Leidmata. Marje Ernits

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mees!” kamandas Ainar ja pani käe oma vana kursusekaaslase õlale, korrates: „Rahune, mees! Räägime.”

      Kui Rainer vastu õhtust pimedust koju jõudis, kamandas ta eeskotta vastu tormanud lapsed tagasi elutuppa, lausudes: „Rahunege, lapsed. Kohe räägime,” ja läks ise duši alla.

      Ingrit uuris isa toodud kilekoti sisu ja otsustas loppis saiakestele lisaks teed keeta. Margus istus tagasi oma arvutitooli ja kui isa pärast poolt tundi duši all ligunemist tehtult reipana elutuppa astus, siis nad rääkisid. Sellest rääkimisest ei muutunud aga midagi paremaks. Ingritile tundus, et toas oli väga külm, Margusele näis, et ta nälg kasvas aina suuremaks ning Rainer ei vaadanud kordagi magamistoa ukse poole.

      Hommikul ei helisenud ühtegi äratuskella ja keegi ei kiirustanud kusagile, sest kõik teadsid, et kohe-kohe tuleb ema, sakutab tekki ja kutsub nad hommikust sööma, et siis ise tööle kiirustada. Aga ema ei tulnud. Algas kaos. Kõik, mis oli seda peret koos hoidnud, lagunes osakesteks.

ººº

      Tasane sumin, soe ja kuiva krohvi järele lõhnav õhk ning liigutamist pärssiv peavalu koos kustutamatuna näiva januga – need olid esimesed aistingud, mida Urve ärgates tajus. Ta ei julgenud silmi avada ega end liigutada. Ta vaid kuulas, kuid ei kuulnud midagi peale pausideta sumina. Ehk oli see ta enda veri, mis kõrvade vahel kohises. Sellest võis järeldada aga vaid üht – olemas olemist.

      Kui Urve lõpuks käe lauba juurde tõsta söandas, tundis ta, kui raske see liigutus tegelikult oli. Ta oli seda tunnet varem tundnud, siis kui teismeliseeas pärast pimesoole lõikust narkoosist ärkas. Löök vastu laupa oli olnud täpne, et meeled mõneks ajaks uinutada, kuid mitte piisav selleks, mis edasi toimus. Järgmine koht, kuhu lamaja käsi roomas, oli jalgevahe. Otsmikul polnud muhku ja jalgevahe polnud valulik. Sellest järeldas Urve, et teda polnud pekstud ega vägistatud, küll aga uimastatud.

      Ruum, kus ta lamas, polnud ei pime ega eriti valge. Hämarust toitev valgus tuli kusagilt kõrgemalt. See pidi olema aken, mõtles Urve, sest aken oli lootus. Ta pilutas silmi, kobas kõhualust ning hingas sügavamalt. Ta lebas voodis, selle kõrval oli väike kapp ja kapil tops ning midagi veel. Ajanud end vaevaliselt küünarnukkidele, nägi ta topsis vett ning laual pooleks rebitud tabletilehte. Joogi järele haarates Urve hetkeks kõhkles, kuid jõi siiski ahnelt. Vesi vajus kolinal ta tühja makku ja see andis tunnitust pikemast äraolekust.

      Urve ei osanud mõõta aega, kui kaua ta istus, et luua endale pilti kohast, kus viibis. Kui teda ümbritsev ruum saavutas täimõõtmed, sai naine aru, et sellesse oli paigutatud kõik, mis elementaarseks vegetatsiooniks vaja oli – kušett, kipakas ukseta öökapp, plasttaburet, kraanikauss ja WC-pott. Valgust kumav aken oli laotud klaastellistest ja asus laealuses süvendis, mida katsid tihedad trellid. Selles ruumis oli justkui varemgi elatud, sest asjad olid kulunud. Ometi puudus ruumis midagi väga olulist, midagi, mis lubanuks viidata elule olmelises keskkonnas – puudus uks.

      Narkoosijärgsest tardumusest väljudes asus Urve aegamisi oma keha funktsioone taastama. Ta libistas oma jalad ettevaatlikult põrandale. See oli betoonist ja sile, kuid aseme ees kaetud väikese kulunud narmasvaibaga. Aknast kumavale valgusele lähemale astudes vaatas Urve end ülevalt alla. Tal oli seljas lillelise mustriga kittel, selle all iidamast-aadamast vanad pika säärega roosad aluspüksid ja sama värvi kaks numbrit suurem rinnahoidja. Ta labajalgade otsa oli tõmmatud hallist lõngast kootud maavillased sokid. Urve ei osanud isegi imestada, rääkimata nähtu uneks pidamisest.

      „Halloo,” lausus ta tasa, et oma häält kuulda.

      Vastust ei tulnud. Ainut soe õhk sumises mesilasena ruumis ringi ja tuli see paarist toruaugust seina allääres. Ruum peaks siis asuma katlamaja kõrval, mõtles Urve ja koputas seinale. Kivimüüri kattis krohv ning isegi ta ise ei kuulnud oma koputust. Kõik, mis selles ruumis oli, oli sellesse ruumi suletud, vaba liikumise võimalus oli jäetud vaid valgusele ja õhule.

