Leidmata. Marje Ernits

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Urve teadis, et pääsu polnud, tuli end vaid lõdvaks lasta ja söömisega venitada. Mehel näis aega olevat. Ta söötis oma vangi, sundis teda lapikust pudelist jooma, jõi ise ka ja käskis siis oma ohvril tõusta. Urve venitas end aeglaselt istuli ja tegi, mis mees käskis. Ta võttis mehe ema toodud mustast prügikotist välja riided ja hakkas neid selga proovima. Urve polnud selliseid riideid tõesti varem näinud ega osanud neid kohe ka õigesti selga panna. See tegevus pani ta oma tütrele mõtlema ning ta naeratas eneselegi märkamatult.

      „Noh, näed siis,” kommenteeris Vadim ja laskus meeldiva etenduse vaatamiseks kušetile röötsakile. Ta itsitas ja kommenteeris naise riietumist ning kui kilekott tühjaks sai, otsis hilbuhunnikust välja midagi, mis talle meeldinud oli ja käskis naisel need selga jätta. Kui mees naudingu ootel selili heitis ja naiselt alustuseks suuseksi nõudis, läks Urve meel segi ja lõuapärad lukku.

      „Sa keeldud? Tänamatu kondikubu. OK,” sõnas Vadim, tõusis püksilukku kinni tõmmates püsti ja lausus, „sa tead küll neid Treffneri gümnaasiumi abituriente! Jooksevad muudkui vahetunnil jõe äärde suitsu tegema. Jah? Aga üks korvpalluri kasvu poiss käib seal, sinu pilt taskus, ja muudkui tülitab kalamehi. Ükskord ta jõkke upub. Küll näed!”

      Urve ahmis õhku ja laskus Vadimi ette põlvili, sundides oma lõuapärasid avanema. Ühe võõra mehe sugutungi rahuldamine ei olnud ju võrreldav oma lapse surmaga ja Urve valis võõra mehe, et mitte valida oma lapsele õnnetust.

      „Ma… ma pole seda varem teinud… ma-ma… lihtsalt ei oska,” pobises naine vabandusi.

      „Siis õpid,” sõnas Vadim ja hingas kahisedes, sest Urve oskamatus erutas teda ning naudinguni jõudmine käis ruttu.

      Hetk hiljem krõbises põrand ukse all. Valvur oli tagasi ruumis ja nurises, et poiss oli taas tilli kummita jätnud.

      „Ära mölise,” mõmises füüsilisest mõnust rambe mees ja tõusis loiult.

      Urve hingatas koormast vabanenult ja kattis end ruttu päevatekiga.

      „Tulevad tited. Kes neid koristab,” pomises eit ja asetas kraanikaussi kastruli sooja veega ning põrandale plastkausi.

      „Küll sina kasid,” vastas Vadim ja ajas end jalule.

      „Tule nüüd, pese oma tuss ära, litsike,” sõnas vanamutt ja käsutas poega: „Ja sina pane endale saun kütte, muidu haisete mõlemad oma keha roisuveest.”

      Kui uks lahkujate järel kinni sahises, võis Urve taas oma mõtetesse minna. Ta läks puhtalt, jättes kogu oma häbi ja piina kušetil lamavasse kehasse. Tema elu oli saanud mõtte, sest reaalsus ei vastanud ta soovidele. Urve võis jalutada Toomemäe nõlvadel, lipsata sisse suvalisse ärisse või koos Ingritiga kaubamaja proovikabiini. Ta võis lennata üle jalakäijate sillakaare ning lihvida kive raekoja platsil. Mõttes võis Urve minna, kuhu tahtis, kas või koos Margusega kooli või Raineriga voodisse, sest mõtet polnud võimalik vangistada. Mõte oli lehepung raagunud elu puul – temal oli kevadel lootust.

      Urve kehaga olid lood viletsamad, selle elutahe kippus känguma. Teda küll toideti ja pesti, aga vaid ühel eesmärgil – pikema kasutamise eesmärgil. Urve keha ööpäev pöördus titeaega tagasi. Ta magas päeval ja hulkus öösel oma vangitoas. Mõnikord pidi ta vanaeidele kartuleid koorima ja teinekord tema poega rahuldama. See oli kogu ta elu. Urve ei mõelnudki küsida midagi muud, sest millegi küsimine osutus ta lastele ohtlikuks ja sügaval südamepõhjas oli Urve tänulik, et tal rohkem lapsi polnud. Ta oli justkui alateadlikult end oma saatuseks ette valmistanud. Õnn oli seegi, et ta oli end rasestumise eest kaitsnud, aga hoopis teisel põhjusel. Selleks, et end Raineriga vabalt tunda.

      „Sul on ikka kuldne põli. Toit tuuakse kandikul ette ja mees hoi’d su kui sitta pilpa pääl,” hindas vanamutt õhates Urve olukorda ja halas oma aega. „Kui raske ikka mul oli.”

