Muutuv aju. Norman Doidge, MD

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nagu suhkruvatt.” Nagu paljud teised õpihäiretega lapsed, nii hakkas ka tema arvama, et võib-olla on ta hull.

      Barbara kasvas üles ajal, mil praktiliselt mingit abi käepärast ei olnud.

      „Sellises väikeses linnas nagu Peterborough 1950ndatel nendest asjadest ei räägitud,” lausus Barbara. „Hoiak oli selline, et sa kas saad hakkama või ei saa. Mingeid eripedagooge ei olnud, kuskil ravispetsialistide ega psühholoogide juures ei käidud. Mõistet „õpihäired” hakati laiemalt kasutama alles kahe kümnendi pärast. Mu esimese klassi õpetaja ütles minu vanematele, et mul on „vaimne tõke” ning et ma ei hakka kunagi samamoodi õppima nagu teised. Midagi täpsemat ei olnud kellegi suust loota. Sa olid kas särav, keskmine, pika taibuga või alaarenenud.”

      Kui sa olid vaimselt alaarenenud, pandi sind „tasandusklassi”. See ei olnud aga sobiv koht hiilgava mäluga tüdrukule, kes sai sõnavara kontrolltöödes suurepäraseid tulemusi. Barbara lapsepõlvesõber Donald Frost, kes on nüüd skulptor, lausus: „Barbara oli tohutu akadeemilise surve all. Kõik Youngide peres olid edukad. Tema isa Jack oli Kanada General Electric’u elektriinsener ja leiutaja – tal oli 34 patenti. Oli tõeline ime, kui kellelgi õnnestus Jack raamatu tagant õhtusöögilauda meelitada. Barbara ema Mary leidis, et tema pere saab alati kõigega hakkama ning kui kellelgi on probleem, siis see lihtsalt lahendatakse ära. Barbara oli uskumatult tundlik, alati soe ja hoolitsev, kuid ta oskas oma probleeme hästi peita. Sellest teemast kõva häälega ei räägitud. Sõjajärgsetel aastatel oli inimestel tugev väärikustunne, mis tähendas, et puuetest räägiti sama vähe kui vistrikest.”

      Barbara tahtis õppida laste arengut, lootes et suudab seeläbi ka iseendas selgusele jõuda. Guelphi ülikoolis õppides tuli tema vaimsete võimete suur ebaühtlus taas selgelt esile. Õnneks aga tema õppejõud märkasid, et tal on tähelepanuväärne võime laste jälgimise praktikumis panna tähele kehakeelt, mittesõnalisi vihjeid ja märguandeid, ning nad palusid tal tulla seda kursust läbi viima. Barbara arvas ettepanekut kuuldes, et kindlasti on tegemist eksitusega. Mõne aja pärast võeti ta vastu Ontario haridusuuringute instituudi (OISE) kraadiõppesse. Enamik üliõpilasi loeb teadusartiklit korra või kaks, kuid Barbara pidi lugema artiklit – ning viidatud allikaid – harilikult kakskümmend korda, enne kui ta hakkas artikli tähendust enam-vähem mõistma. Ta magas öösiti ainult neli tundi.

      Kuna Barbara oli väga mitmes mõttes geniaalne ja äärmiselt võimeks laste jälgimises, ei suutnud tema kraaditöö juhendajad kuidagi uskuda, et tal on puue. Esimesena sai sellest aru OISE teine geniaalne, kuid õpiraskustega tudeng Joshua Cohen. Ta pidas väikest, õpiraskustega lastele spetsialiseerunud kliinikut, kus kasutati standardravi ehk „kompenseerimist”. See põhines tol ajal aktsepteeritud teoorial, et kui ajurakud surevad või ei arene välja, siis ei õnnestu neid taastada. Kompenseerimise põhimõtteks on minna ringiga ümber probleemi. Inimesed, kellel on raske lugeda, kuulavad helilinte. Neile, kes on „pika taibuga”, antakse eksami sooritamiseks kauem aega. Neil, kellel on raskusi arutelu jälgimisega, kästakse põhipunktid kokkuleppeliste värvidega välja tuua. Joshua koostas Barbara jaoks kompensatsiooniprogrammi, kuid see oli Barbara arvates liiga aeganõudev. Liiatigi näitas tema väitekiri, mis käsitles kompenseerimise kasutamist õpiraskustega lastel OISE kliinikus, et suuremal osal neist ei olnud sellest tehnikast suurt abi. Liiatigi oli tal endal nii palju puudeid, et mõnikord oli raske leida mõnda tervet funktsiooni, mille abil ringiga ümber probleemide minna. Kuna mälu treenimine oli tal äärmiselt edukalt õnnestunud, teatas ta Joshuale, et peab leiduma mõni parem viis.

