Mina olen moslem. Nele Siplane

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Perekond on minu jaoks tähendanud alati midagi püsivat, nagu kivist ehitist, mida ei lükka ümber siit ja sealt puhuvad tuuled.

      Mulle tundub, et kogu see moslemiks hakkamise teema on veidi üle paisutatud. Inimesed ikka leiavad endale teeviitu, mille suunas edasi minna, olgu selleks siis islam või budism või mis tahes õpetus. Islam tuli minu ellu ajal, mil vajasin edasiminemiseks eneseusku, mõtestatust, turvalisust, loogilisust, tugevaid seinu oma tulevasele majale. Kõike seda olen ma islamist ka leidnud, ja seeläbi ka rahu ja tasakaalu.

      Vastates nüüd sellele esimesele küsimusele, kas ma ka õnnelik olen, siis selle puhul olen täheldanud, et nii nagu usk ise on erinevatel eluperioodidel tugevam ja siis jälle nõrgem, nii on ka õnnega. Mida paremas ühenduses Jumalaga oled, seda tasakaalukam ja mõtestatum on sinu elu, mis omakorda muudab sind õnnelikuks. Ega niisama öelda, et ühed õnnelikumad inimesed on need, kes usuvad Jumalat.

      Välimus

      Mind külastavad ja ka Egiptuses elavad mittemoslemitest eestlannad küsivad tavaliselt minult alati kaks küsimust: „Mis värk nende riietega on?” ja „Kes sul juukseid lõikab?”

      Mis värk nende riietega siis on? Miks peavad naised end üleni katma ja veel juukseid – see on ju naise kogu ilu. Näo katmisest ei saa muidugi keegi nagunii eriti aru. Või õigemini – miks mina seda teen? Kas mees käsib? Sest muud põhjust on raske hästi ette kujutada.

      Ka Mohamed ise on minult küsinud, et kui teda ei oleks olnud, kas ma oleksin siis üldse moslemiks hakanud. Ma uskusin islamisse meie suhtlemise algusajal päev-päevalt üha rohkem, aga tagantjärele vaadates ei ole ma kindel, kui hästi ma oleksin suutnud ja julgenud islamit vähemalt laiema avalikkuse ees praktiseerida. Kujutan hästi ette, kui oleksin ühel päeval reisibüroosse tööle naasnud, juuksed räti all peidus ja tavaline kontorikostüüm vahetatud kogu keha varjavate riiete vastu. Olen üsna kindel, et töökaaslased, kuigi väga toredad ja mõistvad ja laias ilmas rohkem või vähem ringi reisinud inimesed, oleksid mind lihtsalt hulluks pidanud. Et ära keeras, või nii.

      Kindlasti lihtsustas Egiptusesse elama tulek mosleminaisele ettenähtud riietumisnormide täitmist. Siin tundus see lihtsalt nii iseenesest mõistetav ja loomulik, et katad juuksed ja kannad kogu keha peitvaid rõivaid. Seega ei olnud rätiku kandmine mulle kuidagi probleemiks – vastupidi, ma nägin Egiptuses selgelt hoopis selle kasutegureid. Sa sulandud paremini, sind aktsepteeritakse ja isegi teatud mõistes austatakse sellise eurooplasele „raske” sammu eest ja mõnevõrra aitab see möödujate pilke vältida.

      Kui me Kairost, kus paar esimest elukuud veetsime, Mohamedi kodulinna El Mansûrasse kolisime, kus eurooplasi võib tikutulega otsida, ei olnud ka sellest rätist ega tavalistest pikkadest riietest enam suuremat abi, kuid parem ikkagi, kui päris euroopalikult riides käia. Kui Mohamedi isa mulle paar kuud hiljem Saudi Araabiast, kus ta pikema osa aastast elab, traditsioonilise araablanna rõiva äbääjä saatis, läks see kohe kasutusse, koos sinna juurde kuuluva rätikuga. Mäletan veel selgelt selle äbääjä ilusat lihtsust – kuigi must, oli see eest lahtikäiv pikk maani ja avar rõivas, varrukad ehitud pisikeste mustade kivikestega, mis kerges valgusvihus õrnalt helkisid. Varrukate otsad olid kaunistatud läbipaistva punase õhulise materjaliga, mis tikitud täis punaseid lilli ja mida kaunistasid valged kivikesed. See oli hingematvalt kaunis ja täitis ka oma ülesannet tänaval liikudes väga hästi – inimesed pöörasid mulle vähem tähelepanu. Ainult siis, kui keegi minu nägu märkas või kui poodlemas käies ostmiseks läks, muutus tähelepanu ikkagi kohati häirivaks.

      Ärge nüüd mõelge, et ma olen imeilus kaunitar – hoopis täiesti tavaline Eesti tüdruk. Isegi siniseid silmi ei ole mul. Palju tähelepanu tõmbasin ma ilmselt lihtsalt oma euroopalike näojoonte ja heleda naha pärast, mis siin on kaunitari tunnuseks. Iga egiptlanna igatseb endale just nimelt lumivalget nahka ja nöbinina. Sinised silmad oleks juba lotovõit. Lisaks sellele peetakse ilusaks pigem vormikaid kui kõhnasid, heledamate juustega, pigem lühemaid kui pikakasvulisi naisi.

