Leidmata. Marje Ernits

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olukorda, kuid sellest pidi olema väljapääs. Polnud ju võimalik, et üks tavaline vanainimene ta oma keldrisse kinni paneb – milleks? See tundus täiesti ebaloogiline, võimatu ja lõpuks ka uskumatu.

      „Hei! Laske mind siit välja!” hüüdis Urve ja leidis ainuvõimaliku lahenduse olukorrale.

      Ta otsis seinas üles koha, kus tundus olevat luuk ja hakkas vastu seda taguma, korrates aina: „Laske mind siit välja. Mind otsitakse!”

      Kui rusikad valusaks muutusid, võttis naine appi tabureti. Keegi pidi seda kolkimist ju kuulma. Pidi ju! Aga ei kuulnud. Sügava sotsialismi ajal ehitatud individuaalmaja kelder oli toona rajatud külma sõja aegse tsiviilkaitse eeskirjade järgi ja pidi maja ehitanud partei kõrget funktsionääri elus hoidma ka tuumakatastroofi päevil. Nüüd hoidis ta elus Urvet, ja mitte ainult elus, vaid ka vangis.

      „Mis sa karjud!”

      Luuk maskeeritud ukses avanes kui imeväel ja tabureti jalg tabas terasvõrku, mis jäi vana ja noort naist eraldama.

      „Laske mind siit välja,” kordas Urve väsimusest hingeldades.

      „Või nüüd tahad välja? Ise tulid ja pakkusid abi, ja nüüd tahad välja. Ei, kulla Pilleke. Siin on sul palju parem elu kui väljas. Küll sa varsti aru saad,” rääkis vana naine võrgu taga ja sülitas põske kogutud sihvkakestad pihku.

      „Ma pole teile mingi Pilleke. Ma olen Urve Kaarep ja mind otsitakse. Mind leitakse,” lausus Urve ning tundis, kuidas veri talle pähe tulvas ja kõht hirmust korises.

      „Ei, kullake. Siit ei leia sind keegi. Süüa tahad? Võid mind Ingliks kutsuda,” lausus vana naine.

      „Ma tahan koju,” kordas Urve anuvalt.

      „Sa oledki kodus. Varsti saad keedukartuleid ja kui Vadim koju tuleb, saad keppi ka – seda need naised ju tahavadki! Kõik tahtsid, kõik! Kõik Vadimi naised olid Pillekesed – sina samuti.”

      Urve vajus talitsematust nõrkustundest ajendatuna ruumi betoonpõrandale põlvili. Ta vaatas, kuidas sein luugi ees hääletult kinni sõitis, kostis kolks ja saabus surev vaikus. See kõik oligi reaalsus. Hirm tümitas väetiks alandatu vastuhakku. Soov jääda ellu kattus kõigi soovidega, mis seda vähegi võimaldasid.

      „Ma tahan magada,” sosistas Urve ja vaatas valgusse, mis kumas lae alusest aknast, „oleksin pidanud aega mõõtma, valgel ja kollasel valgusel vahet tegema.”

      Šokk, mis Urvet külmal betoonpõrandal tabas, oli kõikehalvav. Naine ei suutnud ega tahtnudki enam vältida maast kehasse roomavaid külmavärinaid. Ta justkui magas ja oli samas ka ärkvel. Kui külmatunne enam vappehoogudel vahet ei teinud, tundus Urvele, nagu oleks tuppa astunud Rainer, kes ta sülle võttis ja hellalt voodisse asetas, midagi hingematvalt kibedat jooma sundis ja oma kehaga soojendas, kuni päästev uni kõik näod ta teadvusest kustutas.

      Magatud aeg oli elamata aeg ja kui Urve ärkas ning tahtis edasi elada, selgus, et ta elust oli juba lõivu võetud ja ta pidi jätkama sealt, kus uni lõppes.

      „Söö!” sundis võõras mees ja surus lusika vastu Urve huuli.

      Ma ei taha, oleks naine öelnud, kuid avas suu ja sõi ometi.

      „Sellisena pole sind kellelegi vaja. Mutt viskab su samamoodi jõkke, nagu ta Pillegi viskas,” lausus mees ja võttis põuetaskust lapiku pudeli. „Joo,” lausus ta.

      Urve jõi, mees samuti. Hetkeks tundus Urvele, et mees oli hea, kuid ta eksis. Mees oli mees. Ta võttis kuue seljast ja avas püksiluku. Naine surus põlved kokku ja punnis vastu, kuid mitte kaua.

      „Kui sina ei taha, siis teen seda su tütrega. Tead küll, selline roosa jope ja kollasekarvase kapuutsikraega. Jõlgub aina poe proovikabiinides,” sõnas mees.

