Teineteise kütkeis. Sylvia Day

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli valvas ja tähelepanelik. Ta istus kaugemas nurgas, oli kummaliselt märkamatu oma silmatorkava välimusega.

      „Miks, kurat, sellega nii kiire oli?“ nähvas Cary.

      „See lihtsalt… juhtus.“ Ma ei osanud seda selgitada. Arvasin ka ise seda tehes, et on liiga vara. Ikka veel arvasin. Aga Gideon oli ainus mees, keda ma kunagi armastaksin nii täielikult. Kui sellele mõtlesin, teadsin, et Gideonil oli õigus: me oleksime ainult vältimatut edasi lükanud. Ja Gideon vajas mu tõotust, et olen igavesti tema oma. Minu imeline abikaasa, kellel oli väga raske uskuda, et ta võis olla armastatud. „Ma ei kahetse.“

      „Veel mitte.“ Cary surus mõlemad käed endale juustesse. „Jeesus, Eva. Ei abielluta ju ometi esimese mehega, kellega tekib tõsine suhe.“

      „See pole nii,“ väitsin ma kohmetuna, vältides Raúli pilku. „Sa tead, mida me tunneme teineteise vastu.“

      „Loomulikult. Te kaks olete eraldi nagu haiged. Koos olete aga lausa hullumaja.“

      Näitasin talle keskmist sõrme. „Me töötame selle kallal. Sõrmus ei tähenda, et kõik nüüd soiku jääb.“

      Cary vajus mu ette toolile. „Mis ajendit tal enam on midagi parandada? Ta on auhinna kotti toppinud ja sildi külge riputanud. Nüüd oled kinni tema psühhootiliste unenägude ja Grand Canyoni suuruste meeleolumuutuste küljes.“

      „Oota nüüd natuke,“ ütlesin karmilt, kuuldes tema sõnades tõekildu. „Siis sa ei saanud pahaseks, kui ütlesin, et oleme kihlatud.“

      „Sest lootsin, et Monical kulub vähemalt aasta, enne kui ta pulmade ettevalmistusega ühele poole saab. Võib-olla poolteist aastat. Vähemalt mõni aeg, mil teil kahel on võimalik kooselu proovida.“

      Lasksin tal käratseda. Parem, kui ta tegi seda üheksa tuhande meetri kõrgusel, mitte mõnes avalikus kohas, kus kogu maailm võiks kuulda.

      Ta kummardus lähemale, rohelised silmad põlemas. „Mul sünnib laps, aga ma ei abiellu. Tead, miks? Sest olen liiga sassis ja tean seda. Mul pole mõtteski kedagi kaasa tirida sellele hullumeelsele rajale. Kui Gideon armastaks sind, mõtleks ta sulle ja sellele, mis sulle parim on.“

      „Mul on nii hea meel, et oled minu pärast õnnelik, Cary. See tähendab nii palju.“

      Need sõnad tilkusid sarkasmist, kuid olid omamoodi ausad. Mul oli sõbrannasid, kellele helistada ja kes ütlesid, milline hämmastav õnneseen ma olen. Cary oli mu parim sõber, kes alati ütles mulle kõik otse välja, isegi kui ma hirmsasti sussutamist tahtsin.

      Aga Cary mõtles vaid süngest poolest. Ta ei saanud aru sellest valgusest, mille Gideon mu ellu oli toonud. Tunnustamise ja armastuse. Turvalisuse. Gideon oli andnud mulle vabaduse tagasi, elu ilma hirmuta. Ja see, et ma talle tõotusi andsin, oli liiga tavaline vastutasu kõige selle eest.

      Hakkasin uuesti Gideoni kontot uurima, kerisin allapoole ja nägin, et kõige hilisem postitus oli link artikli juurde meie kihlumisest. Kahtlesin, et ta on selle ise postitanud: ta oli liiga hõivatud, et tegelda selliste asjadega. Aga sain aru, et ta on selle heaks kiitnud. Võib-olla ei olnud, aga mingil moel oli ta selgeks teinud, et mina olin piisavalt tähtis ja võisin olla väike isiklik uudis, mida ta lubas jagada muidu äritegevusele keskendunud profiilis.

      Gideon oli minu üle uhke. Uhke, et abiellus minu, seksika opakaga, kes oli minevikus teinud halbu valikuid. Mida tahes keegi teine mõtles, mina ise teadsin, et see olin mina, kes oli auhinna kotti toppinud ja sellele sildi külge riputanud.