      Kuigi Egiptuses kaetakse peamiselt üksnes juuksed ja näokatjaid ei ole väga palju, võlus mind näorätiku niqaab’i juures miski. Ilmselt oli selleks mitmeid põhjuseid. Ma mõistsin, et näo katmine araabia maades läheb hästi kokku islami nõudmisega rõhuda tagasihoidlikkusele. Ka nägin ma teleris erinevates saadetes tänaval liikuvaid üleni looritatud naisi ja nad tundusid mulle pigem lihtsad ja ilusad oma kaetuses, kui kuidagi rõhutud ja allasurutud. Seda mitte sel põhjusel, et nad oleksid eksootilisemad, vaid pigem silmatorkamatud. See oli justkui viimane samm rahuliku tänaval liikumise poole või vähemalt seni, kuni ma oma tugeva aktsendiga araabia keelt rääkima ei asu.

      Mäletan, kui Mohamedile selle idee välja käisin, et mida ta arvab, kui ma ka näorätikut kandma hakkaksin, ei hüpanud ta sugugi suurest rõõmust lakke. Mitte, et tal selle üle hea meel ei oleks olnud, sest temal jääb ju palju armukadedushooge olemata, aga ta kartis, et ma mõne aja pärast selle näorätiku varna viskan või et ma ei oska välismaalasena seda õigesti välja kanda: see otsus on hea tava kohaselt pöördumatu ja näo katmine ei tähenda üksnes näo katmist. See märgib ühtlasi äärmist tagasihoidlikkust ka teiste ees ja teiste islami riietumistraditsioonide rangemat järgimist, vastasel juhul ei võeta sind lihtsalt tõsiselt või vaadatakse koguni hoopis viltu.

      Islami riietumisreeglid näevad naistele ette, et välja minnes ja võõraste meeste juuresolekul tuleb katta juuksed, kael ja dekoltee, kanda riideid, mis ei tohi olla läbipaistvast materjalist, liialt tähelepanu tõmbavad, liibuvad ega stiililt meeste riideid järgivad. Näo katmist peetakse heaks just araabia maades, kuid see on vabatahtlik. Samm-sammult olen ma selle riietumise hea tava omaks võtnud ja praktikasse rakendanud, täiesti vabast tahtest ja ise sel teel mulle sobival ajal edasi astudes. Ja ma arvan, et sundimisega ei saavuta sellisel puhul nagunii midagi. See peaks olema iga inimese vaba valik, kui palju ta end katab, et ta ei tunneks ennast kuidagimoodi rõhutuna.

      Traditsioonilist äbääjä’t ma Eestis ei kanna, vaid tavalisi islami nõuetele vastavaid riideid, sest minu arvates ei täida araabialikud riided seal oma eesmärki olla tagasihoidlik, vaid pigem hoopis tõmbavad tähelepanu. Ma arvan, et riietesse enestesse ei tohiks kinni jääda, vaid peaks mõtlema, mis on nende riiete mõte. Näiteks islamieelsel ajal kanti rätikuid, kuid islami tulekuga astuti samm edasi – tuli katta ka kael ja dekoltee. Sarnaselt võiks mõelda ka tänapäeval, et mitte minna teistsuguses ühiskonnas äärmusesse.

      Ja mis nende juustega siis on?

      Juustega on selline lugu, et juuksuris olen ma siin käinud täpselt kaks korda. Esimeses salongis värviti juuksed mitu tooni tumedamaks, kui ma soovisin, samal ajal kui kõrvaltoolil istuval naisel näokarvu eemaldati. Teises lõigati juuksed ühes nurgataguses uberikus ebaprofessionaalselt liiga lühikeseks – eesruumis olid meesjuuksurid. Ja kuigi Egiptuses on kindlasti ka palju häid ja professionaalseid juuksurisalonge, ei ole ma rohkem tihanud oma raha ega närve raisata. Nii värvin ma juuksed ise kodus ja lasen Eestis käies tuttaval juuksuril, kes mulle lausa koju tuleb, lühemaks lõigata.

      Teinekord palun juuksuriteenust Eestist külla tulnud sõbralt või sugulaselt. Ütleme nii, et juuksurid teevad üldiselt parema töö, aga vähemalt saab jupi jälle maha. Pole ju enam vaja suurte soengute pärast muret tunda!

      Burka

      „Mida arvad sina burka keelustamisest Euroopas?” küsis minult üks eestlannast sõbranna meie vestluse käigus. „Mind väga huvitaks sinu arvamus,” lisas ta siis. Iseenesest ju mõistetav, et ta selle küsimusega just minu poole pöördus, sest ma oleksin justkui olnud mõlemal pool – ühe jalaga Euroopa naine ja selle poliitika esindaja, teisega ise näokatte varjus ja islamit omaks pidav.

      No kui minu arvamus aitab kellelgi maailma lahti harutada, oma arvamust kujundada, siis selgitan oma seisukohti hea meelega.

      Kõigepealt СКАЧАТЬ