      Urve ei tundnud midagi, aga ta silme ette kerkis mälupilt Ingritist. See tundus nii kauge mälestus ja ta mõtles sellest, kuigi oli piinlik mõelda oma lapsest ajal, mil keegi võõras mees sinu intiimseimat sisemust rammis. Kuid õnneks ei kestnud rünnak kaua ja nagu igas võitluses, nii ka selles, päästis halvimast alistumine. Sedagi mõtet ei saanud Urve kaua mõelda, sest Vadim polnud rahul, aga ta sõimas oma ema, mitte naist, kelle üsas end rahuldanud oli.

      „Mis kuradi riided sa oled talle selga ajanud?! Osta midagi normaalset – see on nagu Marati pesu prügikast,” õiendas ta ja alles siis märkas Urve ukseorvas veel kedagi seismas.

      Ei mingeid tiigrihüppeid enam, ainus liigutus, mis alistunud lamajale jõukohane oli, oli jalgade kokkupanek. Tekisiilu viskas mees talle ise peale. Siis nad läksid, ja ema tänitas poega selle pärast, et too polnud kummi tilli otsa tõmmanud. Viimane lause, mida Urve Ingli suust enne ukse sulgumist kuulis, oli Pillekese loodetest, keda tema poja lohakuse pärast jõkke pidi viskama.

ººº

      Rainer läks pärast viimast tundi direktori kabinetist läbi. Ta lootis, et saab sõbraga rääkida, ehk isegi kusagil baaris mõne õlle juua ja muret jagada. Koolivennast direktor oli aga hõivatud ja oodata polnud mõtet, nii tegi Rainer üksi mõttes oma õlled ning lonkis koolimajast minema. Pilk Pauluse kiriku torni meenutas talle saabuvat jõuluaega, aga ainult meenutas, sest meenutada sai vaid seda, mis oli olnud. Seda, mis tulemas oli, võis vaid oletada. Urve kadumine oli tühistanud kõik Raineri plaanid, muutudes ainsaks ja dominantseks mõtteks mehe peas.

      Esimesel otsimisnädalal oli Rainer väga aktiivne olnud ja siis oli tal palju sõpru oma tegevusse kaasata. Kui aeg muutis naise kadumise usutavaks reaalsuseks, kadus koos lootusega naist leida ka abistajate armee. Kõige aeglasemalt taandus ema otsimistuhin pere kõige noorema liikme, Ingriti sõpruskonnas. Teismelised ei loobunud reaalelu pakutud süžeelisest müsteeriumist nii lihtsalt. Nemad oskasid ka reaalsust mängus hoida ja mängisid seda iga päev uuesti ning uuesti läbi.

      Igale ühele sellest perekonnast langes osaks katsumus ja igaüks neist leidis toimunud õnnetusest midagi, mida ära kasutada. Rainer loobus ületundide koormavast kohustusest ja pühendus kaotsi läinud abikaasa otsimisele. Perepoeg Margus istus enamuse ajast arvuti taga, aga juba oma vabast tahtest, sest ei pidanud enam koos isaga lõpututes trennides käima ja suurt olümpialootust kehastama, sest tegelikult tahtis ta hoopis suureks IT-meheks saada. Aga kuna poiss süüa armastas, võttis ta ka kokkamise peres enda kanda.

      „Okei! Lõpeta gümnaasium ära, siis vaatame,” nõustus pereisa napisõnalisest poja otsusega, mis juba pea kuu aega edukalt toiminud oli.

      Kui poiss kodus arvuti taga istus, mõtles Rainer, siis polnud põhjust karta, et ta sportlasekarjäärist loobumise järel tänaval oma rusikaid kasutama hakkaks või muidu pätiks läheks.

      Kui Ingrit kasutas ema üles leidmiseks kõikvõimalikke nõiakunsti võtteid ning kulutas kogu oma taskuraha sensitiivide ja kaardimooride peale, siis Rainer uskus, lootis ja armastas mundrikandjaid. Pea iga päev käis ta läbi politseijaoskonnast, uurija juurest ja otsis koolivendi, kes töötasid siin või seal ametites ning pääsesid ligi infole, mida üks ajudega mees usaldas.

      Urve Kaarepi saatusest ei teadnud aga mitte keegi mitte midagi. Viimane inimene, kes naist kodutänava selveri juures silmanud oli, oli üks ta kunagine kolleeg Veera. Veera oli toona Urvet märganud kassasabas ja teretanud, aga huvitavaks tegi selle tõiga asjaolu, et sama kolleeg oli teda pool tundi hiljem hoopis vana pärmivabriku poolt tulemas näinud. Lõpuks polnud ta selles enam nii kindel, sest oli tulijat vaid läbi autoakna vilksamisi silmanud ja meenus talle see nägemine vaid seetõttu, et oli selle üle imestanud.

      Ühes oli perekond kindel: selles, et Urve elas. Keegi kolmest ei võtnud endale СКАЧАТЬ