Kuu ordu. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ välipeldik… See on küll 46 km², sellest umbes kuus veepinnal, aga seal on ehitust kui sellist vähe, ainult silutud ja töödeldud vulkaaniline kalju. Euroopa-Ameerika megapolised on rohkem ühtsed ehitised ja tunduvalt keerukamad, mõõtmetelt on aga kasvõi Hiina müür suurem. Lähme ujuma? Või mõjub soolane vesi su kõrgestisündinud nahale halvasti?”

      „Äh. Kui sa rooste ei lähe, siis võiks küll.”

      Athos ajas särgi ja püksid maha, keeras need puntrasse, lennutas kaldale ning asus mõnuga varbaid laiali ajades astuma täiesti läbipaistvas siidpehmes meres. Ta kummardus ja uuris esialgu pea laudsiledat ja pisut taldu torkivat põhja.

      „Kas nad hammustavad?”

      „Hammusta vastu. Misasjad?”

      Frank, kes oli diskii kokku rullinud ja kaldale lennutanud, kahlas talle järele ja kummardus samuti jalge ette vaatama.

      „Liivakrabid. Kui sa peale astud, siis küll.” Ta võttis ühe veest välja. „Ai, kurat!” Krabi lendas eemale vette, sellal kui mees pöialt raputas.

      „Mõjuv demonstratsioon, tänan. Muide, sa tunned valu?”

      „Muidugi, toi, pédé français.”4

      Mõnesaja meetri järel jõudsid nad lahest välja ja libisesid tumedamasse vette, mis algas viimaste riffide tagant.

      „Uh, mõnusalt jahe!” hõikas Athos.

      Frank ehk vangutas pead, kuid kuna ta samal ajal krooli ujus, polnud see eriti ilmekas. „Kolmekümne asemel kakskümmend viis. Ei näe erinevust.”

      Vast kilomeetri kaugusel kaldast pöörasid nad end selili ja vedelesid seal vees, jälgides silmanurgast, kuidas sellelt kauguselt pisikeste putukatena paistvad lennumasinad tulid ja läksid, tõustes kusagilt baasi kõrgemast lamedamast osast ja kadudes taevasse – või vastupidi.

      Athos võttis suu vett täis ja purskas selle fontäänina õhku.

      „Mida sa õieti teed? Ma mõtlen selle aja, kui sa siin palmi all ei vedele?” küsis ta pead pööramata.

      „Siis ma vedelen tulejuhtimispuldis. Kõige suurem oht on uni. Pea nõksatab alla päästikule – nii võib kogemata mõne oma lennuki alla lasta.” Franki toon oli unelev ja ükskõikne.

      „Nojah, ma väldingi siin poolkeral lendamist sellest ajast, kui kuulsin, et sind relvadele ligi on lastud.”

      Frank ei vaevunud vastama, pööras end taas kõhuli ja osutas kaldale. „Läheme tagasi, muidu viib vool meid ära.”

      Seekord läkski neil pisut kauem, ent lõpuks loksusid nad taas soojas vees kaldaliival.

      „Meil on neljatunnised vahetused ja põhimõtteliselt on sadakond inimest, kes kvalifitseeruvad. Kuus on korraga valves, sätime end tavaliselt kord ööpäevas, ja siis pikem vahe.”

      „Teid on ülehulgas.”

      „Paljud valvavad ainult niipalju, et mitte kvalifikatsiooni kaotada.”

      „Mida sa veel teed?”

      Frank kehitas õlgu. „Sama, mida sinagi mul teha palusid – mõtlen luurele vidinaid välja. Põhiliselt igasuguseid roboteid, peamiselt androide, aga ka muid automaatkomplekse. Mulle meeldib nokitseda, aga nad topivad mind pidevalt projektijuhiks.”

      „Mõni plika sul on?”

      „Konkreetset ühte siin ei ole. Aga üldiselt… Õhtul näed.”

      Frank ronis välja ja otsis rätiku, viskas teise talle järgnenud Athosele.