      Ühel päeval soovitas Joshua Barbaral tutvuda mõnede Aleksandr Luria raamatutega, mida ta oli lugenud. Barbara võttis raamatud käsile, lugedes raskemaid lõike lugematu arv kordi, pöörates Luria raamatus „Neurolingvistika põhiprobleemid” (Basic Problems in Neurolinguistics) erilist tähelepanu osale, mis käsitles insuldi või vigastuse saanud inimesi, kellel oli probleeme grammatika, loogika ja kellatundmisega. Aastal 1902 sündinud Luria kasvas üles revolutsioonilisel Venemaal. Ta tundis sügavat huvi psühhoanalüüsi vastu, pidas Freudiga kirjavahetust ja kirjutas mitu artiklit psühhoanalüütilise „vabade assotsiatsioonide” tehnika kohta, mille puhul patsient räägib kõigest, mis talle parasjagu pähe tuleb. Tema eesmärk oli arendada välja objektiivsed meetodid freudistlike ideede hindamiseks. Juba kahekümnendates eluaastates leiutas ta valedetektori prototüübi. Stalinistliku suurpuhastuse perioodil muutus psühhoanalüüs scientia non grata’ks ja Luria peale hakati näpuga näitama. Ta esines avaliku pöördumisega, milles võttis oma seisukohad tagasi ja tunnistas, et on teinud teatavaid „ideoloogilisi vigu”. Seejärel otsustas ta pildilt kaduda, minnes õppima meditsiinikooli.

      Ta ei olnud aga psühhoanalüüsiga sugugi lõpparvet teinud. Oma tööd laiemalt reklaamimata ühendas ta psühhoanalüütilise meetodi ja psühholoogia teatavad aspektid neuroloogiaga ning temast sai seega neuropsühholoogia rajaja. Tema juhtumikirjeldused ei olnud mitte tavapärased lühikesed sümptomitele keskenduvad märkmed, vaid kirjeldasid patsiente väga põhjalikult. Oliver Sacks kirjutas: „Luria juhtumikirjeldusi saab täpsuse, elulisuse, mahukuse ja üksikasjalikkuse poolest tõepoolest ainult Freudi omadega võrrelda.” Oma raamatus „Mehe purunenud maailm” (The Man with a Shattered World) tutvustas ja kommenteeris Luria lühidalt ühe väga eripärase häirega patsiendi päevikut.

      1943. aasta maikuu lõpus astus taastusravihaiglas Luria kabinetti seltsimees Ljova Zazetski – mees, kes nägi välja nagu poiss. Zazetski oli noor vene leitnant, kes oli saanud haavata Smolenski lahingus, kuhu kehvalt varustatud Vene väed olid saadetud sissetungiva natside sõjamasina vastu. Ta oli saanud sügava kuulihaava pähe ja tema vasak ajupool oli saanud rängalt vigastada. Ta oli olnud pikka aega koomas. Kui Zazetski üles ärkas, ilmnesid tal väga iseäralikud sümptomid. Šrapnell oli tabanud ajuosa, mis aitas mõista sümbolitevahelisi seoseid. Ta ei saanud enam loogikast, põhjusest ja tagajärjest ning ruumilistest seostest aru. Ta ei teinud vahet vasakul ja paremal poolel. Ta ei suutnud mõista grammatilisi elemente ja sõnadevahelisi seoseid. Määrsõnad „sees”, „väljas”, „enne”, „pärast”, „koos” ja „ilma” olid kaotanud tema jaoks tähenduse. Ta ei suutnud mõista tervet sõna, saada aru tervest lausest ega tuletada meelde terviklikku mälestust, sest kõik need eeldavad sümbolite seostamist üksteisega. Ta suutis aduda ainult põgusaid kilde. Tema otsmikusagarad – mis võimaldavad otsida asjakohast informatsiooni, planeerida, koostada strateegilisi kavasid, moodustada kavatsusi ja neid ellu viia – olid aga terveks jäänud, mistõttu ta sai oma puuetest aru ning soovis nendest vabaneda.

      Ta ei suutnud küll lugeda, mis on suuresti tajuline tegevus, kuid suutis kirjutada, sest see on tegevus, mis eeldab kavatsust. Ta hakkas pidama lünklikku päevikut pealkirjaga „Ma võitlen edasi” (I’ll Fight On), mis paisus 3000 leheküljeni. „Mind tapeti 2. märtsil 1943,” kirjutas ta, „kuid tänu oma kehas peituvale elujõule jäin imepärasel viisil ellu.”

      Luria jälgis Zazetskit 30 aastat ning pani järjest kirja, kuidas tolle vigastus mõjutab tema vaimset seisundit ja tegutsemist. Ta nägi pealt Zazetski lakkamatut võitlust selle nimel, et „elada, mitte lihtsalt eksisteerida”.

      Zazetski päevikut lugedes mõtles Barbara: „Ta kirjeldab minu elu.”

      „Ma teadsin, mida tähendavad sõnad „ema” ja „tütar”, aga ei mõistnud fraasi „ema tütar”,” kirjutas Zazetski. Väljendid „ema tütar” ja „tütre ema” kõlasid minu kõrvale täpselt ühtemoodi. Samuti oli mul probleeme selliste küsimustega nagu „Kas elevant on suurem kui kärbes?” Suutsin üksnes välja mõelda, et kärbes on väike ja elevant on suur, aga ei saanud aru sõnadest „suurem” ja „väiksem”.”

      Filmi vaatamise kohta kirjutas Zazetski: „Enne kui ma suutsin taibata, mida näitlejad ütlevad, algas juba uus stseen.”

      Luria hakkas probleemi olemusest aru saama. Zazetski aju tabanud kuul oli läbistanud vasakus ajupoolkeras koha, kus ristuvad kolm olulist СКАЧАТЬ