      „Kurat.“ Cary lösutas istmel. „Olen nagu vana eesel.“

      „Kui sa nii tunned…“ pomisesin ma ja vajutasin lingile, et vaadata teisi fotosid Gideonist.

      See oli suur viga.

      Kõik pildid, mille oli üles riputanud Gideoni sotsiaalmeedia admin, olid äriga seotud, kuid mitteametlikud pildid, millel ta oli ära märgitud, polnud. Nendel oli ta kogu oma hiilguses koos kaunite naistega. Ja need lõid mu täiesti rööpast välja. Armukadedus hiilis ligi ja ajas kõhus keerama.

      Jeerum, kui kena Gideon smokingus välja nägi. Tume ja ohtlik. Tema nägu oli metsikult ilus, põsesarnad ja suu täiuslikuks voolitud, poos kindel ja rohkem kui natukene kõrk. Esmaklassiline alfaisane.

      Teadsin, et need pildid ei olnud hiljuti tehtud. Teadsin, et neil naistel ei olnud vahetuid teadmisi Gideoni üle mõistuse headest voodioskustest; tal oli reegel selle kohta. Kuid see ei hajutanud mu tusatuju nende fotode pärast.

      „Kas ma olen viimane, kes teada sai?“ küsis Cary.

      „Sa oled ainus, kes teab.“ Vaatasin Raúli poole. „Vähemalt minu poolt. Gideon tahab tervele maailmale öelda, kuid me hoiame seda salajas.“

      Cary uuris mind. „Kui kaua?“

      „Igavesti. Järgmine pulm, mis meil tuleb, on kõikide teiste jaoks meie esimene.“

      „Kas sul on kahtlusi?“

      Mind ajas närvi, et Cary ei hoolinud sellest, et meie lähedal istus kõrvaline isik. Ma ise olin hüperteadlik sellest, et iga mu sammu ja sõna pandi tähele.

      Mitte et Raúli sealolek oleks mu vastust mõjutanud. „Ei, mul on hea meel, et oleme nüüd abielus. Ma armastan teda, Cary.“

      Mul oli hea meel, et Gideon oli minu. Ja ma igatsesin teda. Veel hullemini pärast nende fotode nägemist.

      „Ma tean,“ ohkas Cary.

      Saamata midagi parata, avasin sülearvuti sõnumiäpi ja messisin Gideonile: Ma igatsen sind.

      Ta kirjutas peaaegu kohe vastu: Pööra lennukil ots ümber.

      See sundis mind naeratama. See oli nii Gideoni moodi. Ja nii erinev minu suhtumisest. Pilootide aja ja kütuse raiskamine… see tundus mulle väga kergemeelne. Aga kõige tipuks oleks see olnud tõend sellest, kui palju ma juba sõltusin Gideonist. See oleks olnud surmasuudlus meie suhtes. Ta võis igal ajal saada mille tahes ja ükskõik millise naise. Kui ma oleksin saanud talle liiga kergeks saagiks, oleksime mõlemad mu vastu austuse kaotanud. Ja pärast seda oleksin olnud ilma tema armastusest.

      Hakkasin uuesti oma uue kontoga tegelema ja laadisin üles selfie, mille olin Gideoniga koos teinud ning sünkroonisin selle nutitelefonist arvutisse. Tegin selle kaanefotoks. Siis märkisin Gideoni ära ja toksisin juurde kirjelduse: Minu elu armastus.

      Lõppude lõpuks, kui tema oli piltidel koos naistega, tahtsin, et vähemalt üks neist olen mina. Ja pilt, mille valisin, oli kahtlemata intiimne. Me olime selili, oimukohad koos, minu nägu meigita ja Gideon nii pingevaba, naeratus silmis. Kutsusin kõiki seda vaatama, et nad näeksid, et mul oli temaga selline isiklik side, millest maailm ei kuule kunagi.

      Järsku tekkis tahtmine Gideonile helistada. Nii suur soov, et ma peaaegu kuulsin tema hämmastavalt seksikat häält, sama joovastavat kui parim alkohol: mahe, vaid aimatavalt terav. Tahtsin olla temaga, käsikäes, huuled vastu tema kaela, kus tema ihu lõhn kutsus minus esile midagi näljast ja primitiivset.

      Mind hirmutas mõnikord, kui palju ma Gideoni vajasin. Välistades kõik muu. Polnud kedagi teist, kellega tahtsin rohkem koos olla, isegi mitte parima sõbraga, kes samal hetkel vajas mind peaaegu sama hullupööra.

      „Kõik on hästi, Cary,“ kinnitasin ma talle. „Ära muretse.“

СКАЧАТЬ