Muutuv aju. Norman Doidge, MD
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Muutuv aju - Norman Doidge, MD страница 6

Название: Muutuv aju

Автор: Norman Doidge, MD

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежная психология

Серия:

isbn: 9789949529544

isbn:

СКАЧАТЬ olenemata nende allikast elektrilisteks mustriteks ja saadavad need närve mööda edasi. Need elektrilised mustrid on ajus „kõneldav” universaalne keel – närvirakkudes ei liigu mingeid visuaalseid pilte, helisid, lõhnu ega tundeid. Bach-y-Rita taipas, et neid elektrilisi impulsse töötlevad piirkonnad on palju homogeensemad kui närviteadlased ette kujutavad. Tema veendumust tugevdas närviteadlase Vernon Mountcastle’i avastus, et nii visuaal-, auditiiv- kui ka sensoorsel ajukoorel on sarnane kuuekihiline töötlev struktuur. Bach-y-Rita tegi järelduse, et ajukoore iga piirkond on suuteline töötlema kõiki elektrilisi signaale, mida talle edastatakse, ning et meie ajumoodulid ei ole tegelikult üldsegi nii kitsalt spetsialiseerunud.

      Järneval paaril aastal hakkas Bach-y-Rita tutvuma lokalisatsionismi kõikvõimalike eranditega. Tänu oma heale keelteoskusele sai ta süveneda vanemasse, teistes keeltes ilmunud teaduskirjandusse ning taasavastas mitmed olulised, enne jäiga lokalisatsionismi juurdumist tehtud teadustööd. Ta avastas Marie-Jean-Pierre Flourens’i tööd, kes leidis 1820ndatel, et aju on suuteline ennast ümber korraldama. Samuti luges ta prantsuse keeles Broca sageli tsiteeritud, kuid enamalt jaolt tõlkimata töid ning leidis, et isegi Broca ei olnud, erinevalt oma jüngritest, plastilisust välistanud.

      Puutenägemise seadmega saavutatud edu innustas Bach-y-Ritat oma ajukäsitlust veelgi põhjalikumalt revideerima. Lõppude lõpuks ei seisnud ime taga mitte tema masin, vaid elav, muutuv ja uut tüüpi kunstlike signaalidega kohanev aju. Ta oletas, et ümberkorralduste käigus suunati puutemeele organitest pärinevad signaalid (mida algselt töödeldi aju tipmises piirkonnas sensoorses koores) edasiseks töötlemiseks ümber aju tagaosas paiknevasse nägemiskoorde, mis tähendas, et nahast nägemiskoorde kulgevad närvirajad tegid läbi arengu.

      Bach-y-Rita hakkas protestima 40 aastat tagasi ehk just siis, kui lokalisatsionismi impeerium oli haripunktis. Ta kiitis lokalisatsionismi saavutusi, kuid väitis, et „suur hulk tõendeid näitab, et ajus esineb nii motoorset kui ka sensoorset plastilisust.” Üks tema artikkel, mida ta püüdis avaldada, sai eitava vastuse kuuest ajakirjast, kuid mitte seepärast, et tema tõendusmaterjali oleks kahtluse alla seatud, vaid seepärast, et ta söandas kasutada artikli pealkirjas sõna „plastilisus”. Pärast seda, kui Bach-y-Rita artikkel oli avaldatud ajakirjas Nature, kutsus tema armastatud mentor Ragnar Granit – kes oli saanud 1965. aastal võrkkesta uurimise eest Nobeli preemia ja aidanud Bach-y-Rita meditsiinikooli lõputööd avaldada – teda enda poole teed jooma. Granit palus naisel toast lahkuda ning, olles esmalt kiitnud Bach-y-Ritat silmalihaste alaste tööde eest, küsis oma õpilaselt – tema enda huvides –, miks ta raiskab oma aega selle „täiskasvanute mänguasja” peale. Bach-y-Rita jäi aga endale kindlaks ning avaldas hiljem aju plastilisuse kohta terve rea raamatuid ja mitusada artiklit, arendades välja plastilisuse toimemehhanismide teooria.

      Bach-y-Rita põhiline huviobjekt oli plastilisuse mehhanismide väljaselgitamine, kuid ta jätkas ka sensoorse asendamise seadmete leiutamist. Koostöös inseneridega õnnestus tal vähendada pimedate jaoks mõeldud seadmete (mis koosnesid hambaarstitoolist, arvutist ja kaamerast) mõõtmeid. Raske kohmakas vibreerivate stimulaatoritega plaat, mis oli algul selja vastas olnud, asendati paberõhukese plastmassist, umbes 2,5-sentimeetrise läbimõõduga plaadikesega, mis oli kaetud elektroodidega ning mis kinnitati keelele. Bach-y-Rita nimetab keelt ideaalseks „aju ja masina liideseks” – suurepäraseks lähtepunktiks, mille kaudu ajju siseneda, sest sellel puudub tundetu surnud nahakiht. Ka arvuti mõõtmed on radikaalselt vähenenud ning kaamera, mis kunagi oli kohvrisuurune, saab nüüd prilliraami külge kinnitada.

