Kuu ordu. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kultuur oli kõrgeim, ent ei suutnud end kaitsta ümbritseva vaenuliku maailma eest, (sest demokraatia ja humanistlikud ideed ei lähe kaubaks metsikutel, kaose ja languse aegadel) nii näis, et tohutusse rahvaarvulisse vähemusse jäänud vanad ja rikkad euroopa rahvad lahustuvad pealetungivate barbarite massis. Analoogselt kristluse pooleteisttuhandeaastase pimeduseajaga oli oodata aastatuhandetega mõõdetavat tagasilangust. Tagasilangust, millele võib-olla iial ei järgne uus tõus, sest fossiilne kütus, see tagastamatu hiigellaen, mille baasil sündis tehniline tsivilisatsioon, oli ära põletatud.

      XX sajandi lõpul hakkas lagunema Vene impeerium, XXI sajandi alguses järgnes Hiina kokkuvarisemine. Peale nende moodustiste hävimist ja jagunemist ei olnud õnneks olemas ühtki jõudu, mis oleks suutnud Läänele sõjaliselt otseselt ohtlikuks muutuda. XXI sajandi algust tähistasid pea kogu maailma haaravad piirkondlikud konfliktid ja paarkümmend nn. tõrjesõda, mida lääneriigid pidasid liiga tugevateks muutuvate vaenlaste vastu (esimene neist Lahesõda, sellele järgnes Afganistan). XXI sajandi keskel muutusid sõjad pidevateks ja maailma haaras üleüldine kaos. Kuigi neid sõdu üritati veel vaadelda etniliste, usuliste jne konfliktidena, oli põhjus juba keskkonna seisundi järsus halvenemises ja põhiliste loodusvarade ammendumises. Suured tööstusriigid üritasid korduvalt muule maailmale peale suruda saastusnorme, olles tegelikult ikkagi võrreldamatult suuremad saastajad. Arusaadavalt tuli selleks sõdu pidada ja nõrkade naabrite vähese, kuigi väga saastava tööstuse hävitamine tekitas lahendamatute konfliktide plahvatuse, mis lõpuks paratamatult bumerangina kõiki tabas – kes on nõus maha heitma ja surema? Kõigile aga Maal ruumi ei jätku…

      XXII sajandi alguses polnud endisest maailmakorrast midagi järele jäänud. Suurem osa XIX sajandil industrialiseerunud riikidest suutsid kuidagi vastu pidada, kuid enamik Maast vajus lootusetusse kaosesse. Veel hullem – ligi 30 % Maast ei kuulunud õieti kellelegi. Polnud seal kellegagi läbirääkimisi pidada, ega millegi üle läbirääkimisi pidada – suurem osa Aafrikast, mille HIV-epideemia muutis XXI sajandi alguses praktiliselt inimtühjaks, üle poole Aasiast ja kolmandik Lõuna-Ameerikast olid armetud hävitatud loodusega saastatud territooriumid, kus jõukudesse kogunenud inimvared endal kuidagimoodi hinge sees hoidsid.

      Madal laotus

      Naine karjus, kui hõõguvtuline raud puudutas ta reie siidjat nahka, ta püüdis rabeleda, kuid paarimillimeetrine terastross, millega ta tooli külge oli seotud, hoidis teda kindlalt paigal, lõikudes vaid lihasse, nii et ta randmetelt ja põlvede juurest hakkas voolama veri. Ta nägu oli üles pööratud, suu pärani, kaelalihased pingul, ja hääl, mida ta suutis kuuldavale tuua, oli vaid mõttetu loomalik röökimine, kui ta koed sisinal kõrbesid aegamööda sügavamale surutava punakalt kumava varda teel.

      Venturi jälgis seda kõike liikumatul ilmel, vaid ta fikseeritud pilgust ja ninasõõrmete vaevuaimatavast värinast võis välja lugeda pinget. Esmapilgul seisis ta sama osavõtmatult kui halle maske kandvad piinajad.

      Kostis tasane vile ja stseen tardus.

      „Kesse kurat…” porises mees ja pööras end pahaselt. Ühe räpase tellisseina asemel oli avanenud vaade teise heledasti valgustatud, napi punasest väärispuidust mööbliga päratu suurde, kuid samas kuidagi õdusasse tuppa, mille seinu ja põrandat katsid bambusmatid ja mille tumedast puidust raamidega suurte akende taga aimus omakorda suurlinna sudune siluett.

      „Vabandust, et ma katkestasin,” lausus seal seisev mustade pealaele patsi kogutud juuste ja vähe viltusena tunduva kullininaga mees. „Ma tean, et see on halb toon. Teisalt on mul heameel tõdeda, et sa võtad vähemasti asja tõsiselt.”

      „Hideaki.” Venturi noogutas ja korraks viirastus ta sõrmede vahel helendav klahvidega kerake. Sünge betoonvõlv koos kolme inimkujuga hajus, nüüd oli see lage ja nii määratlematult hall, et näis kõigis suundades vaid tühja lõpmatusena. „Kus sa üldse oled?”