      Urve ei mõelnud kartuleid koorides sellest, mida ta tegi. Ta lihtsalt tegi, algul karistuse hirmus tegemata jätmise ees, siis selle pärast, et muud teha polnud ja lõpuks nautis ta oma ainsat tööd nagu looja loomist.

      „Koori, koori! Kiiret pole,” lausus perenaine ja leidis ka enesele tegevust.

      Ta istus poolenisti avatud luugi taga ja rääkis nagu diktor raadios, ainult et pauside ajal ei tulnud kõlarist muusika, vaid laienenud kilpnäärmest tingitud köhatamine. Urve tundis seda kurguhäält, sest sama häda all olid kannatanud ka paar vanemat naist ta hooldepiirkonnas. Ingel sarnanes välimuselt paljude ta patsientidega, kuid keegi neist polnud oma olemusega nõnda vastuolus kui see inimene. Ometi ei kasvatanud see pettumus Urve südames viha inimkonna vastu, vaid sundis otsima rahumeelset väljapääsu enda kitsikusest. Alateadlikult ja kindlasse rütmi süüvinult vaatas Urve aine aknakese poole lae all, justkui oleks sealt paistmas valgus tunneli lõpus.

      „Kiiret pole. Hea, et ise ei pea enam koorima. Lõpuks võin ka mina tibi olla… hihh-hii,” itsitas vana naine ja tõstis kondise käe luugile, et oma maniküüri imetleda.

      „Aga ma olen koorinud, oi kui kaua,” pobises ta ja läks rääkides tuldud eluteed pidi tagasi. „Ei! Ega ma polnud mingi kokaabi, aga olukord nõudis. Ma olin ikka kõva vana kooli haridusega sanitar. Töötasin Barclay de Tolly platsi ääres asuva linna karnisoni staabi hospidalis. Aga kartuleid koorisin polkovniku prouale. Tema oli hea, ta mees oli hea. Aga soldatid – need oli rämps. Nemad tahtsid ainult nussi. Rahagi polnud neil, aga ikka tahtsid. Ja kui ei andnud, siis võtsid. Ma olin algul loll. Aga pärast – siis piisas paarist sõnast polkovnikule ja mehed lendasid tööpatti nii kui loogu.”

      Urve mõtles enda mõtteid, aga vanamuti mõttemõlgutused riivasid siiski ta kõrva. Igal teisel juhul oleks ta sellise saatusega naist haletsenud, kuid mitte naist, kelle vang ta oli.

      „Hää küll, aitab! Too ämber siia ja astu ise tagasi. Küll ma kassikest tean,” lõpetas vanamutt oma heietuse järsult.

      Urve pesi kraanikausis käsi. Ta tegi seda väga aeglaselt. Vesi oli külm. Seina taga undas miski, aga seegi hääl oli juba peaaegu võrdne vaikusega. Polnud aega, polnud ruumi ja vegetatsioon tundus sama mõttetu kui mõtte otsimine sellest. Urve kõndis pisut ruumis. Ta vaatas ühte seina. See oli sein. Ta vaatas teist seina ja ka see oli vaid sein, värvitu pealegi. Jäi veel vaid klaastellistest aknaorv trellide taga – seal oli midagi! Tundus nagu vari või mingi valguse tumenemine. Urve elavnes, sest seda, et valgus aknas oleks varjude mängust ilmestunud, juhtus harva. Hetkel tundus vangis naisele, nagu vaataks keegi sealt ruumi. Välkkiirelt oli Urve taburetil ja küünitas kätt läbi trellide klaasi poole, kuid sellest 70 sentimeetrist ei piisanud isegi poole ulatuseni. Need müüris pidid ikka väga paksud olema, mõtles ta ja loobus pähe karanud mõttest mingil moel klaasile koputada.

      „Ei-ii,” viiksatas ta käega oma häält summutades.

      Mis oleks siis saanud tema lastest, kui kaval eit oleks märganud tema püüdlust välismaalima poole? Need olid väga ilmekad pildid, mida Vadim oskas Urvele maalida. Kord vägistas ta kusagil proovikabiinis roosas jopes Ingritit, siis lohistas ta tüdruku laipa luha peale või pussitas auto tagaistmel. Isegi Margus oli selle mehe ees kaitsetu. Urve teadis, et ta poeg oli aus ja usaldas kõiki inimesi. Sportlase figuurist hoolimata oli tedagi lihtne mõnda urkasse meelitada, narkotsi täis toppida ja jõkke visata või teele lamama jättes autoga üle sõita. Kõik need pildid oli Vadim kavala mutikese abiga suutnud Urve piinatud peas elavaiks muuta ning selle abil naise vastuhaku alandlikkuse köidikuisse aheldanud.

      Sein sahises. Seda häält Urve juba tundis, sest uksest käis vaid Vadim. Vanamutt suhtles vangiga vaid läbi luugi, või käis poja kannul. Välgukiirusel viskus Urve sängile ja haaras tekiserva СКАЧАТЬ