Teineteise kütkeis. Sylvia Day

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ paha. Räägi, mis plaanid sul tänaseks on.“

      Kuulsin sarnast pinget tema sõnades. Kahjuks polnud abielu armukadeduse raviks mõeldud. „Kui Cary ärkab ja oma perse diivanilt maha veeretab, teeme koos isaga kerge lõuna. Seejärel lähme San Diegosse doktor Travisele külla.“

      „Ja õhtul?“

      Võtsin lonksu kohvi, karastades end vaidluseks. Teadsin, et Gideon mõtles Brettist. „Bändi mänedžer saatis mulle e-kirja infoga, kust taotleda vippide pileteid, kuid otsustasin kontserdile mitte minna. Cary saab võtta mõne sõbra kaasa, kui tahab. See, mida mina pean ütlema, ei võta kaua aega, nii et ma kas näen Bretti homme enne ärasõitu või vestleme telefoni teel.“

      Gideon hingas vaikselt välja. „Eeldan, et sa ikka tead, mida talle ütled.“

      „Teen asja väga lihtsaks. Seoses „Kuldse“ ja minu kihlusega leian, et pole kohane, kui meid nähakse kusagil avalikus kohas koos. Loodan, et jääme sõpradeks ja peame sidet, kuid e-kirjad ja sõnumid on paremad, välja arvatud siis, kui sina mu kõrval oled.“

      Gideon oli päris kaua vait ja ma juba arvasin, et äkki kõne katkes. „Gideon?“

      „Ma pean teadma, kui sa kardad temaga kohtuda.“

      Rahutuna rüüpasin veel kohvi. See oli jahtunud, kuid ma nagunii tundsin vaevu selle maitset. „Ma ei taha jälle Bretti pärast tülitseda.“

      „Nii et sinu lahendus on teda vältida.“

      „Meil kahel on piisavalt sitta, mille pärast tülitseda, teda pole vaja sellesse tõmmata. Ta ei ole seda väärt.“

      Gideon vaikis jälle. Seekord ootasin kannatlikult.

      Kui uuesti tema häält kuulsin, oli see kindel ja otsustav. „Ma suudan sellega elada, Eva.“

      Lasksin õlad pingevabalt alla ja miski mu sees läks kergemaks. Kuid siis, paradoksaalselt, hakkas mul rinnus pigistama. Meenus, mida Gideon oli mulle kunagi öelnud: ta jääb minuga kokku elama, isegi kui ma armastan teist meest, nii kaua, kui ma tal olemas olen.

      Gideon armastas mind palju rohkem kui ennast. See murdis mu südame, et ta nii hirmsasti alahindas end. Ma ei saanud end tagasi hoida.

      „Sa oled minu jaoks kõik,“ hingeldasin ma. „Mõtlen kogu aeg vaid sinust.“

      „Ja minu jaoks pole midagi teistmoodi.“

      „Tõesti?“ Rääkisin veelgi vaiksemalt. „Sest ma igatsen sind kohutavalt. Ma lähen… lausa kiima. Mind haarab meeleheitlik vajadus sind puudutada. Mu ajus valgub kõik laiali ja pean võtma minuti, et selgust saada, kuid sellega on nii raske toime tulla. Nii palju kordi olen peaaegu tahtnud pooleli jätta mingi tegevuse, et sinu juurde tormata.“

      „Eva…“

      „Mul on fantaasiad sellest, kuidas ma mõnele su koosolekule sisse torman ja otse sulle sülle jooksen. Kas olen sellest rääkinud? Kui igatsus on tõepoolest kohutav, ma peaaegu tunnetan, kuidas sa mind enda ligi tõmbad.“

      Jätkasin kiirustades, kui kuulsin Gideoni vaikselt urisemas. „Mul jääb hing kinni iga kord, kui sind näen. Kui sulen silmad, kuulen su häält. Ärkasin täna hommikul ja sattusin veidi paanikasse, sest sa oled nii kaugel. Oleksin andnud kõik, et sinu juurde jõuda. Tahtsin nutta, sest ei saanud seda teha.“

      „Jeerum. Eva, palun…“

      „Kui sa tahad muretseda millegi pärast, Gideon, peaksin see olema mina. Sest ma ei saa olla ratsionaalne, kui asi puudutab sind. Ma olen hull su järele. Sõna otseses mõttes. Ma ei saa mõelda tulevikust ilma sinuta – see kohutab mind.“

