Muutuv aju. Norman Doidge, MD

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ välja tasakaalumeel – või kui pimedate katseisikute ajus arenesid välja uued rajad, mis võimaldasid neil objekte, perspektiivi ja liigutusi ära tunda –, siis need muutused ei kujutanud endast mitte reegli salapärast erandit, vaid hoopis reeglit ennast: sensoorne koor on plastiline ja kohanemisvõimeline. Kui Cheryli aju õppis reageerima kunstlikule retseptorile, mis asendas kahjustatud retpsetorit, siis ei saatnud ta korda midagi tavatut. Bach-y-Rita tööd inspireerisid hiljuti Andy Clarki – kes tegeleb kognitiivsuse uurimisega – esinema teravmeelse väitega, et me oleme „sünnipärased küborgid”, mis tähendab seda, et aju plastilisus võimaldab meil ühendada ennast üsna loomulikul moel igasuguste masinatega nagu arvutid ja muu elektroonika. Meie aju struktureerib ennast aga ümber ka kõige lihtsamatel juhtudel, näiteks pimeduses saadavate signaalide mõjul. Lõppude lõpuks on plastilisus olnud aegade algusest saadik aju loomupärane omadus. Aju on palju avatum süsteem, kui oleme seni osanud ette kujutada ja loodus on andnud meile ümbritseva maailma tajumiseks ja endasse haaramiseks väga tõhusa vahendi. Ta on andnud meile aju, mis muudab iseennast, et muutuvas maailmas ellu jääda.

      2

      KUIDAS EHITADA ENDALE PAREM AJU

„Arengupeetuse” diagnoosiga naine avastas, kuidas ennast arendada

      Teadlased, kes teevad aju kohta tähtsaid avastusi, on sageli erakordse ajuga inimesed, kes uurivad inimesi, kelle aju on viga saanud. Vaid väga harva teevad tähtsaid avastusi inimesed, kelle enda aju on vigane, kuid erandeid siiski leidub. Üks selliseid erandeid on Barbara Arrowsmith Young.

      Koolitüdrukuna võis tema meelt kõige paremini iseloomustada sõnaga „asümmeetria”. Torontos 1951. aastal sündinud ja Ontarios Peterboroughis üles kasvanud Barbara oli mitmel alal väga andekas – ta kuulus nii kuulmis- kui ka nägemismälu poolest 1 % kõige andekamate hulka. Tema otsmikusagarad olid märkimisväärselt arenenud ja andsid talle rahutu ja kangekaelse iseloomu. Kuid tema aju oli „asümmeetriline”, mis tähendab, et kuigi ta oli mõnes valdkonnas erakordselt heade võimetega, oli ta teistes valdkondades alaarenenud.

      Asümmeetria oli jätnud kaootilise jälje ka tüdruku kehale. Barbara parem jalg oli vasakust pikem, mistõttu tema vaagen oli nihkes. Tema ema tavatses selle üle nalja heita: „Ämmaemand tiris sind ilmselt paremat jalga pidi kõhust välja.” Barbara ei suutnud oma paremat kätt sirgeks ajada, tema parem kehapool oli vasakust suurem ja tema vasak silm nägi kehvemini. Tema selgroog oli asümmeetriline ja skolioosi tõttu moondunud.

      Tal oli hämmastav hulk erinevaid õpihäireid. Tema kõnega tegelev ajuosa – Broca piirkond – ei töötanud korralikult, mistõttu tal oli raskusi sõnade hääldamisega. Samuti puudus tal ruumiline kujutlusvõime. Kui me soovime liikuda, siis konstrueerime enne liigutuste tegemist endale mõtteis ruumilist kujutlusvõimet kasutades kujuteldava teekonna. Ruumilist kujutlusvõimet on vaja nii beebil roomamiseks, hambaarstil hamba puurimiseks kui ka hokimängijal oma liigutuste kavandamiseks. Kui Barbara oli kolmeaastane, otsustas ta ühel päeval hakata matadoori ja härga mängima. Tema oli pull ja sõiduteel olev auto oli matadoori keep. Ta sööstis teele, mõeldes et suudab auto eest kõrvale põigata, kuid tegi ruumilise valearvestuse ja jooksis autole otsa ning sai väga suure peahaava. Ema kartis, et tüdruk ei pruugi ellu jääda.

      Ruumiline kujutlusvõime on vajalik ka selleks, et koostada asjade paiknemise kohta mentaalne kaart. Seda võimet kasutame näiteks oma kirjutuslauda koristades või meenutades, kuhu võtmed panime. Barbaral läksid kõik asjad pidevalt kaotsi. Kuna tal puudus mentaalne kaart asjade paigutusest ruumis, unustas ta kohe kõik asjad, mis nägemisulatusest kadusid, mistõttu ta hakkas asju „kuhjama”, et hoida kõiki asju mängides või õppides enda ees hunnikus, ning oma kappe ja sahtleid hoidis ta avatuna. Õues eksis ta alati ära.