      „Kena, et sa lõpuks tulid, mul on sult palju küsida. Aga kõigepealt otsi endale juua ja räägi oma mure ära. Ja muide, ilma naljata, tule varju. Kui sa ei ole end sisse kreemitanud – mille peale sa niikuinii ei ole tulnud – võtab see päike sellise valge naha poole tunniga maha. Juba praeguse doosiga peaksid sa õhtuks punaseks minema.”

      Athos mõtles hetke, siis noogutas. „Aga sool?” Ta proovis keelega käenahka.

      „Mary Shelley kastab su üle.”

      „Mary Shelley?” irvitas Athos.

      „Nojah,” viipas Frank eemalt kaljupraost ilmunud olevuse poole. Üldiselt humanoidne moodustis pani Athose uskumatult pead raputama – enda järel voolikut vedades astus lähemale väga kõhn, kuid samas ootamatult naiselike proportsioonidega tütarlaps, kelle päevitustumeda nahaga moodustas terava kontrasti peegeljas metall kaelal ja jäsemetel alates küünarnukkidest-põlvedest. Olevus naeratas ja noogutas tervituseks, siis tõstis dušisõela Athose pea kohale ja keeras vee lahti, sellal kui mees teda uuris.

      „Mh, nagu teismeliste arvutimängust välja karanud. Tegelikult täitsa kena tüdruk…”

      Athos pööras näppude kerge survega tüdruku pead. See lasi sel sündida, vaadates lõbustatult ja pisut küsivalt mehele otsa.

      „Raip, kui loomulik ta on! Sihukesel on hõbetäht otsaees tõesti hädavajalik… Sinu depressiooninägemus?”

      „Nojah, väga täpne määratlus,” nõustus Frank. „Kaks aastat tagasi tundus mulle, et just selline on mulle õige kaaslane elus.”

      „Meenutab pooleldi metallist Barbie-nukku… Metallosad on ka pehmed… Kehakujult ilmselt sulle sellised naised meeldiksid, nagu ma aru saan – pikk ja kuradi peenike… Ei, päriselt kellelgi nii peen piht olla ei saaks. Ilmselt ka seksuaalselt funktsionaalne?” Ta kobas käega masina jalgevahet; tütarlaps kiljatas ja vingerdas eest ära. „Paigal!” Masina näole jäi kõdiilme, kuid muidu võttis ta endise asendi ja mehe puudutustele enam ei reageerinud.

      „Mhh,” lasi Athos end veejoa all tahapoole, uurides veel selle kahtlevveidrat veetlust esilekutsuva olevuse tihedat, umbes viiesentimeetrist ja tumesinist soengut. „Mul on küll raske kujutleda, et ta mulle meeldida võiks… Võib-olla, kui ta üleni inimvärvi oleks… Aga ka siis oleks ta kehakuju kahtlane… Nii on ta täpselt see, mis ta on.”

      Frank noogutas. „Võiksid proovida. Suguelundiimitatsioonid ja seksuaalse käitumise juhised on tal muide USA-st. See on üks ala, kus maalased meist kaugel ees on. Ma saadan ta õhtul sinu juurde?”

      Athos vangutas pead. „Enne peab kuradi palju brändit üles minema. Sa ütlesid kaks aastat?”

      Teine noogutas. „Noh, alguses oli ta mul niisama, mu enda sugufunktsioon taastus nii poolteist aastat tagasi. Alguses käis Lion mulle aeg-ajalt seltsiks, aga rohkem vanast sõprusest. Siis ilmus Angel välja ja… et su küsimust ennetada – see vana supi ülessoojendamine Angeliga oli tegelikult väga halb mõte, sest esiteks tunnen end selle koha pealt ikka veel mõõtmatult sandisti ja teiseks tundus vahepeal vist Lisas mingi omanikutunne tekkivat.”

      Robot ulatas mehele rätiku ja vedas vooliku kalju taha peitu tagasi.

      „Väliselt oled sa nagu mees muiste. Kui ma ei teaks, ma ei saaks üldse midagi aru.”

      Franki näoilme oli segu tüdimusest ja küünilisusest. „Jäta, kui võid.”

      Athos sättis end varju istuma, sulges hetkeks silmad ja aktiveeris modemi – tellis endale suure klaasi külma limonaadi. СКАЧАТЬ