      „Kurat küll. Sa ei ole kunagi ilma minuta. Me saame koos vanaks. Sureme koos. Ma ei kavatse elada ühtki päeva ilma sinuta.“

      Pisar jooksis mul silmanurgast alla. Pühkisin selle ära. „Pead aru saama, et sa ei pea kunagi leppima tükikestega minust. Sa ei peaks üldse millegagi leppima. Sa väärid palju paremat. Sa võiksid saada kelle tahes…“

      „Aitab!“

      Võpatasin Gideoni hääletooni peale.

      „Sa ei ütle mulle enam mitte kunagi midagi sellist,“ kähvas Gideon. „Või ma vannun, inglike, et ma karistan sind.“

      Ehmatav vaikus täitis ruumi meie vahel. Sõnad, mida olin öelnud, ringlesid rahutult mul peas, mõnitades mind, kui haletsusväärne ma võisin olla. Ma ei olnud kunagi tahtnud olla Gideonist sõltuv, aga juba olin.

      „Pean minema,“ ütlesin ma kähedalt.

      „Ära lõpeta veel kõnet. Jumala eest, Eva, me oleme abielus. Me oleme armunud. Pole vaja häbi tunda. Mis siis, kui asi on hull? Need oleme meie. Sellised me oleme. Pead sellega leppima.“

      Uks kriuksus, kui isa astus verandale. Vaatasin tema poole ja ütlesin: „Isa tuli, Gideon. Pean sinuga hiljem jätkama.“

      „Sa teed mind õnnelikuks,“ ütles Gideon sügavalt veendunud hääle-tooniga, mida ta kasutas, kui tegi kõigutamatu otsuse. „Olin unustanud, mis tunne see on. Ära alahinda, mida sa mulle tähendad.“

      Jeerum.

      „Ma armastan sind ka.“ Lõpetasin kõne ja panin telefoni väriseva käega lauale.

      Isa sättis end oma kohviga teisele toolile. Ta kandis pikemat tüüpi šortse ja tumedat oliivikarva T-särki, kuid ta oli paljajalu. Ta oli raseeritud ja juuksed olid veel niisked, otsad natuke kooldusid kuivades.

      Ta oli mu isa, aga see ei takistanud mind tunnustamast fakti, et ta oli naeruväärselt atraktiivne. Ta hoidis end väga heas vormis ja tal oli loomulik enesekindel hoiak. Võisin mõista, miks ema ei suutnud talle vastu panna, kui nad kohtusid. Ja ilmselt ei suutnud edaspidigi.

      „Kuulsin, et sa rääkisid,“ ütles ta mulle otsa vaatamata.

      „Ah nii.“ Mul jäi hing kinni. Oli halb, et puistasin Gideonile südant. See, et isa mind pealt oli kuulanud, tegi asja hullemaks.

      „Tahtsin sinult küsida, kas sa ikka teadsid, mida tegid, kui kihlusid nii kiiresti ja nii noorelt.“

      Tõmbasin jalad toolile enda alla. „Seda ma arvasin.“

      „Aga nüüd arvan, et tean, mida tunned.“ Ta vaatas mind, hallides silmades mahe ja otsiv pilk. „Sa väljendad seda palju paremini, kui mina kunagi oskasin. Kõige parem, mis ma suutsin kunagi välja pigistada, oli „Ma armastan sind“, aga sellest ei piisa.“

      Sain aru, et isa mõtles mu emale. Teadsin, et tal oli raske, sest ma sarnanesin väga emaga. „Ka Gideon ei usu, et neist sõnadest piisab.“

      Silmitsesin oma sõrmuseid. Üht, mille Gideon oli kinkinud mulle, et väljendada vajadust minust kinni hoida, ja teist, mis oli nii sümbol tema pühendumusest kui tänuavaldus ajale minevikus, mil ta viimati tundis end armastatuna. „Aga ta näitab mulle. Kogu aeg.“

      „Olen temaga paar korda rääkinud.“ Isa vaikis hetke. „Pean endale pidevalt meelde tuletama, et ta on alles kahekümnendates.“

      See sundis mind naeratama. „Ta valitseb end väga hästi.“

СКАЧАТЬ