Mina olen moslem. Nele Siplane

Чтение книги онлайн.

      Koraanis on kirjas (2:213): „Inimesed olid alguses üks kogukond…”

      Kas ei peitu selles lauses juba kogu tõde?

      Terrorism

      Kümme aastat pärast kaksiktornide langemist on minu mõtted selle sündmuse juures miskipärast rohkem kui varasematel aastatel. Ma ei oskagi öelda, miks. Aga ikka ja jälle terendavad need kaks torni minu silme ees.Kus olid sina siis, küsivad paljud nii endilt kui ka teistelt. Me kõik olime ju kusagil, mitte tingimata sündmuskohal, aga kusagil, kus sellest kuulsime. Imelik, kuidas katastroofid justkui liidaksid ühte. Ühel või siis hoopis teisel tasandil. Nagu Estonia hukk. Mäletan täiesti selgelt seda sünget sügishommikut, tormist ja vihmast, sõitmas bussis kooli, kummalist vaikust tavapärase kära asemel. Mäletan, et olin kuulnud uudist vahetult enne kooli minekut. Kõik on nii selgelt meeles, nagu oleks see toimunud alles eile.

      Nii ka kaksiktornide puhul. Mäletan end seismas toonase üürikorteri elutoas, õigemini ainsas toas, ja vaatamas uudiseid – võimalik, et oli mingi erisaade – ühest vanast telerist. Need hetked on justkui mällu tarretunud. Lennuk lendamas torni. Suitsevad tornid. Paanika.

      Mida ma toona sellest kõigest mõtlesin? Islamist, bin Ladenist? Ei mõelnudki vist eriti midagi. Mõtlesin pigem nendele hukkunutele, kelle viimaseks pildiks pidi jääma sõit pilvelõhkujasse. Mõni aeg varem olin näinud äärmiselt selget und sellest, kuidas hiiglaslik lennuk minu magamistoa aknasse sõidab ja selgelt on meeles hetk, kui märkasin lennuki nina oma akna taga. Mida võisid tunda need inimesed selles situatsioonis reaalselt olles?

      Ma ei ole päriselt kunagi aru saanud, miks mõned end moslemiteks nimetavad inimesed riputavad enese külge lõhkeaine ja astuvad rahva keskele, et end õhku lasta, pidades end märtriteks. Islam ei pea tegelikult õigeks vigastada süütuid inimesi tänaval või metroos või lennukis. Kes paneb neile sellise mõtte pähe? Millist poliitikat aetakse, kui selliselt tõlgendatakse Koraani värsse, mis ütlevad, et ärge tapke endid? Või kui suur peab olema viha selle inimese hinges teiste inimeste vastu? Või kui suur iha peab tal olema kätte maksta? Ma saan aru, et sõjas, kus võitlevad armeed, surmasaanu võib tõepoolest märter olla või see, kes hukkub ebaõiglaselt kellegi teise käe läbi, aga milline märter on enesetapja?

      Ma arvan, et enesetaputerrorist saab olla üksnes inimene, kes on kaotanud kogu lootuse elusse ja soovib siit lahkuda kättemaksu teel. Talle ei ole enam midagi elamisväärset alles jäänud. Ja selliseid inimesi kasutavad poliitilistel eesmärkidel ära teised, osavad kõnemehed…

      Kui prohveti traditsioonidest rääkida, siis sunnast tuleb välja mõte, et see, kes sooritab enesetapu, teeb seda korduvalt ja igavesti ka põrgutules.

      Ma ei hakka siinkohal lahkama erinevaid teooriaid, miks see 9/11 juhtus või kes täpselt oli selle taga. Paljud moslemid kalduvad arvama, et Ameerika ise. Põhjus, et alustada sõda araabia maailmaga. Kes seda täpselt teab. Kuid igal juhul tundub, et päris puhas see lugu ei ole. Mida me nüüdseks aga kindlalt teame, on see, et lisaks neile hukkunutele on hukkunud aastaid kestnud sõjas veel palju süütuid inimesi ja väidetavalt on lõpuks manala teele saadetud ka kurikuulus „süüalune” ise.

      Kümme aastat on üsna pikk periood inimese elus, kuidagi kiirelt on see läinud. Kas ma oleksin toona telerist neid suitsevaid torne vaadates iialgi osanud arvata, et isegi end ühel päeval moslemiks nimetan? Kaksiktornide rünnak tõi islamile palju negatiivset tähelepanu, kuid õnneks on leidunud ka inimesi, kes on soovinud edasi mõelda, mõista selle religiooni tegelikku olemust. Mõista, et need kaks, islam ja terrorism, ei käi tegelikult kuidagi kokku.

