Teineteise kütkeis. Sylvia Day

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui leidsin ta ikka veel enda toolil kössitamas. „Eeldan, et kõik on korras.“

      „Pole kunagi varem nii hea olnudki.“ Ta sirutas end ja tõmbas käega läbi juuste. „Tunnen puudust ajust, mille sa just välja keppisid, kuid muidu tunnen end väga hästi, suur tänu sulle.“

      „Võta heaks.“ Astusin tema poole sooja niiske pesulapiga.

      „Kas tahad püstitada sama päeva orgasmide hulga uut rekordit?“

      „Huvitav pakkumine. Olen valmis proovima.“

      Eva tegi käega liigutuse, nagu peletaks mind eemale. „Ei, rohkem pole vaja, maniakk. Kui sa mind veel kepid, saab minust ilastav ja lalisev idioot.“

      „Anna teada, kui meelt muudad.“ Põlvitasin tema ette ja ärgitasin teda jalgu laiali ajama. Tema vahatatud, sile ja ilus roosa vitt oli armas. Täiuslik.

      Eva vaatas mind, kui teda puhastasin, ja mängis sõrmedega mu juustes. „Ära sel nädalavahetusel liiga palju tööta, eks?“

      „Nagu mul oleks midagi muud targemat teha ilma sinuta,“ pomisesin ma.

      „Maga kaua. Loe mõnd raamatut. Tee peoks plaane.“

      Mu suu kõverdus naeratuseks. „Ma pole seda unustanud. Kutsun kutid täna õhtul appi.“

      „Ah nii?“ Laiskus kadus Eva silmist. Tõmbusin eemale, enne kui ta jalad uuesti kokku pani. „Mis kutid?“

      „Need, kellega sa tuttavaks tahad saada.“

      „Sa helistad neile?“

      Tõusin püsti. „Me saame kokku.“

      „Milleks?“

      „Et juua. Hängida.“ Läksin vannituppa tagasi, viskasin pesulapi korvi ja pesin käsi.

      Eva järgnes mulle. „Kuskil klubis?“

      „Võib-olla. Tõenäoliselt mitte.“

      Eva toetus vastu uksepiita ja pani käed risti. „Kas mõni neist on abielus?“

      „Jah.“ Riputasin käterätiku varna. „Mina.“

      „Ja kõik? Kas Arnoldo ka tuleb?“

      „Võib-olla. Tõenäoliselt.“

      „Miks nii lühikesed vastused?“

      „Miks selline ülekuulamine?“ küsisin ma, kuigi teadsin vastust. Minu abikaasa oli armukade, omastav naine. Meie mõlema õnneks see meeldis mulle. Tohutult.

      Ta kehitas õlgu, kuid see oli kaitsev žest. „Tahan lihtsalt teada, mida sa teed, see on kõik.“

      „Jään koju, kui sa tahad.“

      „Ma ei palu sult seda.“

      Eva silme all olid tumedad laiali läinud meigi laigud. Mulle meeldis teda korratuks teha ja anda talle see äsja-läbi-tõmmatud-välimus. Ükski naine ei kandnud seda paremini välja. „Küsi siis otse.“

      Ta turtsatas ärritunult. „Miks sa ei ütle, mis teil plaanis on?“

      „Ma ei tea, Eva. Tavaliselt me saame kellegi juures kokku ja joome. Mängime kaarte. Mõnikord lähme välja.“

      „Lantima. Kamp kuumi kutte, kel pea vindine ja kes tahavad mõnusasti aega veeta.“

      „See ei ole kuritegu. Ja kes ütles, et nad on kuumad?“

      Ta vaatas mind vihaselt. „Nad landivad koos sinuga. See tähendab, et nad on kas piisavalt kuumad, et sinu varjus mitte üleni kahvatuks jääda, või liiga enesekindlad, et selle pärast muretseda.“

      Tõstsin vasaku käe. Veripunased rubiinid mu abielusõrmusel püüdsid valgust. Ma ei võtnud kunagi seda sõrmest ära ega kavatsenudki seda iial teha. „Kas sul see on meeles?“

      „Ma ei ole sinu pärast mures,“ pomises Eva ja laskis käsivartel külgedele langeda. „Kui leiad, et ma sind piisavalt ei kepi, pead abi otsima.“

      „Ütleb naine, kes ei suutnud veerand tundi oodata.“

      Eva näitas mulle keelt.

      „Sellepärast ma sind keppisingi.“

      „Arnoldo ei usalda mind, Gideon. Tegelikult ta ei taha, et sa minuga oled.“

      „See ei ole tema otsus. Ja mõnele sinu sõbrale ei meeldi mina. Tean, et Cary on kahevahel.“

      „Mis siis, kui Arnoldo räägib teistele, mida ta minu suhtes tunneb?“

      „Inglike.“ Astusin Evale lähemale ja haarasin tal puusade ümbert kinni. „Tunnetest rääkimine on valdavalt naiste pärusmaa.“

      „Ära ole seksistlik.“

      „Sa tead, et mul on õigus. Pealegi Arnoldo teab, mida see tähendab. Ta on ise ka armunud olnud.“

      Eva vaatas mulle otsa oma unikaalselt ilusate silmadega. „Kas te olete armunud, härra Cross?“

      „Pöördumatult.“

      MANUEL Alcoa patsutas mulle seljale, kui minu juurde oli jõudnud. „Sa läksid mulle äsja tuhat dollarit maksma, Cross.“

      Nõjatusin vastu köögisaart, surusin käe teksade taskusse ja krabasin nutitelefoni. Eva oli sõidus ja mina valvel, et temalt või Raúlilt midagi kuulda. Ma polnud kunagi kartnud lendamist ega muretsenud kellegi reisi turvalisuse pärast. Kuni tolle hetkeni.

      „Kuidas nii?“ küsisin, enne kui rüüpasin sõõmu õlut.

      „Sa oled viimane, kellest võis arvata, et lased end ümber sõrme keerata, ja nüüd tuleb välja, et hoopis esimene.“ Manuel vangutas pead. „Uskumatu.“

      Võtsin pudeli suult. „Sa vedasid kihla?“

      „Jah. Kuigi ma kahtlustan, et kellelgi oli siseinfot.“ Investeerimisjuhi kissis pilk läks üle saare Arnoldo Riccile, kes kehitas üht õlga.

      „Kui see sind lohutab,“ ütlesin ma, „poleks ma ise samuti end pakkuda osanud.“

      Manuel irvitas. „Latiinod ruulivad, mu sõber. Seksikas, kurvikas. Paras tükk voodis ja väljaspool. Kuumavereline. Kirglik.“ Ta mõmises. „Hea valik.“

      „Manuel!“ hüüdis Arash elutoast. „Tooge laimid siia.“

      Vaatasin, kuidas Manuel lahkus köögist laimiviilude kausiga. Arashi korter oli modernne ja avar, panoraamvaatega East Riverile. Väga vähe oli seinu, välja arvatud need, mis vannituba ümbritsesid.

      Astusin ümber graniidiga kaetud köögisaare Arnoldo juurde. „Kuidas läheb?“

      „Hästi.“ Tema pilk langes kollasele vedelikule, mida ta klaasis keeru-tas. „Küsiksin sama sinult, aga sa näed hea välja. Mul on hea meel.“

      Ma ei raisanud aega tühjale-tähjale. „Eva muretseb, et sul on temaga probleem.“

СКАЧАТЬ