      Samuti oli tal „kinesteetiline” probleem. Kinesteetiline taju võimaldab meil tajuda oma keha ja jäsemete liigutamist ruumis – see võimaldab teadlikult oma liigutusi kontrollida ja koordineerida. Samuti aitab see meil esemeid puudutades ära tunda. Barbara ei tajunud üldse, kuidas tema vasak jalg ja käsi liiguvad. Ta oli küll iseloomu poolest rüblik, kuid kohmakas. Ta ei suutnud mahlaklaasi vasakus käes hoida, ilma et sellest maha oleks loksunud. Ta komistas ja kukkus sageli. Trepid olid tema jaoks ohtlikud. Samuti oli tema vasaku kehapoole puutetundlikkus vähenenud ning ta tegi sellele küljele pidevalt viga. Ta õppis küll autot juhtima, kuid pidevalt tekkisid situatsioonid, kus auto vasak külg sai mõlkida.

      Lisaks oli tal nägemispuue. Tema nägemisulatus oli nii kitsas, et kui ta vaatas raamatu lehekülge, nägi ta korraga ainult paari tähte.

      Aga need ei olnud tema kõige halvavamad probleemid. Kuna see osa tema ajust, mis aitab mõista sümbolitevahelisi seoseid, ei töötanud korralikult, oli tal raske grammatikast, matemaatilistest mõistetest, loogikast ning põhjusest ja tagajärjest aru saada. Ta ei suutnud teha vahet „isa vennal” ja „venna isal”. Kahekordse eituse tähendus jäi tema jaoks mõistetamatuks. Ta ei tundnud kella, sest ei mõistnud seieritevahelist seost. Ta sõna otseses mõttes ei suutnud teha vahet oma vasakul ja paremal käel, sest lisaks ruumilise kaardi puudumisele ei mõistnud ta ka „vasaku” ja „parema” omavahelist seost. Ainult tohutu vaimse pingutuse ja pideva kordamise tulemusena õnnestus tal õppida sümboleid üksteisega seostama.

      Ta ajas b ja d ning q ja p omavahel segamini, luges „was” asemel „saw” – ta luges ja kirjutas paremalt vasakule. Ta oli paremakäeline, aga kuna ta kirjutas paremalt vasakule, määris ta kogu teksti ära. Õpetajad pidasid teda rahutuks lapseks. Kuna ta oli düslektik, tegi ta lugemisel vigu, mis läksid mõnikord kalliks maksma. Barbara vennad hoidsid vanas ninatilkade pudelis oma katsete jaoks väävelhapet. Barbara otsustas ükskord hakata endal nohu ravima, aga luges pudelile pandud uut silti valesti. Ta lebas voodis ja tundis, et põsekoobaste suunas voolab midagi väga valusat, aga tal oli liiga häbi, et emale oma järjekordsest äpardusest rääkida.

      Kuna ta ei suutnud põhjusest ja tagajärjest aru saada, siis tegi ta sotsiaalses plaanis veidraid asju, sest ei osanud käitumist tagajärgedega seostada. Lasteaias ei suutnud ta mõista, miks ta ei või suvalisel ajal oma rühma juurest lahkuda ja oma vendade koolitundi sisse marssida, sest vendade kool asus ju samas majas. Ta suutis matemaatilised tehted küll meelde jätta, aga ei saanud matemaatilistest mõistetest aru. Talle jäi küll meelde, et viis korda viis on kakskümmend viis, aga ta ei saanud aru, miks. Õpetajad andsid talle seetõttu lisaülesandeid ja isa õpetas teda tundide kaupa, kuid asjatult. Barbara ema koostas tüdruku jaoks pataka kaarte, mille ühele küljele oli kirjutatud lihtne matemaatikaülesanne ja teisele küljele vastus. Kuna Barbara ei saanud ülesannetest aru, otsis ta endale istumiseks koha, kus päike paistis paberist läbi, nii et ta nägi teisele küljele kirjutatud vastust. Kõik püüdsid aidata tal olukordadega toime tulla, kuid see kõik ei aidanud tema probleemide põhjust lahendada, ning muutis olukorrad veel piinarikkamakski.

      Barbara tahtis meeleheitlikult tubli olla, mistõttu ta algkooli ajal veetis lõunatunnid ja õhtuse aja asju pähe tuupides. Keskkoolis olid tema õppetulemused äärmiselt ebaühtlased. Ta õppis oma puuduste kompenseerimiseks mälu kasutama ning suutis tänu pidevale harjutamisele lehekülgede kaupa fakte pähe õppida. Enne kontrolltöid ta palvetas, et need oleksid faktipõhised, teades, et siis saab ta tulemuseks 100 %; kui eksam või kontrolltöö põhines seoste mõistmisel, sai ta enamasti tulemuseks 10–15 %.

      Barbara ei mõistnud, mis parasjagu toimub – ta sai alles pärast millegi toimumist aru, mis sündinud oli. Ning kuna ta ei saanud aru, mis tema ümber praegusel hetkel toimub, meenutas ta tundide kaupa minevikus toimunut, et segadust tekitavaid kilde kokku panna ja mõistetavaks üldpildiks muuta. Ta pidi lihtsaid jutuajamisi, filmidialooge ja laulusõnu oma peas kakskümmend korda kordama, sest lause lõppu jõudes ei suutnud ta meenutada, mida lause algus tähendas.

      Tema emotsionaalne areng kannatas selle kõige tõttu. Kuna tal oli loogikaga probleeme, siis ta ei suutnud ladusa jutuvestja kõnes tabada vastuolusid ning ta ei olnud kunagi СКАЧАТЬ