suruda, kellegi tee ei ole teisest õigem. Igaühel on lihtsalt oma tee.

      Püüdke näha inimesi ja mitte neid silte, mida nende teod, riietus, kõnemaneer või mis iganes tekitavad. Iga inimene on oma erilisuses juba nii huvitav, et väärib tundma õppimist. Tõsi, mõnega haakume paremini, kui teisega, kuid kui maailmapildid sobivad, siis tegelikult määrab riietus ja kõik see väline kest siiski üsna vähe.

      Rassism

      Ühel päeval näitan abikaasa Mohamedile punast armi oma näos, mille meie poeg Omar sinna oma väikeste küüntega tahtmatult on tekitanud. Mohamed ainult muigab selle peale ja ütleb: „Oh, kui palju selliseid kriimustusi on ta minu näo peale teinud!”

      „Jah, ma usun,” vastan talle, „kuid sinu tumedama naha pealt ei paista need nii selgelt välja, kui minu valgelt nahalt.”

      „Kas sa tahad öelda, et minu nahk on mingis mõttes sinu omast halvem?” küsib Mohamed seepeale muiates vastu.

      „Kas punase roosi lõhn on halvem valge omast või lõhnavad nad täpselt ühtemoodi hästi?”

      See on küsimus, mille me kõik võiksime endale aegajalt esitada.

      Orjakaubandus, vähemalt ametlik, on ammu möödanik. Omajagu vett on jõudnud merre voolata ka sellest ajast, mil üle Ameerika kostis ühe mustanahalise mehe hüüd helgemast tulevikust, kus nii mustad kui ka valged võiksid olla võrdsed. Tema unelm, vähemalt ametlikult, täitus.

      Mustad on täna kõrvuti valgetega kõikjal, kuid teatud sisemised pinged ei ole senini kadunud. Nendest ei ole ainult sobilik rääkida. Teisalt on negatiivsus kandunud üle teistele rahvus- ja religioonigruppidele.

      Näiteks juhtusin ma nägema videolõiku, kus üks Ameerika toitlustusasutus keeldus rätti kandvat mosleminaist teenindamast. Iroonia peitub selles, et paljude tänaste ameeriklaste esivanemad põgenesid oma kodust tõotatud СКАЧАТЬ