      „Halloo!” hüüdis Urve juba julgemalt ja üha valjemalt.

      Ta karjus kõigest kõrist, ulus ja kiljus, kuid kõik need hääled sumbusid temaga samasse ruumi, pekstes üha ja ainult vaid vastu ta enese kõrvu. Inimest, ainsast olendist, kes selliseid ruume ehitada võis, polnud jälgegi.

      Hüüdja hääl naises rauges, inimene temas vajus tagasi voodile, tõusis uuesti ja nõristas kraanist vett plasttopsi, jõi, kosus ja karjus jälle, kuid ka ta hääl oli selle ruumi vang. Valgus aknas ei kadunud, ta küll kahanes ja muutis värvi, kuid ei kadunud. Urve vaatas valgust ja mõtles, et akna taga võis olla öine tänavavalgus. Ta tõstis tabureti, et seda akna alla viia, kuid ka siis poleks ta klaastellisteni ulatunud, sest aknaorv trellide taga oli käesirutusest sügavam. Ainus võimalus olukorrast pääsemiseks oli kuulutada see unenäoks ja uinuda, et siis ärgates taas oma maailmas silmad avada.

      Urve ärkas mingist kolksatusest. See uus heli lõikas valusalt ta teadvusesse.

      „Rainer, oled see sina?” küsis ta ärevalt ja hüppas istuli.

      Märgates, et unenägu kestis, laskus Urve tagasi pikali ja jäi pärani silmil hämarusse vahtima. Siis sahises miski, libises, peatus ja tuli edasi voodi poole. Lamaja keha kangestus hirmust ja vaim valmistus ründavaks kaitsehüppeks ning kui ta selle hüppe tegi, kukkus ta keha valusalt betoonpõrandale. Kostis naer.

      „No sa oled ikka päris kassike kohe,” lausus vana naine oma tavalise häälega, „ma olen kasse ka pidanud. Aga need ei meeldi mulle. Pole truud ja kusevad igale poole. Pärast korista ja korista, aga see hais on nagu partei. Astud sisse ja lahti ei saa.”

      „Kes sa oled?” ei osanud Urve muud küsida.

      „Mina? Ma olen Taeva Ingel. Sa küsi parem, kes sina oled?” vastas naine ja Urvele tundus, et naerdes. Urve tegi uue hüppe hääle suunas ja komistas millelegi.

      „Ära hüppa ühti, saad veel viga!” käratas eit võimukalt ja käsutas: „Koori ära ja pane luugi alla. Poole tunni pärast tulen tagasi ja siis saad süüa, Pilleke!”

      Kostis kolks. Rääkinud naine oli seina tekkinud ava tagant kadunud. Urve roomas kohani, kus rääkija oli seisnud, ja uuris seina. Sellest võis tõepoolest leida märke hästi maskeeritud uksest, mille ülaosas oli luuk. Ese, millele ta ennist hüpates kukkunud oli, osutus plastämbriks ja selles olid kartulid. Mugulad oli ämbri ümber minnes ruumi põrandale laiali jooksnud. Urve ei hakanud neid kokku korjama. Ta viskus tagasi voodile ja soovis uuesti uinuda, kuid lõpuks oli ka uni teda reetnud.

      „Kõik! See on mingi müstika. See ei saa olla… minuga ei saa midagi sellist juhtuda, võimatu!” rääkis ta ja surus silmalaud kinni. Kuidas ta ka ei soovinud taas uinuda, pidi ta ometi lõpuks tõusma, WC-potile istuma, jooma, kartulid põrandalt üles korjama ja ära koorima. Kõige naljakam selle juures oligi just see, et Urve tegi seda, sest nägi tegevuses lootust. Lõpuks võttis ta isegi seda loomulikult, et koorija oli paberinööri jupiga ämbri sanga külge seotud.

      „Ettenägelik,” lausus Urve ja ehmus oma häälest, sest ka see tundus talle reetlikuna.

      Ta pesi kartulid ja ämbri kraanikausis puhtaks ja tundis murdosal hetkest end isegi koduselt, aga kui ta pani ämbri kohta, kus ennist oli avanenud luuk, siis ta enam nii ei tundnud. Siis võttis ta kätte tabureti ja jäi selg vastu seina vanamuti tulekut ootama.

      Möödusid minutid. Urve ootas ja ootas. Siis hakkas tal piinlik ning ta pani löögiks kätte võetud tabureti käest, veidi hiljem istus ta ise sellele ja lõpuks läks ta seinast eemale ja heitis voodisse. Kui ta ärkas, oli ämber luugi alt kadunud.

      „Kurat! Mida ma siin teen? Ma lubasin ju Margusele õhtusöögiks üllatuse teha ja Ingriti rahvariided kitsamaks õmmelda. СКАЧАТЬ