      Ta on tegelenud ka teiste sensoorse asendamise projektidega. NASA rahastas Bach-y-Rita uuringuid, mille eesmärgiks oli töötada avakosmoses viibivate astronautide jaoks välja „tunnetavad” kindad. Olemasolevad kosmosekindad olid nii paksud, et astronautidel oli raske väikseid esemeid kätte võtta ja täpsust nõudvaid liigutusi teha. Bach-y-Rita asetas kinda välispinnale elektrilised andurid, mis saatsid kätte elektrilisi signaale. Seejärel kasutas ta kinda väljatöötamise käigus saadud kogemusi ära selleks, et leiutada spetsiaalsed kindad pidalitõbiste jaoks. Pidalitõbi moonutab nahka ja hävitab perifeersed närvid, mistõttu haige ei taju enam käte kaudu puuteaistinguid. Nagu astronaudi kindal, nii on ka selle kinda välisküljel andurid, mis edastavad signaale mõnda terve nahaga kehapiirkonda, kus närvid ei ole kahjustunud. Valitud terve nahaga piirkond muutub kätega tajutavate aistingute sisendpunktiks. Seejärel asus ta looma kindaid, mis võimaldavad pimedatel arvutiekraanilt lugeda, ning on koguni käivitanud projekti, töötamaks välja kondoomi, mis võimaldab selgroovigastusega patsientidel, kes ei tunne üldse oma peenist, loodetavasti orgasme kogeda. See lootus tugineb eeldusele, et seksuaalne erutus „asub ajus” nagu teisedki sensoorsed kogemused, mistõttu suguakti ajal tehtavate liigutuste tekitatavad aistingud on võimalik kondoomil olevate anduritega kinni püüda ja tõlkida elektrilisteks impulssideks, mida saab seejärel edastada seksuaalset erutust töötlevatesse ajuosadesse. Sarnasel põhimõttel toimivatel seadmetel on teisigi võimalikke rakendusi, näiteks saaks inimesed varustada „ülimeelega”, andes neile infrapunanägemise või pimedas nägemise võime. Ta on töötanud välja spetsiaalse seadme USA mereväe eriüksuse SEAL tarbeks, mis aitab sõduril tunnetada, kuidas keha on vee all orienteeritud, ning Prantsusmaal edukalt katsetused läbinud seadme, mis edastab kirurgile täpset informatsiooni skalpelli asendi kohta, saates skalpellile kinnitatud elektroonilise anduri kaudu signaale kirurgi keelele ja pähe kinnitatud väikesesse seadmesse.

      Bach-y-Rita sügav huvi aju taastusravi vastu sai alguse tema enda isa, katalaani poeedi ja õpetlase Pedro Bach-y-Rita dramaatilisest taastumisest halvava insuldi järel. Aastal 1959 sai Pedro, kes oli tol ajal 65-aastane lesk, insuldi, mis jättis tema näo ja pool keha halvatuks, samuti kaotas mees kõnevõime.

      Pauli vennale George’ile, kes töötab praegu Californias psühhiaatrina, öeldi, et tema isal ei ole lootust taastuda ning ta peab minema hooldekodusse. George, kes oli tol ajal Mehhikos arstitudeng, tõi aga halvatud isa hoopis New Yorgist enda juurde Mehhikosse elama. Algul püüdis ta korraldada isale taastusravi Ameerika Briti haiglas, kuid seal pakuti ainult tüüpilist neljanädalast taastusravi, sest keegi ei uskunud, et ajul võiks pikemast ravist kasu olla. Nelja nädala pärast ei olnud ta isa praktiliselt üldse paranenud. Ta oli endiselt abitu, teda tuli WC-potile ja sealt maha tõsta ning pesta – kõike seda George aedniku abiga tegigi.

      „Õnneks oli ta väikest kasvu meesterahvas ning kaalus ainult 54 kilo, mistõttu saime temaga hakkama,” lausus George.

      George ei teadnud taastusravist midagi ja tema teadmatus osutus taeva kingituseks, sest teda ei kammitsenud mingid pessimistlikud teooriad ning tal õnnestus kõiki kehtivaid reegleid rikkudes edu saavutada.

      „Otsustasin, et kõndima õpetamise asemel õpetan ta esmalt roomama. Ütlesin talle: „Sa alustasid siin ilmas roomates, nüüd roomad jälle mõnda aega.” Hankisime talle põlvepadjad. Alguses hoidsime teda neljakäpukil, aga ta ei suutnud ennast käte ja jalgadega toetada, nii et meil läks üpris vaevaliselt.” Kui Pedro muutus natuke tugevamaks, alustas ta roomamisega, toetades oma nõrgemat õlga ja kätt seina vastu. „Seina kõrval roomamine kestis kuid. Pärast seda lasime tal isegi aias harjutada, kuid see tekitas probleeme naabritega, kes ütlesid, et nii ei ole ilus, et on laiduväärt lasta professoril roomata nagu koeral. Aga ma ei osanud muust lähtuda kui ainult imikute õppimismudelist. Niisiis mängisime põrandal mänge – mina veeretasin kivikesi ja isa pidi neid püüdma. Viskasime münte põrandale ja isa pidi neid nõrgema parema käega üles korjama. Püüdsime kõik igapäevased tegemised alates nõude pesemisest treeninguks muuta. Isa hoidis potti tugevas käes ja tegi nõrga käega (mis ei allunud eriti kontrollile ja tõmbles spastiliselt) poti sees ringe, veerand tundi päripäeva ja veerand tundi vastupäeva. Ümmargune pott aitas käel õiget trajektoori hoida. Ta tegi tillukesi edusamme, järgnev kasvas välja eelnevast, ning hakkas aegamööda paranema. Mõne aja pärast aitas ta juba ise harjutuste kava koostada. Ta tahtis jõuda sinnamaani, kus suudaks ise toolil istuda ning koos minu ja teiste arstitudengitega süüa.” Pedro treenis iga päev mitu tundi, õppides esmalt roomama, seejärel põlvedel СКАЧАТЬ