      „All, oma majas.”

      Venturi kibrutas kulme. „Siis ma saan aru, muidugi… Kas juhtus midagi?”

      „Otseselt mitte. Ent ma kasutan võimalust sinuga rääkida. Sa ei ole enam Plekktorul?”

      „Ei, teel alla Kamtšatkale, Tulemäe baasi.” Uuesti viirastus kerake ja ruum näis hajuvat. Seda asendav tähine laotus ühes küljes silmnähtavalt liikuva hiigelsuure Maaga aga tundus rohkem planetaariumina, sest kõigi objektide juures olid lingimärgendid ning igas suunas sirutusid udustest, poolläbipaistvatest eri värvi ja jämedusega valgusniitidest liikumisvektorite teljed ja ruumilised koordinaatvõrgud. „Ma kuulan… kuid kui sa lubad – kuidas sa virtuaalis saad olla?”

      „Mul on siin väike otse üles suunatud sidelaser ja kui mõni releesatelliitidest on otse mu pea kohal orbiidil… nad on seatud nii, et umbes kaks korda päevas tuleb neid reas, siis on mul peaaegu täiskanal võrku… Ent see pole oluline… või siis ainult niipalju, et ma pean ebaviisakas olema, kui tahan nii korraldatud sideaknaid kasutada; näiteks praegune kestab pisut üle tuhande seki. Sa ei kasuta siiski Kyoto kujutist?”

      „… sest siis segavad mind reaalsetel kohtumistel temaga simulaatori kujutluspildid,” vastas mees, nagu lõpetaks teise lauset.

      „Jah, muidugi,” kviteeris Hideaki pisut kannatamatult. Venturi ainult noogutas kiiresti, et teine jätkaks, ent rääkimahakkamise asemel silmitses vanem mees teda mõnda aega tõsiselt, justkui midagi otsides, ja Venturi leidis end tahtmatult mõistatamas, kuskohas on ta vanema mehe jaoks skaalal, mille ühes otsas on nii vaimselt kui füüsiliselt parima ettevalmistuse saanud spaceman ja teises kogemusteta nolk…

      „Tule parem siiapoole,” mühatas teine hoopis. „Ma pean tunnistama, et mind pisut häirib, kui sa tühjuses kõlgud.”

      Venturi astus viis-kuus sammu ja kui ta teisest paari meetri kaugusel seistes ringi vaatas, oli ka selle seina asemel, kust ta tulnud oli, helepruunikas bambustapeet. Järgmiseks peatus ta pilk enda kõrval seisval kaaslasel ja lootes, et too ei solvu, vilksas Venturi vaadata virtuaalside tingimusi – reaalsuskontroll oli peal, mis tähendas, et too tuba nägi välja täpselt nagu päriselt ja kõik proportsioonid olid õiged. Hideaki oli vähemasti Venturi pikkune ja see oligi põhjus, miks ta kontrollis – taoline kasv oli ju Jaapanis küllalt tähelepanuäratav. Teisalt aga elas too vana luuraja Jaapanis juba ligi kakskümmend aastat ning seega olid füüsilised iseärasused küll ammu tähtsusetud. Sidesaatja oli ilmselt – oli ilmselgetel põhjustel! – väga nõrk ja seetõttu värvid aeg-ajalt virvendasid pisut, luues petliku mulje ilmete kiirest vaheldumisest tegelikult liikumatul kollakal asiaadinäol.

      „Venturi,” alustas Hideaki lõpuks, „mul ei ole mingit õigust keelata sind siia alla tulla, kuid saa minust õigesti aru – see ei ole, see ei saa praktiliselt ühese tõenäosusega olema tavaline vaatlusretk. Situatsioon on üliohtlik. Ma tean, et kasvõi au pärast peaksid sa nüüd ütlema, et sa tuled, kuid – me oleme ordulased ja omavahel, saa sellest üle! – esiteks ei ole see enam üldse see töö, milles me algselt kokku leppisime ja teiseks nõuab situatsioon ilmselt palju suuremaid kogemusi, kui sinul on. Sa võid tahtmatult põhjustada suure katastroofi.”

      „Esiteks – sul on õigus keelata mind tulla. Kui sa oleksid alustanud juttu selge keeluga, ma ei tuleks, ning tunnistan, et ilmselt isegi ei kaebaks aukohtusse… aga see selleks… ma vabandan, ka mina ei taha tühje sõnu teha. Ma olen enda arust küllalt järeleandlik olnud. Ma olen töötanud Ida-Aasiaga peaaegu aasta ja lisaks virtuaalile olnud kolm nädalat Singapuris. Ma tean, et paljud on sulle juba mõne simulaatoris veedetud kuu järel selga trampima tulnud, et kaua võib, läheks reaalile üle, ja ka minul on ikkagi natuke häda tunne – Kyoto on 20, paljud meie kohalikud toetajad alustavad oma karjääri 15-aastaselt… Palun, ma tean, kes ma olen…

      Aga milline vaatlusretk on „tavaline”? Ma СКАЧАТЬ