      Poliitika

      Islamimaailm, ulatudes Marokost Indoneesiani, on oma olemuselt väga erinev. Kuigi religioon võib igas riigis olla peamiseks suunajaks, on see siiski segunenud kohalike kultuuriliste traditsioonidega ja nii ei saa rääkida ühtsest islamimaailmast – see on lihtsalt liiga lai mõiste. Elu Egiptuses ja Afganistanis, või Tuneesias võrreldes Indoneesiaga on siiski äärmiselt erinev ja seda nii usu järgimise ranguses kui ka kultuurilise tausta mõttes.

      Mõnes islamit riiklikuks religiooniks pidavas riigis on islam tänapäeval järgitav ka poliitiliselt, mõnes rangemalt, teises üksnes mõtteliselt. Araabia maailma streigilaine on aga eurooplased tõsiselt muretsema pannud tuleviku pärast, mis võib äkki olla liiga äärmuslik ja äkki liiga islamistlik.

      Mulle ei meeldi valitsuskord, kus inimesi piitsaga mošeesse palvetama aetakse nagu kariloomi, ega naiste alusetu kividega surnuks loopimine, ei meeldi, kui keegi kontrollib habeme olemasolu ja sunnib muul moel inimesi tegema midagi, mis ehk ei tule puhtalt tema hingest. Minu arust ei olegi sellisel juhul tegu islamliku korraga, vaid lihtsalt puhta terroriga, kus end moslemiteks nimetavad inimesed islamiseadusi rangelt oma tahte järgi väänavad. Valdav osa moslemitest ei pea muidugi sellist korda õigeks, sest see ei peegelda ühiskonnakorraldust islami kohaselt ega sel moel, nagu prohvet Muhamed omal ajal korda rakendas. Igal juhul ei meeldi mulle see, kui inimeste teod kirjutatakse religiooni arvele. See, mida me praktikas näeme, ei pruugi tegelikkuses religiooniga seostuda muul moel, kui vaid seeläbi, et tegu on ametliku religiooniga selles riigis.

      Mulle meeldib valitsuskord, mis arvestab kõigiga ja kõikide erinevate usundite esindajatega, sest Koraanis on kirjas, et usus ei ole sundi, samal ajal seades siiski teatud piirid, lähtudes enamuse huvidest. Kahjuks järeldatakse läänes tihti, et islam ei arvesta vähemusega, sest eirab nende probleeme. Tihti ei aduta, et vähemuse probleemid ei tulene tavaliselt mitte niivõrd islamist ega valitsuse poliitikast, kuivõrd vähemuse ja enamuse mentaliteedist. Nii ei ole mõtet oodata mingeid suuri muutusi ühiskonnas ka pärast autokraatide kukutamist, sest mentaliteeti ei ole võimalik muuta kuude ega ilmselt väga palju ka aastatega, vaid selleks kulub põlvkond või mitu.

      Igal juhul olen ma üsna veendunud, et läänes tuntakse uue võimaliku islamipoliitika suhtes rohkem hirmu, kui asi seda väärt on. Enamik moslemeid on siiski enda ja maailmaga rahujalal elavad ja sellist elu ka pooldavad. Küllap saab see uus poliitika olema erinevates riikides erinev, kirev nagu islamimaailm ise, kuid valdavalt liigutakse ikkagi pigem demokraatia poole, millel ei ole usuäärmuslusega suurt midagi pistmist.

      Religioon

      Kuidas saab keegi 21. sajandil vabatahtlikult valida endale islami eeskujuks ja teejuhiks elus kõigi alternatiivsete võimaluste seast? Kas ei peaks toetama käitumist, mis teeb maailma paremaks, mitte justkui halvemaks? Kellele meeldib kuuluda rühma, mis end ühepoolselt ja vastuvaidlematult teiste üle kehtestab? Äkki ma tõlgendan islamit paremaks, kui see tegelikult on, pannes Koraanis tähele ainult mõtteid oma humanitaarsest taustast lähtudes?

      Religioon on nagu maja, mille sisemust on võimatu täpselt ette kujutada, kui oled seda ainult väljast näinud. Ka siis, kui kirjeldused on täpsed, tekib vaimusilmas igaühel ikkagi veidi omamoodi arusaam. Sama kehtib tihti ka vastupidise puhul – keeruline võib olla näha maja täpset välist disaini, kui oled ainult majas sees elanud. Ainult väga hea kujutlusvõimega inimesed, avatud inimesed ehk suudavad ületada need mõistmise piirid. Teised jäävad vaatamata sellele, mida neile selgitada või kirjeldada, siiski truuks vaid oma eelarvamustele ja seega on teinekord targem oma tõde, nägemust mitte peale suruda ega ainuõigeks pidadagi, vaid lasta teistel leida ja jääda oma tõe juurde.